Noorte ja ambitsioonikate

Vahur Luhtsalu

EMA sügisfestival: kompositsioonitudengite looming EMA kammersaalis 6. X. EMA sügisfestivali raames aset leidnud kompositsioonitudengite heliteoste kontsert EMA kammersaalis pakkus mitmeid positiivseid üllatusi. Taavi Pärteli (1972) teos “Sa läksid ja ei tule enam iial” (2004) äratas tähelepanu oma huvitava esituskoosseisuga. Millegipärast tekkisid allakirjutanul teost kuulates assotsiatsioonid Michael Nymani keelpillikvartettidega. Sarnaselt Nymanile mõjub ka Pärteli teos oma selge struktuuri ning omapärase harmooniapildiga.

Soome noore helilooja Juuso Voltti (1975) teose “Retpo kileh” (2005) esituskoosseis oli võrreldes teiste ansamblitega küllalt ebatraditsiooniline – viiul (Gerhard Lock) ja helilooja ise elektroonikapuldi taga. Kombineerides viiulimängu tänaste tehniliste võimalustega saavutati väga omapäraseid kõlavärve ja akustilisi efekte.

Teose nimetus suunab mõtted kõigepealt sellele, millisest keelest on lugu oma pealkirja saanud. Esimesena tulevad pähe heebrea või araabia keel. Selleks aga, et taibata pealkirja tähendust, tuleb appi võtta pisut nutikust ja lugeda pealkirja tagant ettepoole ning asi saab korrapealt selgeks. Kes aga kohe välja ei hau seda, mida teose nimi tähendada võib, kuuleb otsese vihjena teose lõpus helikopterimürinat. Soomlase lugu on tõenäoliselt tema vaikne järelehüüe lähiminevikus aset leidnud helikopteriõnnetuse ohvritele.

Viimasel ajal on paljud noored eesti heliloojad hakanud kirjutama kandlemängija Kristi Mühlingu ärgitusel lugusid eesti kromaatilisele kandlele. Seekord õnnestus tal ära veenda Elo Masing (1984), kelle teos “Reflexion” (2004) soolokandlele kõlas samuti kõnealusel kontserdil. Tegemist on võrdlemisi tehnilise ja keeruka looga, mistõttu võib eeldada, et see valmis üsna tihedas koostöös interpreediga. Solist Kristi Mühlingu kiituseks tuleb öelda, et tema esituses kõlas lugu (mitte ainult tehniliselt) äärmiselt meisterlikult – ka kõik emotsionaalsed tõusud ja langused olid hästi ette valmistatud ning tundlikult doseeritud.

Tooksin kontserdist esile veel Vsevolod Pozdejevi (1979) Süidi flöödile ja klaverile (2005) ettekande flötist Oksana Sinkova ja autori enda esituses. Poleks arvanud, et Eestis on helimeistreid, kes loovad muusikat täielikult klassikaliste helimeistrite eeskujul. Pozdejevi pisut prokofjevlik teos võlus oma kelmikuse ja lustlikkusega mis avaldus eredaimalt II ja IV osas. Finaal tundus kompositsioonilises ja vormilises plaanis pisut laialivalguvana, kuid selle kompenseeris interpreetide endi virtuoosne mäng ja lavaline sära.

Samal õhtul leidis aset ka teine kontsert, mille esimeses pooles kõlasid EMA heliloomingu konkursi võidutööd. Mariliis Valkoneni (1981) “Teekonna juhus” (2005), Juliana Kuklini (1978) Trio (2005), Raun Juurikase (1982) “Trio Illicit” (2005) ja Kristo Matsoni (1980) “Trio Ostinato” (2005) seas osutus žürii arvates esikoha vääriliseks Mariliis Valkoneni lugu. Valkoneni teoses sisalduv orientalistlik hõng ja erinevate helivarjundite loomise oskus võisid olla need põhjused, mis kallutasid žüriid viimatimainitu kasuks otsustama.

Paar tähelepanekut ka kontsertide korralduslikust küljest. Kavalehelt ei olnud antud kontserdi peategelaste kohta võimalik infot leida, kuigi samas mõnede tuntumate esinejate kontsertide puhul olid ka interpreetide kohta annotatsioonid olemas. Arusaadav, et noorte heliloojate kohta pole võimalik palju eluloolisi fakte välja tuua, ent kontserdikülastajal oleks siiski huvitav teada, mida on konkreetne isik veel kirjutanud ja mis on teda toonud heliloomingu juurde.

Kompositsioonitudengite teoseid kuulates võis tõdeda, et meil Eestis ja mujal maailmas käesolevaks ajaks nime teinud komponistidele tuleb peatselt täiendust noore ja ambitsioonika heliloojate põlvkonna näol.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming