Nostalgia, eskapism ja hedonism

J?n Rooste

  CD Lauri Saatpalu, Katrin Mandel.” SA OLED HEA”. © 2005 hyper.records.

 

Nõukogudeaja nostalgia on iseenesest tänaseks ammendunud teema. Selle esimene, rehabiliteeriv (mõneti revisionistlik) suund pareeriti kiiresti süüdistustega “vana korra” järele ihalemises; argumentatsiooniga, mis tugines ilmselgele – tegemist oli ennekõike ebainimliku režiimiga, kus ei saanudki olla midagi takkajärele ihaldusväärset. Ent inimesed siiski elasid ja lõid sääl (siin!); lisaks jäi tolle hämaraja lõppu üks väheseid kordi lähiajaloos, mil eestlased rahvusena enesele positiivse ühisidentiteedi loonud.

Teine laine, mis kiiresti järgnes, väljendus üsna pealiskaudses retrostiilis, mis on laienenud suurfirmade rõivasarjadeks (jälgid punased dressipluusid, millel tähed CCCP), kummalisteks sümboliteks, stiilipidudeks. Sellesse lainesse kuuluvad ka ehk muusikakogumikud, mis pakuvad tollast estraadi/poppi. Ühtpidi meenutavad need “lihtsatele inimestele” nende noorust (mis ju pea alati kaunis ja tagantjärele nostalgiline) ning (tollase massikultuuri) keskkonda, ent on ka teisalt uuele generatsioonile kummastav ja naljakas kokkupuude – küll oli alles üks totter aeg!

Mis on sel kõigel tegemist Lauri Saatpaluga, keda me teame ja tunneme säendsetest imetoredatest, väga eriilmelistest ning omas ajahetkes me muusikas silmatorkavatest bändidest nagu Pantokraator, Beep Shop Boys, Folkmill, Dagö? Saatpalul on nimelt komme end (asjatult!) vähem tähtsaks teha – nii tekstiautori (olen korduvalt intervjuudest kuulnud seda “oh, mis luuletaja nüüd mina”) kui laulukirjutajana. Uuel plaadiümbrisel sõnab ta enesele: “Kuule, poiss, sind peetakse miskiks laulukirjutajaks, aga mis kirjutaja sa oled! Sa ei oskagi kirjutada. Sa mõmised oma segasevõitu ideed oma muusikutest sõpradele ette, nemad loovad sellest segasusest laulud ja sina seisad keset lava ning võtad kogu au endale.”

Nõnda on ta ette võtnud arhiivitöö ning tuhninud välja 1960ndate-70ndate (sügava ENSV-aja) estraadi ilusamad palad ning need koos väikse svingiva/jazziliku pundi (löökriistadel Petteri Hasa – enamiku lugude arranžeerija, kontrabassil ja basskitarril Mihkel Mälgand, klahvpillidel Raun Juurikas ja kitarril Peeter Rebane; lisaks on olulise panuse andnud trompetist Mihkel Metsala ja saksofonist Raivo Tafenau) ning lauljatar Katrin Mandeliga (Kate) helipurki pannud. Eelmainitud nostalgiakogumikega on erinevused ilmselged: valik on tehtud väga isiklike esteetiliste eelistuste alusel (ei ole püütud kokku panna mingit “suurimate hittide” valimikku). See on ühemeheantoloogia 14 popteemandiga, mis on salvestatud suure respekti, soojuse, kammerliku tonaalsuse ja jazzmuusikuile omase professionaalsusega.

Kui vaadata lugude päritoluaega, siis on kummaline märgata, millist ideaalruumitaotlust kannavad nende tekstid; lugude jutustamine on muide Saatpalu eriomane anne ja püüe, tekst talle alati tohutult oluline. Eskapismi nagu siin kohtab vaid paadunud heaoluühiskondade estraadikultuuris. See on ilusate kujundite maailm, kuhu vaid mõni ajastuomane viide sisse sõidab (nõnda on Valter Ojakääru – Leelo Tungla “Rahalinn” vahest tänasega haakuvaim ühiskondliku sõnumi mõttes). Enim teeb mulle heameelt luuletaja Arvi Siia märkamine: plaadile on jõudnud tervelt kolm tema tekstiga laulu. Siig on luules kummaline fenomen, seni ehk vääriliselt tunnustamata oma “roosakate” või lausa punaste konnotatsioonide tõttu. Ometigi kassetipõlvkonna tippude vääriline mees.

Arranžeeringud on pehmed, mõni estraadipala valgub valgrelikku vormi. Mitmed lood on paatosest pääsenud ning kõlavad plaadil palju inimlikuma ja lähedasemana kui vanad, originaalversioonid. Selline oleks vahest olnud üllam osa me estraadist siis, kui Eestit oleks tabanud pigem Soomega sarnane saatus – popmuusika, ilusate meloodiate ja kaunite kujundite kultus parimal kujul. Vaid mõni lugu kaldub rajalt: Podelski-Karmo “Mõtisklus” on enam täiskasvanutele suunatud keskteeraadio mõõtu seadega, ent samas sisaldab see Saatpalu võluvat jazzvokaalsoolot.

Üks küsimus tuleb veel esitada. Kas lauljad on neis lauludes end leidnud? Hoolega ja korduvalt kuulates märkab, et Katrin Mandel, kelle keldi/iiri-sugemeline laulumaneer mind alati köitnud on, tunneb end siin ehk veidi ebamugavamalt – mõni refrään kisub üldise kammerliku laadi juures eksalteeritumaks kui vaja. Samas fraseerib Mandel põnevalt, toob ootamatuid ja ilusaid nükkeid sisse. Isand Saatpalu liigub kohati kõrgemates registrites, kui me harjunud, ja hiilib salamisi mööda tekste nagu uitav öine kass. Kokku nad täiendavad teineteist ses võluvalt hedonistlikus kogumikus.

Põhjusmiselt on tegemist imeilusa avantüüriga, katsega anda ühe tõepoolest kadunud aja muusikale uus elu, mida see poeetiline-harmooniline, eskapistlik kulgemine kindlasti väärib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht