Noor ja eluterve Rossini

Tiiu Levald

 

Jumalik puudutus tähendab

dollarisadu!alan proosa

 

Gioacchino Rossini ooper “ABIELU­VEKSEL”: lavastaja TAISTO NOOR, dirigent LAURI SIRP, esietendus Vanemuise teatris 30.IX.

 

Just lütseumi lõpetanud 18aastaselt Bologna kodanikult Gioacchino Rossinilt tellitud muusikalise farsi “Abieluveksel” esietendus 1810. aasta 3. novembril möödus nii edukalt, et seda mängiti Barcelonas, Triestes, Viinis. Siis vajus teos unustusse, kuni aastal 1910 Veneetsias jälle lavale ilmus ja on püsinud nüüd maailmalavadel tänaseni.

Ooperi humoorikas faabula ning lihtsakoeline muusikaline keel on tänuväärne materjal noortele tegijatele, et teha esimene tutvus selle väga omanäolise ja täiesti ainulaadseks kujunenud laulustiiliga.

Tartu Vanemuise laval 30. IX esietendunud Rossini “Abieluveksel” on õigesti ajastatud: mitte alati pole teatritel võtta nii mehiselt pikakasvulisi ja hästi laulvaid noori mehi, nagu seda on bariton Taavi Tampuu, bariton Atlan Karp, tenor Roland Liiv ja bass Märt Jakobson. See, et maailmalavadel on ikka ja alati käinud suur konkurentsivõitlus sopranite ülekülluse tõttu, on tekitanud ebaõiglase arvamise, et selles valdkonnas on alati ka hea ja suur valik. Nii Kristina Vähi kui ka Karmen Puis on usina enesetäienduse ja visa tööga end viimaste aastatega viinud väga arvestatavateks tegijateks ning iga uue rolliga saavutanud jälle midagi üllatuslikku.

Omaette küsimus, kuivõrd omaseks on neile saanud eespool jutuks olnud rossinilik häälekäsitlus. Hetkel tundub, et sellele on kõige lähemale saanud Taavi Tampuu ja Kristina Vähi (29. IX peaproovis) – igas registris on koloratuurtehnika kõrval säilitanud ka tämbri ja hääle mahukuse. Eriti võluvad ja stiilsed olid Taavi Tampuu kavatiin ansambliga ning duett Kristina Vähiga. Kuigi Slooki roll pole ju eriti ulatuslik, julgen väita, et see on Tampuu parim roll.

Taisto Noor on lavastajana lähtunud farsi võimalustest ning osanud jääda hea maitse piiridesse. Siin on Tobias Milli majapidamist iseloomustavad tukkuvad ja “oma asja ajavad” teenrid, püss, mis on avamängu ajal teenijanna käes, teeb hiljem ka tõesti pauku ja armastajate Edoardo ja Fanny duett on viidud tänasesse “barbie’likult ilusasse” magamistoa idülli – kumbki siivsalt enda omas ja vestlus (duett) kulgeb läbi telefoni. Suhe ja sõnum on selge!

Kunstnik Marge Martini mäng liigendseinte ja tegelaste pea kohal rippuvate rahakappidega – see selgub alles lõpustseenis – on lahendatud väga rahustavas helerohelises värvigammas, kuid vahest liiga askeetlik. Tegu on küll noore Rossiniga, kuid tema vitaalne natuur ja tulevikus loomingule lopsakaid värve lisav gurmaanlus oleks ehk andnud ainest, et noorte tegijate lustlikku mängustiili rohkem toetada. Üks leidlik vaimukas vihje oli, foonile maalitud Michelangelo Sixtuse kabeli laemaali parafraas – Jumalik puudutus toimetatakse dollariga näpus!

Näitejuhina on Taisto Noor ilmselt olnud hea karakterite avaja: väga suure vabaduse ja “laiaja” oleku on saavutanud Taavo Tampuu ärimees Slookina, ääretult mõnusa ja ilma ülemängimiseta Atlan Karp Tobias Millina. Hea loomulikkuse, vabaduse ja sarmiga oli 5. X etendusel juba suurte lavaliste kogemustega Merle Jalaka loodud Fanny, kuid rolli lõplikku nautimist segas vokaalne ebastabiilsus – tema kaunis kerge hääl pääseks täiel määral mõjule, kui laulja valitseks veendunumat vokaaltehnikat ja seda just eriti koloratuuride laulmisel.

Kogu etenduse dramaturgiat hoidsid koos retsitatiivide intensiivne ja klavessiini kõla imiteerivad arpedžeeritud akordid Janika Sirbilt klaveril – see andis tervikule hõrgu ja hea rossiniliku läbipaistvuse.

Orkestri väike koosseis kõlas 5. X etendusel puhtalt ja heade nüanssidega ning dirigent Lauri Sirp jättis igale lauljale vajalikku “õhuruumi”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming