Muutumatust laulupeost muutuvas ajas

KAIE TANNER

Radisson SASi 24. korruse konverentsisaalist avaneb miljonivaade Tallinna linnale. Saalis istujate eest varjavad miljonit kollaste kleitidega lapsed ja laulavad ?Can you see it??. Esimest korda kirjutatakse selle laulupeo eel sponsorlepingud alla avalikult, muusika saatel ning meedia juuresolekul. Päris alguses oli ainult 845 meeskoorilauljat ja puhkpillimängijat, kes kogunesid 1869. aastal Tartusse esimesele üldlaulupeole. Tulid oma hobuste ja vankritega, ööbisid tallinlaste kodudes. Laulupeonoodid ilmusid Postimehe lehesabas, reklaam piirdus sellesama Postimehe ja müürilehtedega ning peo hing oli Johann Voldemar Jannsen.

Huvitav, mida ütleks papa Jannsen meie 33 000 osalisega kolmepäevase hiidkontserdi kohta? Lauluväljakul söödetakse 11 000 inimest tunnis, korraldusmeeskonnas töötab kokku mitusada inimest ja noodid trükib kirjastus valmis poolteist aastat enne pidu. Ka korraldama ei hakata mitte Jannseni moodi kaks aastat ette, vaid viis. Pikaajaline plaan ulatub aastani 2019.

Ilmar Moss, tänane Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse nõunik, on laulupidudega seotud üle 40 aasta. Kui Jannsen korraldas üheainsama peo ning mõistis vajaduse korral ?munade peal käia?, et tarvilikud asjad tehtud saaks, siis Moss mõistab seda täpselt 17 laulupeo võrra paremini. Joonistab laualinasuuruseid eelarveid ja ohkab seda häälekamalt ja sügavamalt, mida lähemale pidu jõuab.

 

Kas laulupidu käib ajaga kaasas?

?Aeg käib laulupeoga kaasas,? arvab Moss. ?Muidugi on iga laulupidu erinev, sest laulud ja tegijad on erinevad. Iga pidu on oma põlvkonna nägu. Aga mitte keegi pole püüdnud laulupidu ümber teha.?

Ei püüagi, pidu on lihtsalt kasvanud ja arenenud. Ammu enam ei piisa lauljate jaoks ainult peole tahtmisest, oma taset tuleb ettelaulmistel näidata. Pole parata, kokku ligi seitsmetunnine kontserdikava jääks laulukaare all kindlasti mõne koha peal katki, kui laulude äraõppimist keegi ei kontrolliks. Liiati on suurel laval 18 000 kohta, aga esimese päeva kontserdil ühendkooris niigi 19 000 lauljat ning omad piirid seab ka majutuskohtade arv. Mingi kriteeriumi järgi tuleb mõned tuhanded lauljad koju jätta.

?Valimine on väga raske,? tunnistab pika laulupeokogemusega dirigent Lydia Rahula. ?Kui oled ?üriis ja laps vaatab sind säravate silmadega, et palun lase mind laulupeole, siis? Aga kui koor ikka ei laula, pole midagi teha. Kui limiitarv on ees, pole ka midagi teha.?

Limiidid on kirjas ses samas laualinasuuruses eelarves, mis annab muu hulgas teada, kui palju laulja sööb, mitu ööd vajab katust pea kohale ja kui pikk on tuleku maa; ka transpordikompensatsioonil on eelarves oluline osa. Laulja enda käest, kes niigi mitu aastat palehigis harjutanud, endale rahvariide selga muretsenud ning Eesti teisest otsast kohale sõitnud, ei saa ju esinemisele pealemaksmist nõuda. Siis jääks hulk kaugeltnurgamehi rahapuudusel tulemata.

 

Sakala keskuses harjutavad lastekoorid oma ploki ainsat ingliskeelset laulu ?Can you hear me??. Mitu tundi juba vaeva nähtud, hääled vajuvad vaiksemaks ja ettenähtud kontraste pole enam kuskilt võtta. ?Gaas põhja,? karjub üldjuht Aarne Saluveer ja kihutab lava ühest otsast teise, nii et pikad juuksed lehvivad. ?Ega minul pole seda proovi vaja, sina oled pärast parem laulja.?

?See on liiga raske laul,? ohkab muusikaõpetaja mu kõrval. ?Täiesti võimatu.? Raske küll, aga ilus, ja mitte võimatu. Tänaseks on lugu juba selge.

??Mu süda, ärka üles? on rahvalaul ja seda tuleb laulda hoopis teistmoodi,? õpetab esmakordselt laulupeo dirigendipulti astuv Ave-Maria Sild. Tal endal hakkab hääl proovi jooksul ette lauldes kergelt värisema. Kellel ei hakkaks: ikkagi 400 last ja nende õpetajad. Ja dirigent peab täna puuduva viiuli eest ka laulma.

 

Kuidas on võimalik, et täiesti normaalne laps laulab kolm tundi järjest laulupeolaule, ilma et ära kustuks? Kuidas väsinud täiskasvanu tuju üles kloppida? Laulupeojuhid teavad.

Üldjuht on eriline inimene. Peale arusaadava dirigeerimis?esti vajab ta massidega suhtlemise oskust ja seda müstilist midagit, mis sunnib tuhandeid lauljaid teda kuulama ja jälgima. Korduvalt üldjuhiks valitu arvamus loeb tavaliselt ka väljaspool dirigeerimist, tema autoriteet ulatub laulupeost kaugemale. Kas üldjuht saab laulupeo oma näo järgi kujundada? Praegune kunstiline juht Alo Ritsing seda igatahes teha ei taha.

?Mis minu nägu, meil on meeskonnatöö,? ütleb ta. ?Laulupidu ei olegi ajakajaline sündmus, vaid pigem igavikuline ning selle võrra tugev ja sügav. Ma ei pidanud isegi õigeks panna peole temaatilist pealkirja, sest mida sa sinna paned? Laulame eesti keeles, eesti rahvale, põhiliselt eesti muusikat ? see on nii tavaline. Aga laulupidu ongi iseenesest originaalne, midagi ekstra atraktiivset teha pole vajadust? või ei suuda minu pea seda välja mõelda.? Aga vaataja jaoks on ju vaja on kontseptsiooni, ekraane, lavastust?

?Kontseptsioon peab olema ja idee peab ka olema. Aga kui laulupidu iseenesest pole enam kuulatav ja sinna tuleb hakata ðõud külge kleepima, saab tast summer.?

Tõsi jah, peale viimase noorte laulupeo Webberi-plokki arvustasid õige mitmed netikommentaatorid välismaa muusika sissetungi eesti asja. Et ühendkoor degradeeritud bäkilauljaks, eesti heliloojad kirjutavat palju paremaid lugusid ja solistide tagant polla õiget koorimuusikat kuuldagi olnud. Öeldagu siis veel, et rahvas tahab laulupeole uusi tuuli ja popimaid viise?

Küll on selge, et laulupidu tuleb tutvustada, kajastada ja näidata. Tervele Eestile, Euroopale, maailmale. Ilmar Moss ütleb, et nõuka ajal oli PR-töö lihtne: üksainus Rahva Hääl, mida kõik inimesed lugesid, sai silmini laulupeojuttu täis pandud. Praegu, 175 ajalehe ajastul, olla raskem, sest igaüht loeb käputäis inimesi. Sellest hoolimata on Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tänane juht ja hing Aet Maatee suutnud laulupeo meediatööle hoo sisse lükata: peost kirjutatakse ja räägitakse kõikvõimalikes kanalites juba oktoobrikuust saati. 33 000 esineja ja umbes 100 000-pealise kuulajaskonnaga üritus ei olegi tegelikult asi, mis saaks in või out olla. Laulupidu lihtsalt on ja seda mitte aktsepteerida pole kerge ühelgi marketingi- ja meediaspetsialistil.

Priit Hõbemägi on öelnud, et eesti laulupidu on nagu inglise muru tuntud anekdoodis. Et pole muud vaja teha kui kasta ja pügada, umbes nelisada aastat järjest, ja saategi ilmakuulsa nähtuse. Nii pole ka ükski eesti laulupidu omaette üritus, vaid sündmus, mida eestlased on korraldanud nüüdseks 135 aastat. Selle aja peale saab ju ühe töö selgeks küll.

Võib-olla on just selles laulupeo jäävuse seadus: kätkedes kõigi eelmiste aastate kogemust, on igal peol oma nägu. Näiteks selle pisikese prillidega tüdruku nägu, kes ühendproovis Sakala saali teises reas tõsiselt õiget viisi otsib, kulm suurest pingutusest kipras. Ja üldjuht Hirvo Surva nägu, kelle juhatatavatest kooridest võiks laulupeorongkäiku eraldi pika jupi teha. Ja veel tuhandete nägude nägu.

Võib-olla mõne aja pärast ripuvad laulupeonoodid Internetis ja klaverisaatja asemel mängib fono, üldjuht teeb maakondlikku proovi Tallinnast telesilla vahendusel ja peo lavastajatel on kasutada piiramatud võimalused. Peo sisu see iseenesest ei muudaks. Ka inglaste muruharimisvahendid on 400 aasta jooksul kõvasti muutunud ning muutuvad edasi, muru ise on aga ikka enam-vähem sama.

Tänaseks on peole pääsenud lauljate ja tantsijate nimekirjad lukku löödud ning kuulajatel-kaasamõtlejatel 3. ja 4. juuli märkmikus kinni pandud, sajad lepingud alla kirjutatud ja laulud selged. Nagu alati. Nagu juba 135 aastat.

Laulupidu tuleb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht