Noorte keelpillimängijate pidu Tartus

Ardo Västrik

1. – 4. novembrini toimus Tartus VI Eesti noorte keelpillimängijate konkurssfestival. Võistumängimiseks andis lahkelt oma saali ja harjutusklassid H. Elleri nimeline Tartu muusikakool, pidulik lõppkontsert ning auhinnatseremoonia aga olid Tartu ülikooli aulas. Eesti noorte keelpillimängijate konkursid said alguse aastal 1995 ja leidsid aset iga kahe aasta tagant. Vahepeal on aga korraldatud kolm ESTA Eesti üleriigilist viiuldajate ja tšellistide konkurssi, mis olid kahevoorulised. Nüüd on eri põhjustel juba teist korda naastud algformaadi juurde, vaid nimetusse on lisatud „festival”, mis peab võistlusmomendi kõrval rõhutama sündmuse pidulikkust. Samuti ei reastata enam auhinnalisi kohti, vaid tõstetakse silmapaistvamad esile. Tegemist on keskastmele suunatud ettevõtmisega (7. – 12. klass, kutsekoolide eelõpe ja kursused), mis peaks mahtuma rohkem algõppele suunatud Parima noore instrumentalisti võistluse (Eesti Muusikakoolide Liit) ning kuni 30aastastele mõeldud Pärnu viiuldajate konkursi (Pärnu Kontserdibüroo) vahele. Viimati mainitu ei ole ehk saavutanud veel piisavalt suurt kaalu keelpilliõpetajate silmis (kui pidada silmas osalejate arvu), kuid muude keelpillide lisamise teel võiks see tõepoolest kujuneda tunnustusväärseks ettevõtmiseks.

Tartu konkurssfestivalile registreerus 77 mängijat, kellest esinemiseni jõudis 65. Osalejatel tuli esitada etüüd-kapriis ning kaks erineva karakteriga pala, kusjuures üles astuti kolmes vanuserühmas, mitte erialade lõikes. Kolme erandiga olid mängijad pärit Tallinna muusikakeskkoolist, G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist ning H. Elleri nimelisest Tartu muusikakoolist. Ajakava oleks mahutanud ärajäänute arvelt veel mängijaid, kuigi kuulamise jaoks oli esinejaid piisavalt.

Mängijaid hindas žürii, mille valikukriteeriumiks on olnud teatud kõrvalpilk. Sinna kuulusid seekord Diāna Ozoliņa (Läti Riiklik SO, Läti Rahvusooper, Jāzeps Vītolsi nimeline Läti muusikaakadeemia), Urmas Vulp ja Tõnu Reimann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorid, viimane ka sealse interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja).

Kohe esimese asjana peab tõdema, et (mõne erandiga) oli esinemistase väga-väga kõrge. Ühest küljest oli seal hea viibida, sest sai näha ja kuulda tõelisi talente, kellest võib sirguda tõsiseid tegijad. Rõõmustas poiste osakaal nooremas vanuserühmas (peaaegu pool) ning samuti vioola kui pilli esindatus (kahjuks jäi viimasel hetkel mõni mängija ära, kuid sihikindla töö tulemust näeme ehk paari aasta pärast). Kerkis paratamatult siiski küsimus, mis nendest hästi hoitud ja kasvatatud pungadest saab. Mitte õpetuse saamise mõttes, vaid arvestades praegust laiemat poliitilist situatsiooni ning seda aega ja kohta, kus elame. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui kaotaksime neist mõne, kujundlikult väljendades, kas poe taha või siis välismaale. Ilmselt peaks riik rohkem väärtustama muusiku elukutset. Sest milleks selle kõigega vaeva näha, „raisata” palju aega pilliõpingutele, kui lõppkokkuvõttes on selle ametiga peret väga raske toita. Kuidas lahendus leida, ei ole muidugi selle kirjatöö eesmärk, kuid niisugused muremõtted millegipärast tekkisid, vaadates neid, kes peavad peatselt oma karjääriotsuse langetama (või on seda juba teinud).

Kuna Elleri kooli saal on mõõtmetelt üsna väike ja akustika tundlik, sai aimu noorte kohanemisvõimest (saaliproovi aeg oli paljudel napp). Selles mõttes olid eelisseisus kohalikud, kuid lõpptulemust muutis kindlasti ka publikut täis saal. Aeg-ajalt mängiti selle saali kohta liiga tugevasti ning mõnikord oli märgata, kuidas n-ö kratsiti oma pilli (pole küll hea toon ennast niimoodi väljendada, kuid teen seda siiski). See on kindlasti seotud igaühe kõlatahtega, kuid osaliselt on mõjuteguriks see, mida ei saa otse öeldes õpetada – s.o mingi suhte kujuneminekujundamine oma instrumenti. Mõnel juhul torkas selline eriline suhe kohe silma. Aga loeb ka esinemisnärv, sellega toimetulek ja kogemus.

Väärib tähelepanu, et igal kolmel osalenud koolil on oma iseloomulik nägu, kuigi seda meie kaasajal enam ehk ei ootakski. Samas tuleb täiesti kindlalt öelda, et oskus õpetada ning noori konkursiks ette valmistada on kõigis kolmes koolis väga hea. Nähes tulemusi, teeb kindlasti igaüks oma järelduse, kuid ilmselt ei peaks end sellest puudutatuna tundma mitte niivõrd õpetajad ja õpilased, vaid pigem koolijuhid. Ilmselt võib aimata, kui palju konkreetses koolis hinnatakse konkursil käiku ning keelpillimängu üleüldse. Ja selles valguses pole midagi parata: muusikakeskkoolis on noorte esinemise väljatöötatuse aste lihtsalt kõrgem.

Huvitav tendents on see, et kutsekooli lõpuks jõuavad noored sama arvestatava mängutasemeni, kui muusikakeskkoolis. Kahtlemata mängib siin oma osa algõpetus, kuid näitab ka, et arenguvõimalusi on mitmeid. Ehk tuleb ka märkida, et ühe õpetaja klassi siseselt on õpilaste esindatus väga erinev. Loomulikult eeldatakse õpetajalt mingit kriitilist meelt, kuid osavõtt võib mõnelegi olla jätkamisel just heaks tõukeks. Kindlasti on mõlemal valikul oma plussid-miinused ning lõpliku otsuse langetamine väga raske.

Samuti pole ma siinkohal väga originaalne, kui viitan tõigale, millest võib mõne aasta pärast saada probleem. Ma imetlen seda, kui koolist väljuvad kõrgel tasemel noored, paraku saab väga harva lugeda uute pedagoogide nimesid (ikka ja jälle jõuame sinna tagasi, et õpetajaamet pole ilmselt piisavalt ihaldusväärne). Võib-olla ma liialdan, kuid sellest võib kujuneda väga suur oht.

Olgu lõpetuseks ära toodud tulemused (kõik mängijad TMKKst, kui ei ole teistmoodi märgitud). Lisaks kuulub eriline tänu ka kontsertmeistritele. Õnnitlused!

I vanuserühm:
laureaadid Siluan Hirvoja (õp Mart Laas), Maria Tiimus (õp Tiiu Peäske);
diplomi said Rebekka Airin Siimer ja Jekaterina Sizova (mõlemad õp Niina Murdvee)

II vanuserühm:
laureaadid Katariina Maria Kits (õp T. Peäske), Johannes Välja ja Valle-Rasmus Roots (mõlemad õp M. Laas);
diplomi said Lisanne Altrov (õp T. Peäske), Mart Kuusma (õp Toomas Nestor), Johanna Randvere (õp M. Laas), Maarja Helen Oserov (õp Mare Teearu), Greta Ernesaks (Arkadia Lütseum, õp Tuomas Lehto), Peeter Margus (Vanalinna Hariduskolleegium, õp Ivi Tivik)

III vanuserühm:
laureaadid Linda-Anette Suss (õp Mari Tampere-Bezrodny), Kaia Voitka (õp Kaido Välja), Kaarin Lehemets ja Susann-Elisabeth Eessaar (mõlemad õp T. Peäske);
diplomi said Kristin Kuldkepp (G. Otsa nim TMK, õp Meeme Saareväli), Mari-Liis Urb (H. Elleri nim Tartu MK, õp Kristel EerojaPõldoja), Leevi Nielson (õp N. Murdvee), Johannes Põlda (õp-d Mari TampereBezrodny ja Kristina Kriit)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming