Nii püha ja nii rüve korraga

On vähe valdkondi, kus pühast ja rüvedast, sobilikust ja sobimatust mõtiskletakse nii palju nagu klassikalises muusikas.

AARE TOOL

Eesti muusika päevad 12. – 19. IV Tallinnas ja Tartus.

Eesti muusika päevad on teemafestival, seda aga mitte niivõrd muusikalise fookuse, vaid pigem laiema kultuurieritluse poolest. Seekord ärgitati heliloojaid küsimusega, mis on neile püha. Kavaraamatus trükitud vastustest selgub, et see on midagi spontaanset, ülimalt isiklikku ja samal ajal raskesti hoomatavat, omamoodi tabamata ime. Targu hoiduti ettearvatavatest religioossetest või isamaalistest tundeavaldustest. Pühadustundel näib praegusajal olevat tugev panteistlik iseloom, nii et seda võib piisava avatuse korral kogeda pea kõiges heas ja meeldivas.

Läinud aastatel olen huviga jälginud festivali (tõsi, üsnagi nappi) kajastust ingliskeelses meedias. Rajatagused muljetused pole kaugeltki oraaklisõnum, mille pärast peaks üleliia südant valutama, ent taustsüsteemi paika sättida aitavad need sellele vaatamata. Võtkem näiteks nüüdismuusika blogi 5:4. Neile, kelle arvates pöörleb muusikamaailm uljalt ümber e-tähega algava telje, piserdatakse seal alustuseks veidi külma dušši: „Eesti nüüdismuusika on piiri taga peaaegu tundmatu, kuivõrd kontserdikavades on esindatud üksnes Arvo Pärt ja vähemal määral Erkki-Sven Tüür. [—] Selles valguses on küllap mõistetav, miks Eesti muusika päevad keskenduvad peaaegu eranditult eesti muusikale: võib ju täiesti põhjendatult küsida, et kui mitte nad ise, siis kes teine küll seda esitaks?“.

Meie, kes me oleme harjunud festivalile nii tunnusliku otsiva vaimuga, võime pidada seda liigagi enesestmõistetavaks, mujal avaldatakse aga eksperimenteeriva radikaalsuse üle alatasa imestust. Neil Suurbritannias, kurdab blogipidaja, ei oleks saanud eales korraldada midagi niisugust nagu möödunud aasta „Hämarad alleed“, kus publik sõidutati pilkases pimeduses ja õndsas teadmatuses üllatusasukohta ruumilis-akustilisele avastusretkele. Mujal ei tuleks rahvas eksperimendiga kaasa või sellele pandaks kõrgemalt poolt käsi ette. Kahe aasta taguse sümfooniakontserdi kohta märgitakse veebiväljaandes theartsdesk.com: „Jällegi olid kõik pääsmed välja müüdud, kusjuures vahekäiku oli asetatud lisaistmeid; kas midagi sellist saaks eales uuele muusikale osaks meie oma suuremates kontserdisaalides?“

Puud-erudiidid kirjutavad endast toodetud paberile ja loevad hommikust ajalehte – kas ei kõla see Tartu lähistele kavandatava tselluloosivabriku valguses ennasthävitavalt ja kibedalt? Tammo Sumera esitamas Malle Maltise teost „Puud kes oskasid kirjutada“ live-elektroonikale.

Rene Jakobson

Nende arvamusavalduste põhjal võib kergesti kujuneda mulje Eestist kui uue muusika tõotatud maast, mida see mõne meelest kindlasti ongi. Eesti heliloojate muusikat tajutakse igatahes vägagi omapärasena. Kohavaim on üks nendest omadustest, mida on kergem aduda (või endale ette kujutada) väljast vaadates kui kohapeal. Igatahes on olnud aegu, kui omapära väljendamise vajaduse, võimaluse ja võimatuse üle on siinmail arutletud kaugelt rohkem kui praegu. Viimased paar-kolmkümmend aastat on toiminud pigem teatud vastandumis- või tasategemismehhanism, mis varasemate aegade enesemääratlemise sundusest mööda vaadates suunab valgusvihu üldinimlikele teemadele. Selles ilmnebki kohaliku muusika paradoks: eesti helilooja vaatab maailmale avala humanistipilguga, mis ei tunnista tehispiire, heatahtlik välisvaatleja surub aga teda ikka tagasi kitsasse aedikusse, küllap uskudes, et teeb sellega komplimendi.

Eesti muusika on suurilmlikum kui kunagi varem, imades aplalt endasse uuemaid väljendusvahendeid ja mõtte­malle. Teisiti polegi avatud maailmas võimalik. Kohati kaasneb sellega küll teatav pingutatuse ja rabeduse tunne: kui mujal harjuti uudsusega pikkamisi, pärast loomingulisi vaidlusi ja vaevalist enesekehtestamist, siis siin koduneti peavoolus kuidagi liiga järsku. Pole olnud piisavalt aega, et sarvi maha joosta. Kui distantsilt vaadates tundub omamaisele keskenduv festival kui kollektiivne enesemääratlemise katse või lausa meelsusavaldus, siis kohapeal paneb imestama just see, kuivõrd delikaatselt ja vihjamisi hoitakse alal omakultuuri sädet. Eesti ainest ei puudutata uudisloomingus otsesõnu just sageli, aga kui seda tehakse, siis läbi mitme sõela abstraktseks ja üldistusjõuliseks nõrutatuna. Nüüdishelilooja ammutab ainest kaugusest ja kõrgusest, see ei tähenda aga kindlasti huvipuudust kodupaiga pärimuse, elu- ja vaimukeskkonna vastu.

Heli on komponistile püha. Ent nagu komöödia ja tragöödia on poolvennad, nii käib ka püha käsikäes rüvedaga. Kas on pühadus üleüldse mõeldav ilma selleta, et teame, mis on rüve või rõve? Küllap on iga nüüdismuusika ettekannetel viibinu vahel kogenud, kuidas juba ainuüksi heli kui niisugune tõukab mingil põhjusel füüsiliselt eemale, on liiga vali ja kriipiv. Mõnikord pole asi teoses, vaid kontserdipaigas. „Ärge häbenege kõrvu kinni katmast, kui peate seda vajalikuks,“ julgustas Eestis tudeeriv Arash Yazdani autorikontserdil „Ebakindluse propaganda“, ja tema lahket nõuannet tõepoolest järgiti. Kui traditsioonilisel viisil muusikat mõtestades keskendume helide omavahelisele suhtele ja nende moodustatud struktuurile, siis paljudes festivaliteostes oli heli asi iseeneses, löögi­rusikas, ülevoolav ja väljakutsuv.

Uuemas muusikas ja selle ettekandmise kontekstis on palju muudki ebamugavat. Iga-aastane pimeduse kummardamine, mille apoteoos saabus mullu seoses katusteemaga „Läbi hämaruse“, on kindlasti üks niisuguseid. Pimedus ergastab küll meeli ja kutsub hülgama mugavust, ent samas kisub lagedale kõige ürgsemad hirmud. Ühe mõjuvama näitena himutunde ärakasutamisest meenub läinud novembris ettekantud Gérard Grisey „Akustilised ruumid“, kus saal keerati ühel hetkel kottpimedaks, jättes teadmatuses publiku ootama taldrikute kõrvulukustavat kogupauku (mida aga ei tulnudki). Vokaalteostes võib aastast aastasse täheldada üht liigagi sagedast maneeri: lauljad sosistavad sügavamõtteliselt. Lõputu sosistamine, kui seda saab palju, mõjub tõeliselt õõvastavalt, kuivõrd röövib häälest isikupära ja loob kummastavalt kartliku-allasurutud tunde.

Raugematu huvi ja avastamisrõõmuga uurivad nüüdismuusika loojad oma heliümbrust. Mis häält teeb tõrvik, kui seda mikrofonide ees lehvitada, kajamasinasse püüda ja läbi kõlarite võimendada? Sellele küsimusele vastati helieksperimendis „Tulehääled“. Mis heli tekitavad aga Eestimaa kirikute kellad (Margo Kõlari „Kellade kamber“), kuidas pinisevad mesilased (Ardo Ran Varrese „Apis mellifera“ ehk „Meemesilane“) ja kuidas krudiseb paber (Malle Maltise „Puud kes oskasid kirjutada“)? Puud-erudiidid kirjutavad endast toodetud paberile ja loevad hommikust ajalehte – kas ei kõla see Tartu lähistele kavandatava tselluloosivabriku valguses ennasthävitavalt ja kibedalt? Niisuguse helikaemuse puhul on keeruline määratleda, kus lõpeb argiheli ja algab muusika, kus läheb kontsert üle hoiatushüüuks või teadusteatriks. Helist on nendes teostes saanud justkui mikroorganism, mida uuritakse mikroskoobi all suurendatuna.

On vähe valdkondi, kus pühast ja rüvedast, sobilikust ja sobimatust mõtiskletakse nii palju kui klassikalises muusikas. Seda tõestavad niisugused erialases kõnepruugis juurdunud väljendid nagu „laulab/mängib mustalt“ või „intoneerib puhtalt“. Antropoloog Mary Douglase klassikaline uurimus „Puhtus ja oht“ pakub selle meelelaadi lahkamiseks rikkaliku lähtekoha. Mustus on „kohatu ollus“, see tekitab ebamugavustunnet, kuna esitab väljakutse ettekujutusele selgusest ja korrapärast. See on meeleseisund. Üks telg, mille ümber puhtuse ja mustuse kujutelmad muusikas sageli koonduvad, on kontserdiformaat. Kas rõhuda ajahambast puretud lava askeetlikule puhtusele või risustada etteastet visuaalse ja teatraalse küllusega?

Kuigi sellele vastates tuleb iga juhust kaaluda eraldi, võib väita, et Eesti muusika päevadel on vormikatsetused end enamasti õigustanud.

Pianist Kadri-Ann Sumera etteastes „Kõla = Värv“ pandi proovile ruumitaju. Olles sisenenud Mustpeade majja Pühavaimu tänava poolt, juhatati külastaja salakoridore pidi kontserdipaika, kus esineja paiknes harjumuspärasega võrreldes saali „vales“ otsas. Pianist oli publiku saabudes juba pilli taga, mistõttu kuulaja kaasati asjade käiku poolmärkamatult, lükates seejuures kõrvale kontserdi algust tähistavad tavandid. See oli kui sisenemine mütoloogilisse maailma, kus jutulõnga üks ots paikneb aegade hämaruses ja teine ulatub kaugele silmapiiri taha. Mari Vihmandi, Kristjan Kõrveri, Liisa Hirschi ja Märt-Matis Lille teosed vaheldumisi Mart Saare paladega lõid ajasilla hetke ja olnu vahel, kokku kõlas see aga usutavalt ja sugugi mitte killustatuna. Prožektoriga heideti saali üksildane alatasa värvitooni muutev vihk, mis näis haakuvat muusikasse kätketud murrangupunktidega. See oli õpikunäide mitmetasandilisest etteastest, mis pole pelgalt üksikteoste jada, vaid moodustab tervikuna omaette mõjusa audiovisuaalse oopuse.

Mis jäi uudisloomingust mälusõelale? Kindlasti näiteks Toivo Tulevi „Kolm sümfooniat“. See on pühendatud kolmele tragile daamile Elisabethile, Agnesele ja Eleanorile. Tulevi muusika kulgeb sootuks teistsugust rada kui festivali peavool: heli kui selline pole siin ülim argument, vaid pigem üks osaline kultuuriseoste keerulises puntras. Tulevi looming on endast väljapoole vaatav ja tsitaadilembene. See teadmine kannustab otsima viiteid sealgi, kuhu neid võibolla üldsegi pole sisse kirjutatud. Miks nimetab Tulev oma teost mitte üheks, vaid lausa „Kolmeks sümfooniaks“? Küllap seetõttu, et iga portreteeritav on omaette ammendamatu maailm, nii nagu sümfoonia on seda muusikas. Nagu Pariis väärib missat, nii on igaüks neist kolmest naisest ära teeninud sümfoonia.

Kui suruda ühte õhtusse liiga palju, siis see käriseb. Ühe tuntud briti pianisti kohta teatakse rääkida õpetlikku ja küllap tõestisündinud lugu, kuidas liigne andmisrõõm viis kokkuvõttes võrdlemisi rüveda tulemuseni. Ta olevat esitanud massiivse soolokava, siis tuli aga lisaloo aeg ja selleks oli ta valinud … Beethoveni „Diabelli variatsioonid“. Publik oli kannatlik. Kui aga tundus, et ta kavatseb umbes tunnipikkuse teose tõesti lõpuni mängida, valgus saal aegamisi tühjaks. Löödud oli pianist, kes tundis end loopivat pärleid sigade ette, niisamuti kuulaja, kelle vastuvõtuvõime pole ju ometi kummist. Uue muusika puhul on probleem eriti terav, kuivõrd soov mahutada ühte õhtusse võimalikult palju uudisväärtuslikku näib sageli sõitvat üle muudest kvaliteeditunnustest. Kontrabassimängija Dario Calderone soovis oma soolokavaga „Rito“ ehk „Rituaal“ kindlasti parimat, aga poolteist tundi oli teoste ühetaolisust ja kontrastivaesust arvestades kaugelt liiga pikk aeg. Kui monotoonsus häirib muu muusika ettekannetel, siis miks peaksime sellega enesestmõistetavalt leppima nüüdismuusika kontserdil?

Pühadustunnet ei saa esile kutsuda ega peale sundida – see kujuneb õigete eelduste puhul iseenesest. Aasta-aastalt on Eesti muusika päevade sõnumit püütud levitada nii ühel kui teisel moel, tõmmatud endale tähelepanu eripäraste teemade ja eksperimentidega. Ometi pole nüüdismuusika valdkond, kus võiks hellitada lootust kvantitatiivsest publikuhüppest või üldrahvalikuks jututeemaks tõusmisest. See on ikkagi omamoodi ars subtilior, akadeemiline pilk peeglisse, helilooja sõnum teisele heliloojale. Kujutava kunsti taieseid leidub teatavasti palju riigiasutustes, sest kunstiteoste tellimise seadus kohustab avalikku ruumi esteetiliselt rikastama. Vaevalt tasub taga igatseda olukorda, kus samamoodi hakkaks avalikku ruumi väärindama eesti heliloojate uudislooming. Kunstiliigid on selleks liiga erinevad: visuaalselt rüveduselt saab soovi korral pöörata pilgu, soovimatu muusika eest pole aga nii hõlpsalt pääsu. Looja väljendusvabadus ja tarbija valikuvabadus on ühtviisi pühad.

Uue muusika suurim probleem pole siiski niivõrd kitsas kandepind, vaid kuulajaskonna tuim „kõik kõlbab“ suhtumine. Kergem on kohvipaksu pealt ennustada kui öelda auditooriumi reaktsiooni järgi, milline muusika neile korda läheb. Olgu põhjus kas kuulaja ülimas asjatundlikkuses ja sellest tulenevas kõikemõistvuses või ükskõiksuses – mõlemad variandid on kunstivormi arengu seisukohalt ebasoodsad. Erinevalt mõnest muust kultuuritarbimise vormist (näiteks kirjandus või kujutav kunst), võimaldavad esituskunstid anda loojale ja esitajale vahetut tagasisidet. Seda võimalust ei tohi käest lasta. Kauged rannad, mille poole helikunst seilab, võivad küll olla teadmata, ent sinna jõudmise eeltingimus on selge: passiivsest vastuvõtjast peab saama aktiivne osaleja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming