Naerata ja elu naerab vastu

Mart Niineste

Ma ei salga, et olen oma ajastu lapsena lootusetu postmodernist. Mul puudub muusikamaitse sõna klassikalises, inimest žanripõhiselt lahterdavas tähenduses. Mu ellusuhtumist on suurel määral mõjutanud Clash, punkrokk­bändina alustanud ühiskonnakriitilise sõnumiga nelik, kes jäi selleks ka siis, kui eksperimenteeris reggae, disko, hiphopi ja maailmamuusikaga. Läbiv  joon, ausus ning austus enda ja oma üdi ehk põhjuste vastu, miks sa üldse oled see, kes oled, ja teed midagi, peab säilima, muus osas olgu käed vabad ja silmad-kõrvad-süda lahti. Usute või mitte, aga ma tõepoolest kuulasin terve maikuu jooksul igal hommikul läbi ühe Erkki-Sven Tüüri sümfoonia.

Niipalju taustast, mis peaks avama põhjused, miks mul on tihti kitkuda mõne žanripuritaaniga kana või kaks. Poola filosoof Leszek Kołakowsky kirjutab esseekogumikus „Revolutsioon kui ilus haigus“ lahti kommunistliku ideoloogiat kandvad müüdid. Üsna alguses on lugu ümberpiiratud kindlusest, mida on vaja iga hinna eest kaitsta ning milleks tuleb hoida vaim puhtana. Sellise hoiakuga käib paratamatult kaasas ka enda automaatne asetamine ümbritsevast kõrgemale, usk oma äravalitusse ning sedapidi ka kaheldava moraalse väärtusega hoiakute ja tegude õigsusse.

Tunnen siin ära Eesti Muusika Arenduskeskuse arengu- ja pooldumisloo (Niineste, EPL 14. X 2014), mis pidi valdkonna katusorganisatsioonina idee järgi ühendama loomeliite, muusika­ettevõtjaid ning ühendusi. Pikaajaliselt riikliku kultuuripoliitika ja rahastuse subjektiks olemine oli aga ühes seltskonnas tekitanud äravalituse tunde, mille säilitamise nimel ei peetud paljuks juriidikaga trikitades ülejäänud kas välja süüa või eemal hoida. Kui asetame asjaosalised ühe kultuuripüramiidi mudelisse, näeme, et kõrgklass lõi pööbli peolaua tagant minema, abiks seesama usk oma äravalitusse ja müüti ümberpiiratud kindlusest, mida tuleb valvsalt iga hinnaga kaitsta.

Aga probleem on, et see kindlus ei tundu enam ahvatlev, sinna pääsemist ei käsitleta privileegina ning, mis veelgi hullem, piiramistegevus on asendunud ükskõiksusega. Kindluse jalamil toimuvad aastalaadad ja piirajad elavad oma elu, millest kindluses viibijad järjekindlalt eemale jäävad. Mõni suhtub sellesse kõigesse jätkuvalt kirtsus ninaga (Arujärv, Sirp 23. X), teine proovib küsida, et ehk on midagi kindluse elanike pildil valesti, kuid ei julge mõttemallidest siiski lõpuni loobuda (Tool, Sirp 6. XI).

Ausalt öeldes ei saagi säärane äravalituse ja sellest tuleneva suletuse keskne maailmapilt viia millegi muu, kui vaikselt marginaliseerumiseni, klammerdudes riigi rahakoti külge. Sest miks peaks säärane holier-than-thou hoiak olema postmodernistlikus maailmas ligitõmbav, rääkimata etaloniks olemisest? Eks snoobe ja tõusikuid leidub, kuid asjale annavad ligitõmbava väärtuse hoopis need, kes ei suhtu sellesse liiga tõsiselt ega pühalikult, kellel on seda va rokitähe sarmi nii intervjuud andes kui laval pilli või dirigendikepiga vehkides. Viis, kuidas nad (klassikalisest/nüüdis)muusikast räägivad ja seda laval esitavad – põlevate silmadega ja nii, et Liivimaa parima ratsutaja isikus ei tekigi asjahuvilisel eemalseisjal kahtlust. Teine võib tehniliselt üle olla, kuid tema kõrkus, kuivus ja kinnisus jätavad ta tagaplaanile kadetsema.

Mulle meeldib viis, kuidas Andres Mustonen end süüdimatu rahuga kiidab, vastandades loomingulisust töönühkimisele. Rivaliteet ja provotseerimine on osa rokikultuurist. Nagu ka institutsiooni igavlikkus selle lõputus korduses. Oasis või Ramones kirjutasid sisuliselt kogu karjääri vältel sama albumit üha uuesti, Noel Gallagher ütles ikka, et teised teevad sitta ning Joey Ramone väitis, et just nemad loovad seda kõige ehedamat ja põnevamat rokkmuusikat. Ütleksin, ka Mustoneni kriitikuid arvesse võttes, et ta on nagu Vennaskond, kelle kokkumäng pole parim ja loodki alati samad, kuid tal on mingi kuvand, mida annab käiata igavesti, mis mõjub ajatult lahedana ja kõnetab iga järgmist põlvkonda. Suuda ise ka inimesi samamoodi sütitada! Mõtlen, et igal heliloojal, dirigendil, kunstilisel juhil, kes tahab olla midagi enamat kui üks paljudest, peab olema see sisemine särts, millega nad oma asjast rääkides suudavad kuulajat veenda, et see on hetkel kõige šefim asi maailmas ja sellest ei tohi ilma jääda.

Muusika pole mõeldud elama laboritingimustes. Rääkimata sellest, et ta peaks olema mingil väljakujunenud moel igavesti paika pandud. Jah, seda võib kakskümmend aastat järjest üha süvenedes õppida, kuid ilma loomingulisuseta – kiusatuseta teha asju teistmoodi, kartmata minna senituntud tõdedega vastuollu – ei jõua see järgmistele tasanditele ei kõlapinna laiuse ega sisulise sügavuse plaanis. Kogu füüsika areng XX sajandil võinuks olla olemata, kui iga uus põlvkond poleks eelmisest julgemini mõelnud. Džäss oleks endiselt sving, kui Miles Davis ja Thelonious Monk kupatatuks reeglite rikkumise pärast tuleriidale.

Loodan, et vähemalt mõte sai nende näidetega selgelt edasi antud. Konservatiivsus, enda või oma maitse ühel või teisel põhjusel elitiseerimine ning sedakaudu omale ümberpiiratud kindluse loomine hoiakutes, eriti kui kahtluse all on juba selle koht siin maailmas, on tupiktee. Samuti on kultuuritööstuse ehk loomemajanduse maapõhja põlgamine pisut silmakirjalik, kui  vaadata viimase paarisaja aasta arengut ehk kes ja millal need staaritootmise ja muu selletaolise olemuselt vabavaralised mehhanismid õigupoolest välja mõtlesid ja täistuuridel tööle panid. Aja oma asja kas või naeruväärsuseni küündiva puritaanlusega, kuid naerata  maa­ilmale. Nii lihtne see elu ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming