Nahkpükstes Mozart, fataalsed sihid

Heili Vaus-Tamm

 

Rein Rannap (klaver) Estonia kontserdisaalis 8. XI.

Rein Rannap tuli publiku ette karmi rockiklassikuna, kes mõtestab omalt seisukohalt lahti sajanditetaguste geeniuste loodut. Rannap rõhutab kõikjal oma mitmekülgset suhtumist muusikasse ja selle tulemit. Nii ka sel kavalehel. Ja õigusega. Rannapi teeb temaks endaks just tema rockitaust. Lavalt on interpreedil alla öelda ikka vaid seda, mis on temasse endasse akumuleerunud, millise prisma läbi näitab ta helilooja teost. Kuigi see on n-ö interpreedikeskne suhtumine (alternatiivina heliloojakesksele suhtumisele isegi taunitav), aga miks ka mitte. Tuntud lugude kenad esitused on ammu lindistatud – polekski ju põhjust kontserdile minna. Minnakse aga ikka just selle tõttu, kuidas keegi neid teoseid avab ja mida suudab publikule pakkuda.

Rannap oli oma kava ülesehituses sirgjooneline ja isegi jõhkravõitu. Mozartile olid ka nahkpüksid jalga tõmmatud ja must parukas pähe pandud. Et see veidi võõras oli – pole midagi. Võib-olla tahtis Rannap näidata, mida Mozartis sellist leida võib. Lihtne, koolirepertuaari Sonaat C-duur KV 545 oli vahest selleks kõige sobivam (ehk köitis teose juures Rannapit ka tavatult ulatuslik aeglane osa). Sellestki koolirepertuaari sonaadist on pianistid leidnud hulga rohkem värve, nüansse, võlu, mozartlikku kõlalist ja harmoonilist rikkust. Rannap ei tahtnud.

Esimene osa oli hakitud peateemaga, aeglane ja rõhkudest pikitud. Omamoodi jõhker, muutudes pikapeale isegi tüütuks ja pannes kohe kontserdi alguses mõtlema, et Rannapil peab sellega olema mingi plaan. Tavapärased agoogilised vabadused käikudes ei “rikkunud” muidu meelega primitiivset muljet. II osas oli värvi rohkem. Peateema oli esitatud vaikselt nagu sordiini all. Mozarti ajastuomane filigraansus oli asendatud barokist pärit nn astmedünaamikaga – pikad laused otsast lõpuni ühes (teistega võrreldes kontrastes) värvingus. Meelde jäi ühe korduva si-bemolli läbitungiv väljatoomine. Kõik kontseptsiooniga haakuvad eredad võtted. III osa jäi meelde löökide rõhutamisega suhteliselt aeglastes käikudes. Publik muigas heatahtlikult.

Beethoveni Sonaat f-moll “Appassio­nata” oli juba heliloominguliselt ja ajastult samm edasi, Rannapile lähemale. Esitatud kar­milt, irooniliselt, kõik osad ühe hingetõmbega.

Ja siis saabus see, milleks Rannap meid ette valmistas – Liszti suur Sonaat h-moll. Oma romantismiajastu eredaima esindajana on Liszti muusikas palju pateetikat, heroilisust, romantilist afektiseisundit. Ja h-moll sonaati esitatakse vägagi pateetiliselt. Õigustatult. See on sinna muusikasse sisse kirjutatud. Polnud võõras ka Suure Kunstniku enda loomusele. Rannap aga ei lähe mingeid sissetallatud teid mööda ja eirab pea kõiki esitustraditsioone. See-eest oli tema pakutu tõesti veenev ja andekas.

Algus oli sümptomaatiline: aina uueneva ja korduva teema esimene esitus aeglane ja eriliselt väljakuulatud. Sellele järgnes sädemeid pilduv käik. Aga äkki hakkas klaver miskipärast halvasti kõlama – terav ja jõhker toon ei andnud head tulemust. Siis jäi kõrvu juba midagi peenemat – huvitavalt diferentseeritud akord. Siis ekstra aeglaselt mängitud kohad, nagu tahaks Rannap öelda: vaat, mis siin peidus on… te ei teadnudki. Sonaadi kulgedes tuli aina juurde neid kohti, mis üllatasid. Millest tihti lihtsalt aplombiga üle pühitakse – sutsuke romantilist pateetikat peale, ja käib küll. Tema tõstis need pjedestaalile ja mõnest kujundas lausa hinge väljaväänamise muusika. Äkki suisa impressionistlikud kõlad, tavalise paksu pedaali alla ujutamise asemel hõreda pedaaliga käigud. Pani ikka imestama.

Ja kontserdi alguses aeglaselt Mozarti käike treinud Rannapil oli äkki tehnikat küll ja küll: kaelamurdvalt rasked võtted said esitatud iseenesliku loomulikkusega. Samas ei mingit tehnikaga eputamist ega eneseimetlust. Keerukad ja mastaapsed võtted teenisid vaid karakterilaikudena, olid allutatud tervikule. Algusteema iseloom aga muutus – nüüd oktavites tigeda varjundiga. Siis üksikute nootide, paljaste närvikiudude haiglane tundlikkus. Üldse kõik emotsioonid miinusmärgiga. Midagi põrgulikku, midagi deemonlikku oli selles ülimalt sihipärases ja tumedas ettekandes.

Rannapi maksimalistlikku suhtumist ilmestas ka vibrato’na klahvil värisev sõrm. Ega see klaveril midagi tegelikult juurde anna, aga ikkagi…

Liszti h-moll sonaat on väga eriline teos. Aga Rannap nägi selles veel midagi hoopis muud, nägi üle tavalisest romantismivahust, mingit oma fataalset sihti. Vaatamata tempode polariseerimisele (mis ju tükeldab esitatavat) oli vorm haruldaselt kompaktne – tänu iga noodi mõtestatusele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming