Nekroloog viimasele monogaamlasele?

Igor Garšnek

Muusikaline monolavastus „Viimane monogaamlane” Kristiina Ehini samanimelise teose põhjal: muusika Hanna-Liina Võsa ja Kristjan Randalu, libretistid Hanna-Liina Võsa ja Kristiina Ehin, lavastajad Hanna-Liina Võsa ja Liisa Smith. Esitajad: Hanna-Liina Võsa (jutustus ja laul), Kristjan Randalu (klaver) ja keelpillikvartett Prezioso 11. V Kumu auditooriumis. See et üks (muusikali)lauljana tuntud noor inimene proovib ise kätt ka laulukirjutajana, on üsna tavaline asi. Kui aga eelmisel nädalavahetusel esietendus Kumus Kristiina Ehini samanimelise teose põhjal loodud muusikaline monolavastus „Viimane monogaamlane”, kus Hanna-Liina Võsa oli jutustaja ja lauljana ise peaosaline, ühtlasi muusika põhiautor, tüki kaaslavastaja ja koos Ehiniga ka libretist – siis selline haare äratas juba ette tähelepanu. Kui mitmekülgne siis üks noor inimene olla võib? Ent etendust vaadanuna meenus „Kevadest” õpetaja Laur, kes manitses Tootsi, et kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult, sest muidu jääb terve rehkendus poolikuks. Paraku jäi poolikuks, s.t lõpuni välja arendamata ja lihtsakoeliseks (et mitte öelda lihtsameelseks) ka „Viimase monogaamlase” kõnealune etendus. Ja seda peaaegu kõikides parameetrites, alates muusikalisest materjalist ning lõpetades lavastusliku tervikuga.

On ju suur vahe, kas vaataja näeb-kuuleb laval mingit muusikalis-deklamatsioonilist tekstipõimikut või jälgib lavastatud muusikaetendust. Selleks, et üldse midagi lavastada, peab story ehk tegevuse mõttes olemas olema ka mõni lugu, mida lavastada. „Viimase monogaamlase” muusikaliselt teatraliseeritud variandis see sisuliselt aga puudub. Selle asemel jutustab (ja laulab) Hanna-Liina Võsa kehastatud peategelane sürrealistlikke mälestusi oma eelmistest meestest. Need on päris kummalised, kuna ta on igal mehel käe(d) otsast ära hammustanud. Ja ühel abikaasal võtnud ka aju kolbast välja ning üritanud seda merre ära uputada. Ainult et see sürrealistlik tekst jääbki lihtsalt jutuks, mida pole isegi proovitud teatraalseks lavastada. Ometi oleks siin (näiteks teatud butafooria või rekvisiitide toel) lavastuslikke võimalusi ju küllaga.

Kui sama temaatikat jätkata, siis raske on pidada lavastuseks „sügavamõttelisi”, tegelikult sisuliselt põhjendamata vaikusemomente etenduse lõpus. Sest täielik vaikus mõjub laval vaid siis, kui sellele eelneb (või järgneb) dramaturgia mõttes midagi väga olulist. Midagi sellist paraku ei sündinud.

„Viimase monogaamlase” laulud Hanna-Liina Võsa esituses Kristjan Randalu klaverisaatega (ja/või keelpillikvartetiga Prezioso) olid päris huvitavad. Mõnes loos kumasid läbi koguni Olav Ehala muusikast tuttavad harmooniajärgnevused. Kvartetiseadetega mindi ilmselt siiski n-ö kergema vastupanu teed: neil oli mängimiseks suhteliselt vähe eredat muusikalist materjali ja üks pikk korduvate akordidega kvartetiepisood läks (vähemalt mulle) juba ka pisut tüütuks. Ja üldse oleks muusikat sõnalise teksti kõrval võinud olla pisut rohkem.

Kokkuvõtteks võib nentida, et „Viimase monogaamlase” iseenesest huvitav idee jäi kuhugi poolele teele pidama. Suisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming