November – Katsed leevendada rõhuvat pimedust

Klassikaline kontserdiformaat – avamäng, kontsert, sümfoonia – on üle kahesaja aasta vana, ent väärikast east hoolimata ei näita see mingisuguseid väsimuse märke.

MAARJA KINDEL

Lumevaene november on kalendriaasta pimedaim aeg. Üks viis painava pimedusega hakkama saada on kostitada end heade kultuurielamustega. Novembrikuu kontserdid pakkusid valikuvõimalusi monumentaalsetest suurteostest hubaste džässiõhtuteni. Kontserte, etendusi ja muid üritusi peetakse palju ka detsembris: võimalusi põgeneda kultuuri sooja embusesse leidub ohtralt.

Hingedepäeva kontserdil kõlas Tallinna Jaani kirikus Tõnu Kõrvitsa teos „Lageda laulud“ Tallinna Kammer­orkestri, Filharmoonia Kammerkoori ja Risto Joosti esituses. Tegemist oli tasuta kontserdiga ja rahvast kogunes rikkalikult, mistõttu pidin leppima saali tagumise poolega. Jäin akustika tõttu teose detailidest ilma ja sellest on kahju, sest „Lageda lauludes“ on mitmeid kammermuusikale iseloomulikke jooni. Selle helikeel on intiimne, nüansirikas, justkui poolsosinal salajastest asjadest aimata laskmine. Emily Brontë luule peegeldab üksiolemise valu ja kibedust poeetiliste looduspiltide kaudu. Tema väljenduslaad resoneerib Kõrvitsa esteetilise maailmaga, mille tähtsaim tooniandja on kõike pehmendav ilu. See on niivõrd valitsev, et ka kõige karedamad-valusamad teemad, nagu inimese üksindus ja hingepiinad, transformeeruvad Kõrvitsa loomingus millekski müstiliseks ja isegi kauniks. Aga kui kõik on lõpuks ilus, siis mis on ikkagi ilus ilu keskel? Istumiskohast tingitud kõlaliste detailide puudumise tõttu näib teose esitusele hinnangute andmine pisut pimedas kobamine, ometi võib öelda, et üldmulje jäi professionaalne. Teose sümbolistlikust stiilist tulenev teatud distants vaadeldavate tunnete suhtes sobis emotsionaalselt vaoshoitud ja tõsise esituslaadiga. Kõige vahetumalt puudutas soprani Hele-Mall Leego läbitunnetatud soolo teose viimases osas „Month After Month“.

Jason Hunteri, Sofia Rubina ja LRK trio kontsert NO99 Jazziklubis oli elamuslik põige džässimaailma. Venemaalt pärit LRK trio ehk Jevgeni Lebedevi (klaver), Anton Revnjuki (bass) ja Ignat Kravtšovi (trummid) musitseerimine oli esimesest viimase noodini huvitav, võib liialdamata öelda, et lummav. Jälgisin nende rikkalike muusikaliste ideede osavat ja fantaasiarikast arendamist ülima tähelepanuga. LRK trio muusikas on impressionistlikke kõlavärve, improvisatsioonilist mängulisust ja meisterlikku pillivaldamist. Nende koosmäng mõjub loomulikult, ent samal ajal äärmiselt täpselt ja viimistletult. Kontserdi teises pooles trioga liitunud Sofia Rubina esindab eesti lauljate tippklassi. Ta valdab oma maheda tämbriga vokaali täielikult, hääle registrite ja tämbrivärvide vahetused on märkamatud ja meisterlikud. Rubina vaba ja energilist olemist on mõnus kõrvalt jälgida. Ometi ei ole ma kindel tema püüetes saada kuulajaid tantsima ja kaasa laulma: see mõjus pisut ootamatult pärast LRK trio musitseerimist, kus väline vaoshoitus rõhutas sisu kirkust. Ega kontsert ei ole siis kuulajale kuidagi kehvem, kui istutakse ja jälgitakse mõnuledes rahulikult laval toimuvat. Õhtu mõjus kui vitamiini­pomm – täpselt see, mida pimeduse käes ägavatele tarvis.

Jakob Kullbergi läbitungiv, tüse kõla sobis hästi Šostakovitši muusika nurgelise ja jõulise helikeelega.

Rene Jakobson

Klassikaline kontserdiformaat – avamäng, kontsert, sümfoonia – on üle kahesaja aasta vana, ent väärikast east hoolimata ei näita see mingisuguseid väsimuse märke. Seda kinnitas võimsalt ERSO, viiuldaja Baiba Skride ja Olari Eltsi kontsert Estonia kontserdisaalis, kus kõlasid Franz Schrekeri avamäng ooperile „Märgistatud“, Elleri viiulikontsert ja Stravinski „Petruška“. Schrekeri pikkade meloodialiinide ja hilisromantilise harmooniaga helikeelt võib ju tõesti kõrvutada Wagneri muusikaga, ent Schreker on juba otsapidi XX sajandis. Sellest annavad märku nii aeg-ajalt kõlavad motoorsed rütmikordused kui ka tuntavad prantsuse impressionismi mõjud. ERSO esitus mõjus voolavalt ja unenäoliselt, nautisin orkestri pehmet sametist kõla. Elleri viiulikontserdi õnnestunud ettekannet pean eraldi sündmuseks – on oluline, et teos ei elaks ainuüksi vanadel salvestistel kuskil raamatukogu riiulil, vaid kõlab elavas ettekandes, veenvas ja nüüdisaegses tõlgenduses. Skride intelligentne, ent soe musitseerimine oli keeruka teose edukaks esitamiseks hädavajalik. Tema paindlik mängu­tehnika ning võime haarata teose temaatilist ja rütmilist paljusust äratasid imetlust. Loodetavasti kujuneb Skride ja Eltsi esitusest lävepakk uuteks sirutusteks Elleri teose mõtestamisel. Kontserdi teises pooles kõlanud Stravinski „Petruška“ näitas ERSOt kui võimekat tervikut, mis koosneb nii tugevatest solistidest (Indrek Vau, Signe Sõmer, Mihkel Peäske, Marrit Gerretz-Traksmann jt) kui ka üheshingavatest pilliperedest. „Petruška“ kõrgetasemeline esitus lasus palju ka Eltsi õlgadel, kes seda vägevat rütmi- ja värvipillerkaari arukalt vormis ja ohjas. Säärane kontsert oleks vabalt võinud kõlada mõnes maailma suurlinna mainekas kontserdisaalis.

Pärast Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Kaisa Roose kontserti „Diplomaatilised noodid. Taani“ tegin järelduse: kui januned avastuse järele, hoia „Diplomaatilistel nootidel“ silm peal. Taani kitarristi, peenekoelise ja delikaatse esituslaadiga Jakob Bangsø soleerimisel kõlas Wayne Siegeli „Chaconne“ kitarrile ja kammerorkestrile. Helikeelelt meenutas see kangesti Philip Glassi muusikat. Bangsø soleerimisel kõlas ka John Corigliano teos „Trubaduurid“. Tegemist on vabade variatsioonidega ühel trubaduurilikul meloodial. Sageli kipuvad variatsioonid muutuma kuidagi korduvaks, aga seekord ei juhtunud seda sugugi. Teoses leidus küll vihjeid keskajale – paralleelsed liikumised, šalmei tämbri matkimine –, ent pigem on tegemist rännakuga trubaduuri põnevasse, vahel tormilisse ja kirglikusse, ent kindlasti igatsust ja siirast hingevalu täis maailma. Kontserdi teine solist, tunnustatud tšellist Jakob Kullberg, esitas huvitava seade Tobias Hume’i ayr’idest ja Per Nørgårdi teosest „What – is the Word!“. Seejärel kõlas tema esituses Šostakovitši esimene tšellokontsert. Kullbergi läbitungiv, tüse kõla sobis Šostakovitši muusika nurgelise ja jõulise helikeelega hästi kokku. Esimene tšello­kontsert on nii solistile kui ka orkestrile keskendumist ja pingutust nõudev teos. Väikestele eksimustele vaatamata oli üldmulje võimas. Kontserdil kõlanud teostes oli keerukat rütmikat ja koosmängu, ent Kaisa Roose hoidis muusika kulgu kenasti joone peal.

Gérard Grisey spektraalse suurteose „Akustilised ruumid“ tervikettekanne Eestis on sündmus, mille erakordset mõju võis füüsiliselt tunda kontserdisaalis, aga selle vaimset ja muusikalist toimet meie kultuuriruumis võib vaid ennustada. Ehkki Gérard Grisey „Akustilisi ruume“ ei peeta enam uue muusika gurude seas teab mis uueks muusikaks, on see meie esindusorkestrile siiski suur proovikivi. ERSO uue muusika esitamise kogemus on viimasel ajal jõudsalt kosunud, kuid mugavast manööverdamisest veel rääkida ei saa. Olin siiski sügavalt puudutatud sedavõrd tõsisest ja pühendunud esitusest. Teos pakkus kuulajaile põnevust ja meelelist naudingut. Esitusse olid kaasatud uue muusika profid: ansambel U: ja tulevikule mõeldes EMTA uue muusika ansambel. Pierre-André Valade’i dirigeerimisest õhkus suurt nõudlikkust ja põhjalikku teose tundmist.

Grisey teose ettekanne oli kindlasti novembrikuu võimsaim muusikaline elamus.

Kuu viimasel pühapäeval kõlas Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Kaspars Putniņši, Taavo Remmeli ja autori esituses Kadri Voorandi eeposlik teos „Laineile end kingin“. Ausalt öeldes üllatas see teos mind: Voorandi loodud ulatuslik rahvaluule stiilis tekst on keeletundlikult ja leidlikult kirjutatud. Teose struktuurile mõjus hästi jutustusele valitud sobiv arengutempo, nii et ükski episood ei tundunud kuidagi veniv või, vastupidi, kiirustav. Teose „Laineile end kingin“ helikeel on pigem traditsiooniline: leidub palju kordusi ja kolmkõladel põhinevaid meloodiaid, huvitavaid värve lisavad Voorandi enda häälemängud, elektroonilised efektid ja kooripartii improvisatsioonilised osad. Mitmesuguseid tundetoone ja meeleolusid süvendas Taavo Remmeli fantaasiarikas musitseerimine kontrabassil. Kammerkoori võimekust silmas pidades oleks võinud kirjutada nõudlikuma partii, ent tore oli näha üldiselt pigem tõsise olekuga koori midagi elavalt nautimas. Teose vastuvõtt oli üksmeelselt tunnustav: autorile ja esitajatele aplodeeriti püstijalu. Veel mitu päeva hiljem hulkus „Laineile end kingin“ mu peas ringi – tundub, et midagi olulist ja mõistatuslikku on selles teoses hoiul …

Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta kontserdil „Õhtu ilu“ kõlas Bachi, Vivaldi ja Uusbergi muusika. Jaani kirik oli rahvast pungil, eriti võis täheldada noorte suurt osakaalu. Ilusa sissejuhatusena kõlas sümfonieti esituses instrumentaalseade Bachi kantaadist „Jesus bleibt meine Freude“. Vivaldi „Gloria“ esituse puhul toon välja hea stiilitunnetuse, mis väljendus kõla läbipaistvuses ja rütmierksuses. Dirigent Endrik Üksvärava hoogsa käe all, täpsemalt erkkollase hariliku all, loodi kontrastsed meeleolupildid rõõmsast joovastusest sügava kurbuseni. Üheks kontserdi kõrghetkeks kujunes sopranite Ursula Roomere ja Helina Kuljuse vokaalselt virtuoosne ja särav duett „Laudamus te“. Pärt Uusbergi muusikal on eesti publiku seas eriline koht. Pole kahtlustki, et suure publikuhulga põhjus oli Uusbergi teose „Õhtu ilu“ ettekanne. Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta esitus kõlas kvaliteetselt ja siiralt. Publikust kuuldus teose lõppedes mõtlikke õhkeid „kui ilus …“, seega said publiku ootused igati täidetud.

Pimeduse rusuvust saab tõesti leevendada heade kontsertidega. Täiesti märkamatult ongi jõulukuu kätte jõudnud ja ega valguse tagasitulemise algus –talvine pööripäevgi – enam kaugel ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming