Noorte värk

Andres Ammas

ehk Kuidas kirjutavad kahekümnesed Kreek, Tormis, Bach, Brahms, Britten, Uusberg, Sildos        Cyrillus Kreegi päevad Haapsalus: Nargeni festivalikoor, dirigendid Tõnu Kaljuste, Pärt Uusberg ja Martin Sildos 5. VI Haapsalu kultuurikeskuses.  Nargeni festivali suve raamivad tänavu Cyrillus Kreegi ja Arvo Pärdi päevad. Kui Pärdi arvukast loomingust jagub enesestmõistetavalt materjali kümnete sisukate kavade ülesehitamiseks ja seda kunsti valdavad paljud muusikaorganisaatorid kogu maailmas, siis Kreegi pärandist  igaks aastaks üllatusi õngitseda suudab vist ainult Kaljuste – geniaalne leidlikkus. Tõnu Kaljuste on ka esmaklassiline müüdimurdja. Üks levinud müüt on, et tõelised meistriteosed sünnivad alles küpses eas, kui helilooja muidugi küpse eani elada jaksab. Tegelikult lihtsalt ei tunta varasemaid teoseid, sest neid ei esitata nii sageli.  

     

Matemaatikas kirjutatakse õnnestunult lahendatud teoreemi lõppu täheühend m.o.t.t (mida oligi tarvis tõestada). Kaljuste väitis tänavust kava koostades (muidugi mitte verbaalselt), et „noorte värk” ei pruugi olla kuidagi kehvem. Tõestuseks võttis ta kavva ainult Kreegi noorepõlvelaulud ja rahvaviisiseaded. Tulemus oli m.o.t.t – Cyrillus Kreek oli juba tudengina küps, valmis helilooja.  Pole ju võimalik väita, et „Nõmmelill” oleks vaesem kui 1952. aastal loodud „Ma tulen hilja” või et seade „Mu süda …” oleks vähem meisterlik kui 1947. aastal loodud „Kuus laulu Hiiumaalt”. Haapsalus kõlanud „Väike lillelaul”, „Oh Isa, taevariigi sees”, „Tal on tarkust küllalt”, „Nõmmelill”, „Kuula valgusest imelist juttu”, „Aiut-taiut tahtsin laulda”, „Mu süda, ärka üles” ja „Talvine õhtu” olid kui muusikalistest palvehelmestest kee, mille iga üksik pärl  on nautlemist väärt, ent mis täit helki küütlevad tervikuna. 

Kreegi muusikal on nii kõva vägi, et järgnenud Martin Sildose ja Pärt Uusbergi laulud mõjusid ka kuidagi kreegilikult. Mitte et ma arvaks, nagu oleks Kreek noori mehi otseselt inspireerinud, kaugel sellest. Lihtsalt siin ja praegu, sel konkreetsel pühapäeval Haapsalus tundus see allakirjutanule nii. Otseseid seoseid  võiks ju otsida mõnest kõlavärvist või ka Anna Haava luulest, mis ootamatult on omanud tähendust nii Kreegi kui ka Sildose jaoks, ent küsimus on pigem õhustikus. Veljo Tormis on korduvalt kuulutanud, et on „Kreegi usku”. Kreegi vaimuga, fluidumiga täidab Tõnu Kaljuste Kreegi päevadel Haapsalus mitmendat aastat järjest iga ettekandepaiga. Kaljuste leidlikkus kava ülesehitamisel ja ettekannete mitmekesistamisel on piiritu. Kui  kontsert juba toimub rõdusaalis, tuleb kahele koorile kirjutatud Benjamin Britteni „A Hymn to the Virgin” ettekandeks üks koor rõdule paigutada. Vaimukad vahetekstid lõbustasid nii napiarvulist kohalikku publikut kui loodetavasti rohkearvulist Klassikaraadio kuulajaskonda. Isegi piinlikust klaveri häälestusprobleemist saab üle, kui nimetada Bachi „Sanctus’e” saateks Siim Selise kasutada olnud mänguriista „hästi tempereeritud klaveriks”.     

Põhiliselt muusikaakadeemia tudengitest koosnenud koor oli maestro käes tänulik ja tänuväärne instrument, kes reageeris ka ainult  kulmudega juhatamisele. Kreek ei hoidnud juba noorest peast nooti kirjutatud juhiste pealt kokku. Enne „Aiut-taiut …” ettekannet tõotas Kaljuste, et kõik kuus dünaamika- ja viis temponüanssi saavad kuuldavaks, ja pidas sõna. Nüansirikkus ja siirus iseloomustasid festivalikoori kogu kava jooksul, ent silmapaistvalt innukad olid meeslauljad Veljo Tormise 17aastaselt loodud „Hundisõnade” esitamisel. Kuna helilooja pidas vajalikuks tänavu tolle  loo kaks viimast takti ümber kirjutada, siis võib teose loomisajaks märkida ainulaadse 1948/2011. 

Järgmist Kreegi imet Haapsalus jääb oodata nüüd juba vähem kui aasta. Mis siis tulla võib,  ei oska aimata. Mine tea, Tõnu Kaljuste oskab ükskord ehk isegi Kreegi massilaulud nõidusunest äratada, puhkpillimuusikast rääkimata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming