Noored pianistid rahvusvahelisel konkursil

Nele-Eva Steinfeld

Peep Lassmann: „Kahe konkursi põhjal võin öelda, et eestlastel on oma stiil täiesti olemas”.Frederic Chopini sünnist möödub 1. märtsil 200 aastat. Neli aastat tagasi oli muusikamaailma tähelepanu keskpunktis Chopini suur eeskuju Mozart. Kas Chopin ja tema looming võiksid tänavuse aasta kultuurielus saavutada samasuguse tähtsuse? Peep Lassmann : Leian, et Chopin pole sugugi vähem tähtis kui Mozart. Chopinil on lisaks oluline roll poola rahva teadvuses ning Chopini aasta, mille raames toimub Eestis palju  sündmusi, on korraldatud suuresti Poola riigi toetusel ja initsiatiivil.   

Millise positsiooniga on nende sündmuste seas äsja Narvas lõppenud VIII rahvusvaheline  Chopini-nimeline pianistide konkurss ja milline on selle kaal maailma mastaabis?

Arvan, et Chopini aasta avalöögiks olnud konkurss on siinsete sündmuste seas üks tähtsamaid. Konkurss on kümne tegevusaasta jooksul saavutanud kaaluka rahvusvahelise mõõtme – tegemist on suurima Eestis korraldatava rahvusvahelise konkursiga. Osavõtjaid oli tänavu isegi Madeira saarelt, Jaapanist ja Hiinast. Selgi konkursil oli tihe side Poolaga:  Poola osavõtjad olid tugevad, Poola oli esindatud žüriis ning Poola riik ja ärimehed olid valdavalt konkursi sponsoriteks.     

Kuidas selle konkursi rahvusvahelist kaalu edaspidi veel suurendada? 

Töötama peaks kolmes suunas. Esiteks tuleks osavõtjate geograafilist haaret veelgi laiendada. Teiseks võiks mõelda, kas peaaegu täielikult Chopini muusikale pühendatud noortekonkurss end õigustab. Rõhk peaks muidugi Chopini loomingule jääma, ent iga vanuserühma igas voorus võiks kaasata teiste autorite loomingut. Kolmandaks võiks ka žürii koosseisu geograafiliselt laiendada.       

Kuidas hindate žüriiliikmena Chopini loomingu tõlgendamist eri vanuserühmades? Kas oli märgata koolkondlikke erinevusi?

Koolkondlikke erinevusi silma ei hakanud, sest info ning õppejõud liiguvad tänapäeval üle maailma. Muusikaliselt nauditavaid ja isegi üllatavaid ettekandeid oli kõige rohkem vahest I vanusegrupis (9–12aastased), kus andekate laste õpetuse vastuvõtmise võime näis olevat lausa erakordne. Problemaatilisem oli II vanuserühm (13–15aastased), sest tegemist on murdeeaga, kus õpilastel ilmneb raskusi. III rühmas (16–18aastased) olid juba noored iseseisvad inimesed, kes on oma tee  valinud ja seetõttu oli selles grupis mitmeid tasemel esinemisi.     

Kas võiksite võrrelda Narva konkurssi mõne teise rahvusvahelise noortele pianistidele mõeldud konkursiga?

Otse enne Narvasse sõitmist olin žüriis 26. – 31. jaanuarini Belgias Waterloos toimunud X EPTA rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil, mida korraldatakse üle kümne aasta ning kus osavõtjaid oli kahekümnest riigist. Vanusegruppe oli seal kolme asemel neli ja vanusepiir kõrgem – 24 aastat. Otseselt neid kahte konkurssi muidugi võrrelda ei saa, sest Narvas toimunu oli pühendatud Chopini loomingule,  Belgia konkurss haaras aga tervet klaveriliteratuuri. Belgias õnnestus paaril korral kuulda n-ö maailmatasemel klaverimängu, mida tänavu Narvas kahjuks ei esinenud. Kuulsin seal kümneaastase lapse esituses Chopini etüüdi op. 25 nr 6 sellisel kõrgtasemel, nagu ma seda iialgi kuulnud polnud. Sügavaima mulje jättis Waterloo konkursil belglane Florian Noack, kes õpib Kölnis Pavel Gililovi klassis. Kui õnn soosib, julgen ennustada talle maailmakarjääri.       

Millised olid suuremad möödalaskmised, mida mõlemal pool märkasite?

Üks suuremaid probleeme oli väikeste laste üle-ekspluateerimine, sest mõlemal konkursil oli neid õnnetuid, keda sunniti vastu tahtmist  tegema meeleheitlikke pingutusi ning kelle puhul tuli žüriiliikmel lapsevanematele aru anda, miks nende laps edasi ei pääsenud ja võitjaks ei tulnud. Mõlemal oli samuti juhtumeid, kus valitud kavale jäädi võimete poolest alla.       

Kuidas iseloomustate mõlemal konkursil edu saavutanud eesti pianiste?

Eestile oli iseäranis edukas Belgia konkurss, kus vanemas grupis saavutas kuueteistkümne mängija seas II koha EM TA tudeng Johan Randvere. Preemia tõi talle Paul Hindemithi Sonaadi nr 3, mida konkurssidel tavaliselt ei mängita. Žüriile avaldas see muljet ning Randverele jäid alla mitmed osalejad, kes esitasid näiteks Ferenc Liszti Sonaati. Eesti mängijatest osalesid  Belgia konkursil veel Kärt Ruubel, Rasmus Andreas Raide ja Paula Ernesaks, kes esindas tegelikult Soomet. Kärt Ruubeli esinemises oli palju rõõmustavat, ent kavas oleksid võinud olla konkursile sobilikumad teosed, seega oli tema vanemas vanuserühmas kahjuks esimene, kes finaalist välja jäi. Chopini konkursil pälvis I vanuserühmas diplomi Andrei Sinkevitš ja eridiplomi Chopini ballaadi parima esituse eest sai Leo Dubovski. Parimaks tulemuseks  oli III preemia vanemas rühmas, mille sai Holger Marjamaa. Iseäranis tugevad olid tal II ja III voor ning vähesele kogemusele vaatamata õnnestus tal hästi orkestriga mängimine.     

Millisena mõjub eesti pianistide tase rahvusvahelisel taustal ning kas nende mängus  on äratuntavaid ühisjooni?

Kahe konkursi põhjal võin öelda, et eestlastel on oma stiil täiesti olemas. Meie pianistid mängivad väga arukalt, ei liialda teravuste ega lärmakate kõlamassidega ning faktuur ja emotsioonid on range kontrolli all. Viimast peetakse žüriist või publikust olenevalt sageli ka meie mängijate peamiseks puuduseks. Seega parima koosluse saaks, kui intellektuaalsusele ja ratsionaalsusele lisanduksid suurem  emotsionaalsus ning avatum ja avaram meel.

Üles kirjutanud Nele-Eva Steinfeld

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming