Nüüd avanes NYYD Ensemble

Toomas Velmet

NYYD ENSEMBLE’i hooaja avakontsert OLARI ELTSI juhatusel Nigulistes 10. IX.  

Olari Elts on suure veenmisjõuga tark muusik. Mul on pikema aja jooksul välja kujunenud veendumused, mis on sama pika aja jooksul leidnud ka kinnitust. Vanema inimese juurde kuulub ka sellest tingituna iseärasus, et ta naljalt ei lase ennast ümber veenda. NYYD Ensemble’i hooaja avakontserdi eel oli mul kolm kindlat eelarvamust. Esimene, et Niguliste kirik ei ole kontserdipaik, või kui, siis väga spetsiifilise muusika esitamiseks (hindeks -1,5). Teiseks andis täismõõdus varem kuulmata kava autoritelt nagu Jean Langlais (1907 – 1991), Galina Grigorjeva (1962), György Ligeti (1923 – 2006), Toivo Tulev (1958) ja Jay Schwartz (1965) kombinatsioonis Nigulistega alust veel samaväärseks kõhkluseks (-1,5). Ütlen ka kohe põhjused, mis mind kella üheksaks õhtul ikkagi Nigulistesse viisid. Need on ka umbes kolme plussi väärt. Esiteks Toivo Tulevi Tšellokontserdi esiettekanne Teet Järviga (+1,5), siis võimalus kuulata Ligeti “Volumina’t” elusas esituses (+1) ja tutvuda mulle tundmatu helilooja Jay Schwartzi NYYDile värskelt kirjutatud (2006) teose esiettekandega (+0,5).

Seega, nagu te aru saate, täielik peataolek, kui mitte arvestada asjaoluga, et siiani ei ole ma veel NYYD Ensemble’i kontserdil petta saanud, kuid eks seegi kipu juba harjumuseks saama. Asi hakkas ilmet võtma juba kontserdipaigale lähenemisel, kui vaatamata pimedusele torkas silma intensiivne liikumine Niguliste suunas. Teatavasti tuju tõuseb topsi najal, aga kirikus osutus selleks toniseerivaks “topsiks” hoopis hea inimene Fred Jüssi. Minu küsimusele, kas võisin paar nädalat tagasi Peedul õhtuvaikuses kuulda kõre häälitsemist, mis peaks üsna haruldane olema, vastas ta, et vaevalt küll, sest ta peaks hoopis põhjapool elunema. Kuid siis üsna ootamatult lasi kiriku akustilises keskkonnas kuulda: “kõrr-kõrr”. Ja küsis: “Kas nii või?” Rohkem ju vaja polnudki, sest kui see elukas polnudki kõre, siis oli ta Fred ise. Seega olin valmis vastu võtma kõike, mis NYYDil plaanis pakkuda.

Avateosena pakuti Jean Langlais’, kes Marcel Dupré (orel) ja Paul Dukas’ (looming) õpilane, “Pala vabas vormis” orelile ja keelpillikvartetile (1935). Selgub, et Langlais on hästi viljakas helilooja, kelle oopuste rida ulatub 245ni, nende hulgas otse loomulikult palju oreliteoseid, aga ka hulgaliselt suurvorme ja kontsert- ning kammermuusikat. Kuuldu, mis esitati kiriku parimast akustilisest punktist ehk lae alt, võlus oma lihtsuse ja traditsioonilise dramaturgiaga ning oskusega siduda kõlaliseks tervikuks keelpillid ja orel.

Galina Grigorjeva “Lõputu kaanoni” ettekandeks saabus NYYDi kvartett koosseisus Harry Traksmann, Juta Õunapuu, Thorsten Tiebut (Soome) ja Leho Karin oreli alla kiriku põrandale. Muide, publik oligi suunatud näoga sissekäigu poole ja see oli hea, sest niimoodi pööratud asendis on Niguliste akustika talutav. Helilooja sõnade järgi on tegemist omamoodi kaanoniga ühele helile, mis kõlab kõikidel keelpillidel, vabas meetrumis ja erinevates kõrgustes. See on lakkamatu ringikujuline liikumine, mis tuleb pidevalt oma alguse juurde tagasi. Teos mõjub üsna alandliku palvena ja nii on seda mõelnud ka helilooja. Mina sain veel kord kinnitust veendumusele, et keelpillid on ainukesed instrumendid, kes ka pooletoonise dissonantsi on võimelised muutma heakõlaliseks konsonantsiks, ja nii see teos mõjuski heakõlalise ja tagasihoidliku 12minutise palvena.

Esimene kontserdipool lõppes aga päris jõhkra kontrastiga, sest kuulamiseks-vaatamiseks tuli Ligeti oreliteos “Volumina” (1961). Vaatamiseks seetõttu, et oreli alla paigutatud ekraanilt oli võimalik jälgida Aare-Paul Lattiku võitlust oreliga – ning ta tuli välja võitjana. See esitus on tõeline Püha Jüri võitlus lohega ja audiovisuaalses kombinatsioonis tekitas kontserdil harva action movie’ elamuse. Esitus oli aga ka päris heaks käsiraamatuks orelist ning sellest, mis temaga peale hakata.

Toivo Tulevi Tšellokontserdi “Before” (“Silmitsi”, 2006) aluseks on tekst pealkirjaga “Bede’i surmalaul”. Benediktiini munk Õnnis Bede (672 – 735) on kirjutanud vältimatust teekonnast ja mõtiskleb, et mis head ja kurja tema surmapäeval kaalutakse. Teos on kaheosaline, ühendatud märkusega attacca. Hästi tõsiselt võetav teos, mille esimest osa puht erialasest huvist saab loodetavasti kuulda ka kontserdisaali akustikas, sest tahaks siiski teada, milline tekst kõlab solistilt siis, kui tegemist on kiiremate liikumistega kui üks noot poognale. Tõele au andes oli aeg-ajalt siiski ka nüüd kuulda. Teose päris ja ootamatu “vitamiin” peitub hoopis asjaolus, et pärast lühiajalisi repliike esimeses osas oli kogu teine osa antud kodumaisele linnukoorile (F. Jüssi plaadilt “Eestimaa looduse hääli”), kus solistiks laulurästas. Olemata endas päris kindel, tundus suure naudinguga finaali kuulates siiski, et laulurästa korduvat motiivi oli kasutatud ka esimeses osas instrumentaalselt.

Lõpetuseks pakutud esiettekandelise Schwartzi “Muusika kammeransamblile” tutvustuseks on kohal viibinud autor pannud kirja järgmised read: “Teos on joonte, kaarte ja lõikumiste geomeetria, mis järgib horisontaalsete ja vertikaalsete intervallide seadust muusikas ning arhitektuuri struktuuri- ja proportsiooniseadusi. Teose struktuuris järgivad diameetrilises opositsioonis punktidest lähtuvad jooned suunda, mille metamorfoos katarsiseni viib.”

Kas saite aru? Mina sain aru, teatava katarsise saab ka süvenemata öeldusse ja miski selles tuletas aktiivselt meelde Pärdi “Perpetuum mobile” elamust. Ei tea, kas Pärdile ka, kes oli saalis. Olari Elts aga kustutas minu eelarvamused järgmise korrani, mille eest suur tänu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming