Norralik-korralik „Punkt”

Maria Mölder

„Jazzkaare” avas 20. ja 21. IV Norra külalisfestival        „Punkti” kontseptsioon toimib, on müügiedukas. Kui kuulsin festivali tegevjuhti aastaid tagasi (2007) „Punktist” ühel konverentsil kõnelemas, võlus festivali idee mind sedamaid. Reklaamifirmast välja kasvanud tugeva kuraatorijoonega festival „Punkt” klapib mu meelest oma eesmärkidelt hästi siinse võõrustajafestivali „Jazzkaarega” – mõlema eesmärk on laiendada džässi piire ja publikut. Mind isegi ei hämmasta, et enam ei kuule „Punkti”-festivaliga seoses eriti sõna „improvisatsioon” (mida see olemuselt suuresti hõlmab) – ju on „remix” trendikam ja tulusam väljend. Mahedate ja staatilisevõitu kõlamaastike juurde kuluks aga veidi teravust ära küll.         

Igast kontserdikavast sünnib „Punktil”  remiksijate esituses midagi uut, teiste muusika tehakse enda omaks näilise kergusega. Omastati ka üksikud lõigud Veljo Tormise loomingust. Nagu lausus Tormis ise (kes väga naudib ja hindab, et tema muusikat ikka ja jälle eri vormides töödelda võetakse): „Nad ei lasknud end remiksis minu muusikast eriti segada.” Tormise kooriloomingu nappide juppide kasutamine viitas sellele, et ega ei jõutud alusmaterjali kuigivõrd süvenedagi (mis oli Tormise muusikat  töödeldes eeldus paljudele Ulmeplaatide kogumikalbumil osalenud muusikutele), kuid võib-olla „Punkt” ei olegi päriselt süvenemiskoht. Muusika näib seal olevat vaid üks mõnusa keskkonna osasid.     

„Punktil” kuuldud remiksid moodustasid  tervikkogemuse. Proportsioonitunnetus on töötlejatel suurepärane, tupikkäike nad kaua ei jätka ja teavad üldjuhul hästi, millal lõpetada. Olen siiski mitmeid remiksimises osalenud norra muusikuid varem kohanud palju köitvamas kontekstis, kus neil on rohkem öelda olnud ja öeldu on pääsenud ka mõjule. Kes saakski kahelda trompetivirtuoos Arve Henrikseni või kitarrist Eivind Aarseti võimetes? Võib-olla on aga norrakate jaoks „Punkti” lavasituatsioon ja  reeglistik end mõneti ammendanud. Norra esinejatest oli olulisim leid häälekunstnik Sidsel Endresen, kes haaras mõjusa, kuid sealjuures mitte pealetükkivate skättimise ja kõne vahepealsete vokaalidega saali enda kütkesse. Üldiselt ei kehtestanud kuuldud remiksides end tihtipeale ükski osapooltest: ei algmaterjal, laptop’i-mehed ja nupukeerajad ega kaasatud instrumentalistid. Tulemuseks ikka norralikkorralik, pehme ja mahe helimassiiv, millest igaüks võib vastavalt huvile aeg-ajalt midagi üles noppida ja kõrvapäraseks mõelda. Üksikutel hetkedel saavad aga tõesti töödeldava muusika autorite ja remiksijate ideed harmooniliselt kokku ja see pakub kauni elamuse.         

Algmaterjalina valiti Tallinnas „Punkti” kavasse kontserte seinast seina – hoia ainult sammu, kuula ja naudi. Kõige etemini sobis eestlastest süsteemi Weekend Guitar Trio ja selgus, et ka nemad andsid elektroonilised ohjad üle ühele „Punkti” kunstilisele juhile, DJ Jan Bangile, kes jõudis minifestivali jooksul lavale astuda vist neli korda. Ent n-ö puhtad WGT helid on ikkagi kõige lähedasemad ja kõlavad „Punkti” kontekstis vägagi värskena.  Segakoor Nooruse vaheldusrikas kava, mis esitati möödunud aastal ka originaalfestivalil Kristiansandis, näitas Tormise muusikast kõige erinevamaid värve ja karaktereid – riituslikust regilaulust lüürilise autoriloominguni. Nooruse esituses kõlab Tormise koorilooming ehedalt ning see tuleb pigem laululustist, miimilistest nüanssidest ja dirigent Raul Talmari oskuslikult loodud meeleolupiltidest kui õpetatud häältest ja tehnilisest kõrgpilotaažist. Pisut lühem  kava lubanuks õpitud Tormise lugudest teha tihedama valiku, esitada vaid crème de la crème’i ning jätta kõrvale mõned keerulisemate harmooniatega lood („Siin oled kasvanud. Tasasel maal”, iseloomult täiendas küll kava kenasti), mis sel õhtul vaid poolenisti seljatati.   

Nüüdismuusikas kõikvõimalikud eksperimendid  läbinud Ansambel U: jaoks oli esinemine sel stiilideülesel festivalil kindlasti omalaadne väljakutse. Läbivaks jooneks nende plokis kujunes süvenemine üksikhelisse ja tämbritesse. Nende kava pakkus meeldivaid kontraste ja tähelepanelikumale publikule kahtlemata elamusi ebatraditsioonilistest instrumentaalsetest lahendustest. Tatjana Kozlova ülikiirest teosest „Horisontaalid” liiguti Helena Tulve veidi mõtisklevama „stream 2” juurde ning lõpetati ukrainlase Vladimir Tarnopolski teosega „O Pärt – Op Art”. Viimasest oleks totaalses vaikuses kuulatuna kujunenud õhtu kulminatsioon, pärast mida remiksi kuulamine olnuks tarbetu ja pigem ebasoovitav. Paraku kandus osa saalis valitsevast närvilisusest üle ka lavale, mistõttu esines U:-le harjumatuid ebatäpsusi ja teose kulminatsioon jäi teenimatult tagaplaanile. Kes ja mille arvelt peaks tegema kompromisse, et säärase muusikaga  igapäevaselt mitte harjunud publikule ei jääks kontsert viimaseks nüüdismuusikaelamuseks, on aina kõrvetavam küsimus. Tänu „Jazzkaarele” oma territooriumi jätkuva laiendamise püüdluste ja selliste avardavate kohtumiste eest!       

Kui „Punkti” esimesel kontserdipäeval jagus elamusi rohkem muusikast, siis neljapäeva õhtul vapustaski kõige enam norra VJ Tord  Knudseni loodud valgus- ja visuaalimaailm, mis kooskõlas helide uitlemisega visualiseeris nii muusika, muusikud kui ka muusikainstrumendid. Järjest süvenes soov leida helitapeedis ere laik, sinna kas või kogemata sattunud plekk, aga vead puudusid ja see muutus häirivaks. „Punkti” tervituskõnes mainitud ohtlikkust, riske ja põnevust leiab siiski mujalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming