Noorus on hukas …

Sarja „Ludus tonalis“ XVIII kontserdiga anti oma panus, et kooride repertuaari jõuaksid mõned uued jõulu- või talvelaulud.

MARIA MÖLDER

Sarja „Ludus tonalis“ XVIII kontsert „Koorilaul“ 13. XII Vanalinna Muusikamajas. Segakoor Noorus (dirigendid Maarja Helstein ja Taavi Hark), kammerkoor Encore (külalisdirigent Edmar Tuul). Kavas Markus Robami, Sander Soku, Karl Petti, Maarja-Liisa Pilviku, Kirke Karja ja Karin Kuulpaku koorilaulud.

Noorte püüdlus leida endale väljendusvorme väljaspool akadeemilisi raame on igati mõistetav ja loomulik, nõnda uued koosseisud ja kontserdisarjad tekivadki. 2014. aasta septembris alustati sarjaga „Ludus tonalis“, mille puhul torkab silma selle järjepidevus ning tõeliselt mõnus ja vaba õhkkond. Noored ei püüa etendada ülearu tõsiseltvõetavat ja sügava­mõttelist kontserdielu – eks seda saab mujal kogeda niigi –, vaid selle sarja kontsertidel sõltub tõsidus iga koosseisu ja autorite koostoimest. Tähtsam tundub olevat teha lihtsalt isekeskis head muusikat, oma loomingut ja selle valmimise protsessi analüüsida, selle käigus areneda ning näidata ka kuulajatele loomislugu inimlikuna. Barjäärid murtakse. Seda on nii mõnigi akadeemiline institutsioon aeg-ajalt püüdnud teha, aga ikka on jäänud sammuke puudu, sest tegelikult pole vist jõutud üksmeelele, kas inimlikkus ikka on muusikas peamine. Vahest eelistataksegi üldjuhul hoida publikuga turvalist distantsi.

Seekord prooviti uus muusika ühendada jõuluaja kaubandusliku pakkumisega, kuna enamasti soovitakse kuulda ikka neidsamu traditsioonilisi ja äraleierdatud laule. Sarja „Ludus tonalis“ kontserdiga anti oma panus, et kooride repertuaari jõuaksid mõned uued jõulu- või talvelaulud. Enamasti on heliloojad valituks osutunud tekstide järgi eelistanud tabada tõeliselt põhjamaist atmosfääri: helget jõulurõõmu leiab lauludes vähem ja selle vahendamine pole olnudki enamasti eesmärk.

Austavalt sarja resideerivaks heliloojaks kutsutud Markus Robam on Eda Ahi luulele loonud laulu „Põhjamaa talv“, kus põhjamaine kargus on suurepäraselt muusikasse pandud. Segakoor Noorus kandis loo enam-vähem välja, kuid esitus kannatas, kuna koori koosseis oli vähe kokku laulnud (selgus, et kolmandik lauljaid on kooris kaasa teinud tänavu sügisest) ja fraasid olid kohati kujundatud ebaloogiliselt.

Sugugi kõik Vanalinna Muusikamajas ettekandele tulnud laulud ei olnud uudisteosed. Sander Soku „Jõulude lõhn“ kuulub kolmeosalisse tsüklisse „Jõua, jõua, jõuluaega“, mille sõnadeks Heljo Männi ammu loodud luuletused, mida poeet ise enam ei mäletanudki. Terve tsükkel on esitusele tulnud juba mitu korda, segakoori Noorus ettekandes häiris pisut fraasilõppude lohakas kuulamine, ent muidu oli jõuluhõngu õhus küll.

Karl Petti värviküllaste helidega muusika on mulle tuttav olnud peaaegu kümme aastat. Tema ansamblitest on minu lemmik Talamak, mis nüüd kannabki nime Karl Petti Band. Selgub, et Pettil, kes on EMTAs õppinud elektroakustilist kompositsiooni, on koorimuusikaga tihe side: ta on laulnud nii Nooruse segakooris kui ka Härma kooli koorides. Niisamuti nagu on alati põnev kuulata tema instrumentaal­muusika teekonna kulgemist, pakkus kogu kontserdi suurima kõlalise üllatuse Karl Petti laul „Kuskil veel tullakse“, mis on loodud Laura Porovardi tekstile. Tõenäoliselt sai põnevate harmooniatega mängima harjunud helilooja asjaliku õppetunni: ei tasu kohe esimeseks akordiks kirjutada midagi väga keerulist. Isegi kui see kooskõla ei ole kaela­murdev, võib vähe koos harjutanud kooriga juhtuda, et osa lauljaist ei haara klaveril ette mängitud noote, ja kui esimesed noodid kokku ei sobi, võib see segi paisata peaaegu poole loo ette­kandest. Hoopis kavalam ja tõeliselt kaunis on aga laulu lõpp, kui koor jääb pikalt ühele noodile teksti ütlema.

Kirke Karja räägib Rasmus Puurile, kuidas oli esimest korda koorilaulu kirjutada.

Triin-Berit Kornel

Maarja-Liisa Pilvik on Tartu ülikoolis eesti ja soome keele alal õppinud noor teadlane, kes on koorimuusika heliloojana avalikkuse ette jõudnud TÜ akadeemilise naiskoori lauljana ja tänu tärkava koorihelilooja programmile „Sahtlist saali“. Seekord on ta viisistanud Tõnu Õnnepalu teksti ja sündinud on üsna romantilise, ent jõulise helikeelega „Harvad lumehelbed“, kus tungis esile ka kauni tooniga aldirühm.

Džässhelilooja ja -pianistina tuntud Kirke Karja on oma loosse „Valgus sajab aeglaselt“ (Krista Ojasaare tekst) kirjutanud üsna instrumentaalse iseloomuga hüpped. Õnneks olid orienteerumiseks kammerkoori Encore lauljatele jäetud pausid ja enam-vähem saadi ikka õigele kõrgusele pihta. Mitu aastat koori dirigeerimist õppinud Kirke Karjal tuli nüüd esimest korda koorile kirjutades tahtmine eksperimenteerida: ainsana on ta tekstiga püüdnud rohkem mängida ja seetõttu on see kohati saanud ebaloogiliselt hüplik ja hägune. See-eest kõlasid kaunilt häälerühmade soolod, eriti bassisoolo loo lõpus. Seda kuulates süvenes minus arusaam, mis oli tekkinud juba Maarja-Liisa Pilviku laulu kuulates: kaks koori on tasemelt teineteisest valgusaastate kaugusel, mistõttu olid heliloojatele kasutada antud võrdlemisi ebavõrdsed tööriistad, kui koori võib uudisloominguga kontserdi puhul nii nimetada. Unisooni oli ka kammerkooril Encore mõned korrad keeruline tabada, kui toonika oli n-ö ära peidetud. Kooride tase ei pruukinud siiski erineda lauljate laulmiskogemuse summa tõttu – asi on dirigendi kooriga suhtlemise võimes. Nooruse koorijuhid lihtsalt ei kehtestanud ennast piisavalt ega suutnud õigel ajal kooriga sidet saada. Edmar Tuul, kes oli pealegi Encore’i külalisdirigent, oli aga ülitäpse käega ja hoidis igal sekundil lauljaid ohjes. Kammerkoor Encore on väga tugeva potentsiaaliga, ehkki ainult aasta koos laulnud – tenorid tahaksid vahest natuke timmimist. Nooruse kooslaulmine oli praegu paraku ebalev ning alustati-lõpetati sagedamini eraldi kui koos.

Kui kellelgi oli selge arusaamine, mis on esitajakoorile jõukohane ja sobilik, siis oli see Karin Kuulpak, kes on kammerkoori Encore dirigent, aga ei saanud seekord oma loo esiettekandel kohal olla. Oma koori võimeid on ta laulu kirjutades tunnetanud meisterlikult ja koostöös Maian-Anna Kärmasega loodud loos „Hingamine“ sai koor demonstreerida oma imetlusväärselt laia dünaamilist skaalat, ehkki vaiksem osa (nn hingamine) jäi vahel pisut ebatäpseks.

Muide, keegi võiks teinekord ikka Lydia Koidula luuletuse ka nüüdismuusikas pea peale pöörata. Koidula teksti viisistamisega olevat seotud kindlad esteetilised ootused, nagu mainis Kirke Karja. Ehk ei olegi need ootused tegelikult nii ühesed? Äkki oodatakse tänapäevalgi üllatusi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming