Nimbusega sõnad Nigulistes

Marju Riisikamp

Kontsert „Schütz, Pärt, Bach”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) Frieder Berniuse juhatusel, orelil Ene Salumäe. 7. XI Niguliste kirikus.  Novembriõhtusel kontserdil oli esindatud kolm heliloojat, kelle looming moodustab mõttelise ahela üle sajandite, ühendades kõike olemasolevat. Kuulaja sai kogeda helendava nimbusega muusikat, mis mähkub ümber pühade tekstide. Siin peegeldus vaimsus, mis ulatub meie aega välja, harmoonia, universaalsus ja kõiksuses lahustumise ihalus.    Ühtlasi viis kontsert ühe nimetaja alla kolm juubilari: Heinrich Schütz – 425 aastat sünnist, Johann Sebastian Bach – 325 aastat sünnist, Arvo Pärt – 75. sünnipäev. Ja veelkordne kolmene  sümbol: EFK ja Bernius andsid novembris nende heliloojate teostega ka kolm kontserti, 6. XI Haapsalus, 7. XI Tallinnas ja 9. XI Kasselis.   

Tunnine kava täissaalile kulges ühes emotsionaalses võtmes. Siin peegeldus helides kaamose aeg, hingede aeg, hetked maapealse elu möödapääsmatut kaduvust meenutades. Heinrich Schütz ehk Henricus Sagittarius suri muide 6. novembril Dresdenis, nii et sellegi faktiga ulatuvad muusikaõhtu ajalised seosed sajandite taha. Schütz oli komponist, kes aastatel 1609–1612 õppis Veneetsias Giovanni Gabrieli juures. Teisel korral, 1628. aastal,  võttis ta pika sõidu ette tutvumaks itaalia ooperiga (Gabrieli siis enam elavate kirjas polnud, aga Schütz ise elas 87aastaseks, mis oli selle ajastu kohta kolossaalne vanus). Kontserdil pakuti publikule koorimotette kogumikust „Geistliche Chormusik” (1648) ning Taaveti laule „An den Wassern zu Babel” ja „Aus der Tiefe ruf ich, Herr, zu dir”. Viimases mõjus sugestiivselt teose pihtimuslik laad ja pingelised dissonantsid koloreerimas sõna „Tiefe”…  Huvitava alterneeriva rütmi andis kolme eri ajastu komponisti helindite omavaheline järjestus. Igivana vaimne sõnum oli vormitud erinevasse kompositsiooni tekstuuri, vaimulikule tekstile andis viimase lihvi iga helilooja kordumatu helikeel. 

Kontserdi avaloona kõlas Pärdi 1989. aastal loodud „Magnificat”. Teose kõlamaastikud oma lõputus lihtsuses ja ebamaisuses mõjusid kui palsam hingele. Siin domineerib ülikaunis soprani kantileen, sellega kontrasteerub  kolmehäälne „vastus” teistelt häältelt. Kolmkõlad ja intensiivsed dissoneerivad intervallid vahelduvad siin oma vääramatus seaduspärasuses. Teame, et sõnal „misericordia” (halastus, kaastunne) on Pärdile eriline tähendus, ja tõesti – see kaunis sõna kõrgus koori vahendusel otsekui kroon kõigi saalis olijate kohale. Minu kuulmistundlad adusid seda sõna terve kontserdi intensiivseima hetkena. 

Ilmselt ka seetõttu, et Niguliste hajuv  akustika ei saa minu meelest kärpida ladinakeelse teksti kaalu nõnda, nagu see juhtub saksakeelse tekstiga. Mäletan, et kunagi Mustpeade saalis kuuldud EFKi Schützi esitusel, samuti Berniusega eesotsas, kuulsin hulga sugestiivsemat retoorilist teksti. Pärdi „Nunc dimittis”, 2004. aastal loodud mälestusteos Madridi pommirünnaku ohvritele, kõlas oma summutatud meeleoluga otsekui sügavusest ning leinalikult helises „Da pacem” – tõeline  eleegia, instrumentaalteose „Pari intervallo” motiivistikuga habras kõlastruktuur. Kontserdi lõpetas kaks Bachi motetti, millest „Komm, Jesu, komm” BWV 229 jäi veel kauaks kõrvu ja kõrvade vahele helisema – sekventside heliahel sõnadega „Sina oled õige tee, Tõde ja Elu”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming