Nii tulevärki kui vaikset mõtlust

Ardo Västrik

Eesti Kontserdi „MustonenFest” 1. – 9. II Seekordne „MustonenFest” on läbi. Kuigi selline isikukultus pole meile vist omane, on viimasel ajal järjest rohkem hakatud asju nimetama nende inimeste nimedega, kelle isiksus ja karisma sündmustele kõige rohkem tooni annavad (heaks näiteks Järvi suvefestival). Arvestades ajaloolist järjepidevust, oleks veebruarialguse sündmus võinud olla ka XXIV barokkmuusika festival: barokipäevadena alustanud ettevõtmine on aegade jooksul olnud ka festival „OpeNBaroque” ja mullu juba „MustonenFest – Barokk!?”. Nimetamisotsingud näitavad nii seda, et ühe ajastu muusika esitamise piirid on täielikult hüljatud, aga ka seda, et arusaamine barokkmuusika esitamisest on väga palju muutunud. Siinkohal tuleb kindlasti meelde tuletada ka varajase ja nüüdismuusika festivali (esimene aastal 1978), mille toimumine jääb barokkmuusika festivali eelsesse aega. Äsjase festivali kava vaadates võikski vabalt öelda, et need erinevad festivalid on ühendatud ning teatav sümbiootilisus oli iseloomulik peaaegu kõigile kavadele. Tegelikult ongi see kokku üks terviklik Andres Mustoneni isiksus, kelle huvidest, loomingulistest kontaktidest ja tutvustest on võimalik osa saada ka laiemal kuulajaskonnal. Festival hõlmas Tallinnas (üksikud kontserdid viidi ka Pärnusse, Tartusse ja Jõhvi) kaheksat kontserti ning üht teatrietendust (Händeli ooper „Julius Caesar” esietendus rahvusooperis tegelikult juba eelmise festivali raames). Peamiseks kontserdipaigaks oli tänavu Estonia kontserdisaal, kus toimunud kontsertidel ühe erandiga viibisin. Mingis mõttes on kahju, et seekord ei tehtud mõnd intiimset kammerkontserti, mis on sellel festivalil tavaks olnud. Teisest küljest oli jällegi väga hea võimalus kuulata üheksa päeva kestnud festivali jooksul koguni nelja orkestrit ning ega tšello ja klaveri duo sellist kontserti oleks ka kusagil mujal ette kujutanud.

Loomulikult erines kõikide kontserdikavade ülesehitus, kuid tagasivaates võib üldistada, et peaaegu kõiki iseloomustas sümbioos. Meenutame, et bioloogias kasutatakse seda terminit tähistamaks eri liiki organismide vastastikku kasulikku kooselu. Ületoomisel festivalile tähendab see pooluste või mitmesuguse esteetika ühendamist-sulandamist, mis annab tulemuseks hoopis kolmanda mõõtme. Kõige ehedamateks näideteks Bachi „Goldbergi variatsioonide” esitus Art Jazz Quartetilt, aga ka kava „Vivaldi & Cage. Kaheksa aastaaega”, ansamblite Kremerata Baltica ja Hortus Musicuse ühendamine, tegelikult ka Rahmaninovi klaveripalade ja laulude esitamine tšelloga jms. Selline vastastikku kasulik kooselu iseloomustab ühelt poolt väga hästi „MustonenFesti”, on aga laiemalt ilmselt iseloomulik nähtus tänapäeva kultuuris.

Festivali avakontsert 1. veebruaril oli sõna otseses mõttes suurejooneline nii mahult kui esituskoosseisu poolest. Kontserti alustati „Credo’ga” Mozarti Missast c-moll KV 427, mis moodustas mõttelise kaare kontserdi teises osas Eesti esmaettekandele tulnud poola helilooja Krzysztof Penderecki monumentaalse „Credo’ga” (1997/98), mille esituskoosseisu kuulusid peale suure ERSO veel viis vokaalsolisti, segakoor Latvija ja tütarlastekoor Ellerhein. Penderecki teose on tellinud Bachi akadeemia Stuttgardis ning Oregoni Bachi festival. Tellimuse kohaselt oodati Pendereckilt täismõõdulist missat, kuid helilooja koondas kogu oma loomeenergia tekstimahukale „Credo’le”. Peale Nikaia usutunnistuse teksti on teoses tekstilisi ja muusikalisi vahelepõikeid, mida autor kasutab kommenteerimaks ja alla kriipsutamaks teatud lõike usutunnistuse tekstis. Suurteoses peegeldub helilooja viimase nelja aastakümne muusikaline kogemus, mis annab kokku täiesti omalaadse muusikalise keele. Selliste suurte sakraalteoste ettekandmine on palju aastaid olnud Mustoneni üks missioone. Loomulikult on see väga tänuväärt töö, kuid mingist hetkest jääb kontserdisaal kitsaks. Koori paigutamine rõdule on juba paratamatus, millega peame olema harjunud, kuid siiski tekib sellest akustiline mitmeplaanilisus, mis pole kuulajale alati kõige meelepärasem. Pean tunnistama, et esmakuulamisel ei ole seda laadi monumentaalteoseid lihtne jälgida, sest need eeldavad arusaamist tekstide alltekstidest jms. Loomulikult ei vähendanud kavalehelt näpuga järjeajamine teose helipildist saadud mõju (kindlasti väike seik, kuid helilooja suhtumist puudesse teades oli tõeliselt huvitav jälgida autori lahendust ristipuuga seonduva teksti puhul), kuid kindlasti avaldas see suuremat toimet kuulajaile, kes valdasid paremini kristlusega seonduvaid mõisteid ja tähendusi.

Samavõrra tähtis kui maestro Penderecki järjekordne Eesti visiit oli tšellomängija Miša Maiski esinemine. Maiski on tõeline staar ja kuulub praegu maailma hinnatuimate tšellistide hulka. Ta ei jäta rõhutamata, et on ainuke tšellist maailmas, kes on õppinud nii Mstsislav Rostropovitši (1927–2007) kui Gregor Pjatigorski (1903–1976) juures, kuigi on tegelikult saavutanud suveräänse seisuse. Tõelise vene tšellistide koolkonna esindajana iseloomustab tema esitust väga vali – kõik peab olema kuulda – ja emotsionaalsusest kantud mäng (lisaks ka värvikas välimus). „Credo’de” vahel tema soleerimisel ette kantud Respighi „Adagio con variazioni” ja Tšaikovski „Rokokoo variatsioonid” op. 33 olid koosmänguliselt aeg-ajalt veidi rabedad, kuid sellest hoolimata sai juba mõne minutiga aimu, et Maiski on oma muusikaliste kujundite puhul saavutanud mingi teist laadi mõtlemise: võiks peaaegu öelda, et ta kõneleb tšellol, kuigi mingeid sõnu ju ei kasutata. Siin on väga suur roll paremal käel, mis määrab kogu poognaga artikuleerimise. Oli tõeliselt suur kingitus, et Maiski esines ka kaks päeva hiljem duos pianistist tütre Lily Maiskiga, täites ühe poole Brahmsi ja Debussy sonaatide esitusega, teise aga temale nii tüüpiliste klaveri- ja vokaalmuusika seadetega tšellole ja klaverile. Tahtmatult hakkasid uskuma, et tšellisti korduvalt ära toodud ülim soov mängida südamest südamesse ei ole tühi sõnakõlks, vaid on tõepoolest võimalik. Loomulikult on võimatu kirjeldada kõike kontserdil kuuldut, kuid ei juhtu vist sageli, et plaksutav publik tõuseb kaks korda püsti ja esitamisele tuleb viis lisalugu.

Ilmselt kõige stiilipuhtam (vastand ei ole mitte stiilitus) oli Peterburi mungakloostri koori Optina Pustõn etteaste 2. veebruaril Jaani kirikus. Kunstilise juhi Aleksandr Semjonovi eestvedamisel (dirigeerimiseks oleks seda vahest palju nimetada, ehkki need napid liigutused olid vägagi täpsed ja selged) kanti ette kava „Iidse kiriku laul”, mis koosnes mitme usutunnistuse vaimulikest lauludest ajavahemikust X sajandist XVIII sajandini. Ajas liiguti järjest ettepoole ja nii said kuulajad jälgida laulude helikoe järjest keerulisemaks ning virtuooslikumaks muutumist, mille käigus suurenes järjest ka lugupidamine nende vokaalsete „imemeeste” vastu. Selline meditatiivne muusika lubas arvukal publikul taas kord eemalduda tänapäeva kiirustavast maailmast, pakkudes aega järelemõtlemiseks ja vaikseks mõtluseks.

6. veebruaril esines kavaga „Vivaldi & Cage. Kaheksa aastaaega” Genti barokkorkester B’Rock (Belgia), viiulisolistiks brasiilia päritolu Rodolfo Richter, kunstiliseks juhiks ja dirigendiks klavessinist Frank Agsteribbe. Nagu viitab ka pealkiri, oli läbivaks ideeks Vivaldi tuntud teose ühendamine (antud juhul siis vaheldumisi esitamine) XX sajandi ühe olulisima muusikamaailma muutja John Cage’i Keelpillikvartetiga neljas osas (1950). Viimane põhineb india filosoofia vaatenurgal aastaaegadele. Selle järgi on kevad, suvi, sügis ja talv igaüks seotud erineva väega: loomine, säilitamine, hävitamine ja liikumatus. On huvitav spekuleerida, et tõenäoliselt ei olnud Vivaldi „Aastaajad” Cage’i teose loomise ajaks veel taasavastatud – neid ühendab siiski vaid ühine inspiratsiooniallikas. Helilooja instruktsioonide kohaselt tohivad mängijad kasutada üksnes minimaalset vibraatot ja poognasurvet. Seda põnevam oli tulemust kuulata, kuna kasutati barokkpille, mille kõla ongi tunduvalt pehmem ja mänguviis õhulisem. Ühtaegu oli kõla nii vana kui uus. Selle kõrval tunduski Vivaldi väga dünaamilise ja jõulisena. Loomulikult aitas kaasa ka esitus, mis oli üle ootuste äärmiselt fantaasiaküllane ja elav – julgen isegi öelda, et pole nõnda huvitavat traditsioonilistel pillidel mängitud esitust varem kuulnudki. Orkester B’Rock on asutatud 2005. aastal ning selle tuumik koosneb umbes 20 belgia ja välismaa muusikust, kes on spetsialiseerunud ajaloolisele esituspraktikale. Nagu Tallinnaski kombineeritakse kavades tihti tuntud barokkrepertuaari ja tänapäeva heliloojate töid.

7. veebruaril olin tunnistajaks ajaloolisele sündmusele, mil laval kohtusid 40aastane Hortus Musicus ja 15aastane Kremerata Baltica, loomulikult oma kunstiliste juhtide ja solistide Andres Mustoneni ja Gidon Kremeriga. Tõeliselt energiline algus anti Lully süidiga „Kodanlasest aadlimees”, mille esitus oli väga haarav (Kremerata tavarepertuaaris ei esine Lully nimi vist kuigi tihti). Sellele järgnes grusiini Gija Kantšeli teos „Ex contrario” (2006) kahele viiulile, basskitarrile, klahvpillile ja orkestrile, solistideks seekord Kremer viiulil ja Giedrė Dirvanauskaitė tšellol. Kui mu mälu mind ei peta, toimus teose Eesti esiettekanne aastal 2007, kui solistideks olid viiulitel Pavel Vernikov ja Andres Mustonen ning neid kahte vastandlikku loojanatuuri on teost kirjutades silmas peetud. Kes mõnda Kantšeli teost on kuulnud, teab, et areng keerleb mitmete lühikeste motiivide ümber (nagu sekund) ning väga oluline on vaikus. Tegelikult võib seda nimetada vaikuseks enne tormi, sest pärast pikka pinget ja ootamist tuleb kindlasti ka maru.

Kontserdi teises pooles olid vaheldumisi tähtsad teosed, kus kandev roll oli kord ühel, kord teisel ansamblil (Barkauskas, Tüür, taas Kantšeli). Tõeline helgus saabus läti helilooja ning muusikateadlase Georgs Pelēcise teosega „Jasmiini õitsemine”, kus lisaks Kremerile oli väga tähtis ja tundlik osa ka vibrafonimängijal Andrei Puškarevil (väärinuks täiesti äramärkimist kavalehel). Kontserdi lõpetasid Tõnis Kaumanni seades „La Folia” variatsioonid Arcangelo Corelli sonaadikogumikust op. 5, kus väikese muigega võib märgusõnana välja tuua „show”.

Festivali lõppkontserdil 9. veebruaril esinesid Klaaspärlimäng Sinfonietta ees metsosopran Teele Jõks, viiuldaja Friedemann Eichhorn ja fagotist Mor Biron (loomulikult ka Mustonen ise). Kava oli väga kirju ja mitmekesine ning keeruline oleks siit midagi välja tuua. Kindlasti tasub ära nimetada Eichorni isiksus ja mäng. Põhiliselt Weimari muusikakõrgkooliga seotud viiuldaja, kellel muuhulgas on doktorikraad muusikateaduse alal, oli täiesti võrdväärne partner Mustonenile, demonstreerides, et viiulit on võimalik mängida peaaegu igast asendist, ikka ühtviisi virtuoosselt ja hästi (ootasin tõsiselt, kas publikule näidatakse mängu ka lamades), eelkõige muidugi Paganini „Veneetsia karnevalis”. Kuid sellest veel kraad kangem oli lisapalana kõlanud Monti „Tšaardaš” – sellist viiulivaldamist ei kohta iga päev.

Festival kandis õigustatult oma uut nime: Andres Mustonen esines nii viiuldaja kui dirigendina (tihti mõlemat koos) peaaegu kahel kolmandikul sündmustest. Tegelikult äratab tema jaks tõelist aukartust! Temata poleks meil ka nii huvitavat veebruari algust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming