Nädal klaveriga

Nele-Eva Steinfeld

VIII rahvusvaheline pianistide festival „Klaver” esindas head maitset ja kõrget taset. VIII rahvusvahelisel pianistide festivalil „Klaver” sai 26. X – 2. XI kuulata välismaiste tippude muusikatõlgendusi (Nelson Freire, Andreas Staier, Miroslav Kultõšev, Cédric Tiberghien), meie tunnustatud pianistide esinemisi (Ivari Ilja, Vardo Rumessen), noori andeid (Maksim Štšura, Sten Lassmann, Kristi Kapten, Holger Marjamaa jt), jazzpianismi kõrget taset (Kristjan Randalu) ning muidugi klaverimuusikat läbi kolme sajandi. Tooni andsid festivali juurde kuuluv Alo Põldmäe koostatud tahvelklaverinäitus ning muusikamaailma kaks olulist tähtpäeva: Claude Debussy 150 ja John Cage 100. Milline on siis eesti publiku suhe klaveriga? Klaver oli ja on jätkuvalt Eestimaa kodudes ning koolides kõige populaarsem pill ja klaveriehituse traditsioonidki on siinmail uskumatult pika ajalooga. Tänapäeval valmistab meil klavereid Estonia klaverivabrik ning kõlab uskumatuna, et läbi aegade on Eestis tegutsenud üle 70 erinimelise klaverimeistri. Nendele faktidele mõeldes pole ime, et 1998. aastal alguse saanud ja Lauri Väinmaa juhitud festival on siiani Eesti arvukaima publikuga muusikafestival.

Esimesest festivalist on möödunud 14 aastat ja selle aja jooksul on tekkinud palju avaramad võimalused olla kursis maailma muusikaeluga. Kui algusaastatel oli festivali roll pakkuda uut informatsiooni, avada uksi ja ehk pakkuda meie publikule koguni esimest elusat kokkupuudet ühe või teise kuulsa artistiga, siis nüüd on festivali ülesanne pigem valida suurest infohulgast välja see, mis esindab head maitset ja kõrget taset. Tänavuse festivali kavast võis leida huvitavat kuulamist igasuguse taustaga publik: kavas oli nii nüüdismuusikat, jazzi kui kontserte sümfooniaorkestriga. Mis aga publiku rohkusesse puutub, siis täissaalile läksid eelkõige koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga antud ava- ja lõppkontsert, samuti „Jazzkaare” kaasabil korraldatud Kristjan Randalu kontsert. See näitab, et koostöös peitub jõud, mida ehk festivalide korraldamisel laiemaski mõttes silmas pidada.

Mis puudutab publikut, siis kindel ringkond, kes klaverifestivali juba algusaastatest külastanud, on alati kohal. Need on professionaalid, kellele kontserdielu pakub tõsist huvi. Ent tuleb tunnistada, et meie infoküllases ja võimalusterohkes maailmas on näha ka kirgliku huvi mõningast vähenemist, see puudutab just nn klaveri-inimesi, mitte nii väga muusikasõbrast kuulajaskonda. Iga kontserdi publikukoosseisu silma järgi hinnates hakkas silma just klaveriüliõpilaste huvipuudus.

Lauri Väinmaa on öelnud, et tema eesmärk on tuua igale festivalile üks vene ja üks prantsuse pianist, sest nii vene kui prantsuse kool on pianismimaailmale tugevalt tooni andnud, olgugi et globaalmaailmas kipuvad kõikvõimalikud piirid tihti hajuma. Kui meenutada vene-prantsuse kooslust mõnel eelmisel festivalil, siis eredaimana meenuvad Nikolai Luganski ja Alexandre Tharaud aastast 2004. Tänavune esinejate paar nimetatud maadelt – Miroslav Kultõšev ja Cédric Tiberghien – pakkus aga elamusi, mis tekitavad soovi nende kahe muusiku tegemistel maailmalavadel üha tihedamalt ja kindlamalt silma peal hoida.

Avaõhtul oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees Saint-Saënsi Klaverikontserdiga g-moll soleerimas tundlik ja ere prantslane Cédric Tiberghien, kelle eriline armastus on mõistagi prantsuse muusika. Tiberghien on tunnistanud, et Bachi ja Beethoveni looming on pannud ta erinevat muusikat paremini mõistma. Ka Saint-Saënsi g-moll kontsert on teos, kus kohtuvad saksa ja prantsuse muusika, ning selle teose esitas ta erakordse kaasahaaravusega. Tiberghieni puhul hämmastab tema võime olla tundlik ja tuline ühtaegu, kuigi tema interpretatsiooni salajase tugipõhja moodustavad terane vormitunnetus, läbimõeldud ja kõnekas fraseerimine ja täiuslikult vaba pianism. Dirigent Julien Masmondet (Paavo Järvi assistent Orchestre de Paris’ juures) meelitas orkestrist välja tundlikke kõlavärve, ent kohati võis tajuda kerget rabedust solisti järgimisel. Tiberghieni unustamatut muusikalist vabadust sai tunda lisapalana kõlanud Debussy prelüüdis „Uppunud katedraal”. Selline kõlatunnetus tuletab meelde festivali algusaegadel siin esinenud prantslase Roger Muraro mängu.

Festivali suurim üllataja oli 27aastane Peterburi pianist Miroslav Kultõšev, kelle esituses kõlasid Beethoveni 11 bagatelli op. 119, Schumanni Fantaasia C-duur ja Chopini neli ballaadi. Kultõševi aristokraatlik mänguviis, täiuslik pianism, hea maitse ja erakordne muusikaline tundlikkus tõid talle juba 22aastaselt võidu Moskvas rahvusvahelisel Tšaikovski konkursil. Kultõševi esinemine haaras publiku jäägitult. Juba esimestest nootidest võlus tema avatud ja soe lavaline olek ning võime saavutada publikuga köitev kontakt. Ta ise ütleb, et loodab iga kontserdi puhul, et laval sünnib ime – ja sel korral see tõesti sündis. Eriti Chopini ballaadides, mis mõjusid lausa ruumilisena ja kus oli palju värskeid ideid.

Põnevaks sündmuseks oli maailma ühe parima varaste klahvpillide mängija Andreas Staieri haamerklaveriõhtu, kus kõlas Haydni muusika. Tõelist oma ala tippu tuli kuulama suhteliselt kammerlik publik, kuid see-eest asjatundlik ja tänuväärselt keskendunud. Seda tajus ilmselt ka interpreet, kes eriti aeglastes osades täitis saali üha enam vaikuse suunas liikuvate ja väga sugestiivselt mõjuvate kõlapiltidega. Staier viis kuulajad XVIII sajandi aristokraatliku Esterházy õukonnalossi atmosfääri, kus Haydn kunagi tegutses. Staieri mängus oli tunda hästi motiveeritud ja korrastatud mõtlemist, mis baseerub laialdastel teadmistel ja suurepärasel repertuaaritundmisel. Klaverifestivalil on haamerklaver ennegi kõlanud, ent Staieri mäng jättis neist kogemustest sügavaima mulje.

Eesti pianistide panus tänavusel festivalil oli kaalukas. Festivali lõppkontserdil soleeris ERSO ees Brahmsi Teise klaverikontserdiga B-duur op. 83 rahvusvahelise haardega pianist Ivari Ilja, kes püüab ideaale ja seab endale kõrgeid nõudmisi ning kelle esituslaad publiku alati magnetiseerib. Kui solisti mõnetine rabedus välja arvata, oli tegu sisuka tõlgendusega. Kontserdiga tähistati ühtlasi dirigent Arvo Volmeri 50. sünnipäeva ning kontserdil lõi kaasa tema tütar Elle-Riin Volmer, kes mängis klaveripartiid Manuel de Falla teoses „Ööd Hispaania aedades”. Skrjabini teose „Prometheus” klaveripartii oli usaldatud Sten Heinojale ning mõlemad noored, kes on Ivari Ilja üliõpilased, tulid ülesandega hästi toime.

Tänavu 70. sünnipäeva tähistanud Vardo Rumesseni sooloõhtu kava oli keerukas ja ulatuslik: sinna kuulusid Mart Saare 20 prelüüdi, Tubina „Ballaad Mart Saare teemale”, Chopini kaheksa masurkat, Liszti „Petrarca sonett” nr 104, Skrjabini Sonaat nr 7 ja veel mõned teosed. Selline kava on suur ettevõtmine ja nõuab head kontsentratsiooni ning mälu vastupidavust. Neid omadusi pianisti mängus jagus ning suurt rõhku oli pandud teoste kõlalisele kujundamisele.

Kristjan Randalu jazziõhtu oli ühtaegu nii tõsine kui meeleolukas. Kavas olid Randalu vanemad ja uuemad tihedakoelised ja süvenemisega loodud kompositsioonid, sekka tõlgendusi tuntud lastelauludest, mis on muusikut lapsepõlvest peale saatnud ja mis kuulusid mõne aasta tagusesse projekti „Enter Denter”.

Oma soolokava debüüdi Estonia kontserdisaalis tegi Maksim Štšura, kelle kavas olid Bachi Partiita D-duur, Chopini Sonaat h-moll, Brahmsi Fantaasiad op. 116 ning Štšura enda teos „Kolm klaveripala” (2009). Štšura on otsiva loomuga süvenev muusik, kes komponeerib ja interpreteerib ning oskab ka publikuga rääkides hea kontakti saavutada, mis on tänapäeva artistile vajalik omadus. Bachi tõlgenduses oli kaunistuste ja artikulatsiooni osas huvitavaid leide. Debüüdi vastutusrikkas olukorras oli partiitas tunda veidi rahutust, ent romantilisse repertuaari sulandudes mõjus esitus üha veenvamalt. Štšura enda looming on isikupärane ja tekitab huvi ta tulevikuteoste vastu.

Brahmsi Sonaadi f-moll ja Heino Elleri teoseid esitas Inglismaal tegutsev Sten Lassmann, kel koostöös plaadifirmaga Toccata Classics käsil projekt Elleri klaveriloomingu salvestamiseks. Pianist oli tehnilises mõttes kõrgvormis ja Elleri muusika esitus mõjus läbimõeldu, reljeefse ja kujundlikuna. Brahmsi sonaadis tekitas küsimusi pisut staatiline hoiak teose aeglases muusikas.

Festivalil andsid kontserdi mullu toimunud Tallinna II rahvusvahelise pianistide konkursi laureaadid. Kristi Kapteni ja Holger Marjamaa kavas kõlasid esmaettekandes festivali jaoks kirjutatud uudisteosed. Kapten esitas sugestiivselt Margo Kõlari „Kahel kaldal”. Ta avaldas muljet äärmiselt professionaalse klaverimängu ning oskusega valida sobivat repertuaari, milleks sel korral olid Mozarti Sonaat c-moll ja Alban Bergi Sonaat. Holger Marjamaa esitas haaravalt Timo Steiner uudisteose „Ilu_inetus_vabadus”, mis on Steineri varasema loominguga võrreldes üsna teistsuguse helikeele ja meeleoluga.

Tänavu keskenduti kahele sünniaastapäevale: Claude Debussy 150 ja John Cage 100. Kontsert Cage’i muusikast oli meie muusikaelus põnev ka selle poolest, et tegu oli teadaolevalt Cage’i tsükli „Sonaadid ja interluudiumid” (1946–1948) tervikliku esiettekandega Eestis. Noored pianistid Talvi Hunt, Marian Heinmaa, Kirke Karja ja Priidik Purga said juhendust itaalia pianistilt Adriano Ambrosinilt, kes tutvustas noortele Cage’i kõlamaailma, õpetas klaverit prepareerima ning esines ka ise kontserdil.

Festivali peaesinejaks oli brasiilia pianist Nelson Freire, kelle kontserdil kõlasid Bachi, Brahmsi, Prokofjevi, Granadose ja Liszti teosed. Freire näitas oma mänguga, et kuulub maailma pianistide kõrgklassi, esindades pianismi kuldajastu parimaid traditsioone. Küpseimates aastates ja siiani tippvormis Freire jutustamislaad lõi teostest kujundlikud tervikpildid, millest mõjusaim oli Liszti Ballaad h-moll. Meeldejääv oli Brahmsi Sonaadi f-moll esitus, sest tekitas kuulajas tähelepanuväärselt kaasamõtlemise soovi sellega, et juba esimestest nootidest kulges ulatuslik teos võimsa vormiehituse raamides.

Festivali kolmteist kontserti Estonia kontserdisaalis pakkusid mõndagi põnevat ja unustamatut. Klaverifestivalil on üle aasta ühel sügisnädalal oluline roll kanda intensiivselt edasi klaveriõhtu kui kunstivormi traditsiooni, mis, vaatamata kohati levivale arvamusele, nagu oleks see väljasuremisohus looma- või taimeliik, pakub siiski jätkuvalt publikule huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming