Nüüdismuusika – muunduva aine jälgedes …

Mariliis Mihhejev, Gerhard Lock

Katkend dialoogist 2011. aasta Eesti muusika päevade teemadel*        Denis Diderot (D): Arvan, et Estonia kontserdisaali võib kammersaaliks muuta küll. Jüri Reinvere kontserdil „Naabrivalve I – Läti” esiettekantud teose „Neli kvartetti” I ja II osa juurde kuuluv jutustaja kõlas suures ruumis kaugelt nagu jumala hääl. See omakorda vastas teksti sügavale sisule ja meditatsioonitaolisele atmosfäärile. Andris Dzenītise muusika aga lõi sellele tugeva kontrasti. Oli kohati ilukõlaline, dramaatiline, lausa romantiline. Esiettekandele  tulnud teos „Trataka. Point Noir” oli meditatiivne, kuid selgelt avangardistlikus võtmes. Jean-Baptiste le Rond d’Alembert (A): Nõustun, Reinvere lähenemisviis on kahtlemata innovatiivsem, aga ta muusika oli vähemalt algul, võrreldes kõlaritest kostuva kõneleja sugestiivse häälega, üsna tagaplaanil. Esimeses, „Tallinna keskhaigla” osas läks peenelt viimistletud faktuuriga instrumentaalmuusika mõjuvalt üle haiglakeskkonna heliks. Huvitav  oleks olnud teises osas „Firenze Piazza di Santo Spirito” kuulda hoopis itaaliakeelset jutustajat, aga heliloojale oli kahtlemata peamine tema sügavamõttelist tekstist arusaamine.

D: Võiks veidi kõneleda ka videomuusikast kinos Sõprus. See oli huvitav ja osaliselt ka sotsiaalkriitiline, näiteks Eléonore de Montesquiou „Naine” Tatjana Kozlova muusikaga, mis muutus jutustaja tõttu küll pigem dokumentaalfilmiks.

A: Liina Siibi kontseptuaalselt läbi mõeldud  teos „I, the Moon and My Shadow”, hiina võitlusja meditatsioonitehnikaid kujutav video haakus hästi Märt-Matis Lille „Kolme joogilaulu” (2008) sügavalt läbi tunnetatud muusikaga. Pirkko Runneli „Walz of Swans” Mirjam Tally muusikale oli värskendavalt lahe, niisamuti nagu Liis Viira animatsioonikujundites kõnelev „Metamorfoos” Erkki-Sven Tüüri ja In Spe muusikale. Tobias Hagleitneri esilinastunud „Majapaneel” Tauno Aintsi teosele „1film”  mängis igavuse mõistega, tavaline hall paneel muutus pikaajalise ja detailse vaatamisega omaette huvitavalt paeluvaks. Paneelmajade rajoonile lähenesid põnevalt filmilikult ka Paco Ulman ja Kaarel Künnap teosega „Nimeta” Lille „Öömaastikkudele” (2008).

D: Kuid siin ei saa jätta mainimata ruumiga seotud probleeme. Andres Lõo „Miimilise partituuri” intiimselt vaiksetele helidele ansamblilt U: lisandus segavaks kontrastiks läbi seinte kostev  klubimuusika. Mitme teose valjemates kohtades resoneerisid häirivalt kino interjöörielemendid. Videomuusikalt kui selliselt oodanuks rohkem loomingut, mis on sündinud mõlema ala kunstnike otseses koostöös ega ole erinevate osade kõrvutamisest tekkiv pooljuhuslik toimivus või siduvuse puudumisest hoolimata saavutatud sünergeetiline pingestatus, mis põhjustab modernistliku stiili puhul arusaava ja rumala publiku vahel lõhe. 

A: Videot kasutas veel Pavel Karamanov kontserdis „Naabrivalve IV – Venemaa” oma tugevaid vihjeid täis teoses „Forellikvintett” (1998), ta lisas pulseerivalt minimalistlik-glassilikule muusikale lindilt tulevaid teraapilisi veevulina helinaid, sillerdavaid vee- ja dramaatilisi forellikaadreid vaheldumisi mustvalgete püügikaadritega – sümboliseerimaks inimeste ja kalademaailma erinevusi. Lõpuks näidati forelli surmavõitlust ja tema säriseval pannil praadimist,  mille kriitilise tagamõttega võis küll olla nõus, kuid pildi- ja helikeel tundus siiski liiga plakatlikuna.

D: Karamanovi muusika oli tugev kontrast eelnenud René Eespere loomingule. Esiettekandena kõlanud pühaliku ja vanaaegse atmosfääriga „Rõõmu ja kurbuse laulude” teine osa lõppes pigem nukralt ja ilmselt jäigi rõõmuosa ette kandmata. Vahetu rõõm jäigi Karamanovi kanda tema haaravalt virtuoosse rännakuga  Reichist Bachini ja sealt tagasi Glassini. Katusealune Estonia kammersaal jäi aga liiga väikeseks helilooja muusikale, mis vajab siiski avaramat ruumi levimiseks.

A: Mäletatavasti rääkisime kunagi olevusest, mis eksisteerib kusagil, kuid ei ühti ühegi punktiga ruumis; olevus, millel ei ole materiaalseid mõõtmeid, kuid hõlmab ruumi; olevus, mis sisaldub igas ruumiosas täielikult, mis ei ole materiaalne, kuid eksisteerib vaid ühenduses  mateeriaga; olevus, mis saadab ja liigutab mateeriat, kuid ise ei liigu, mis mõjutab mateeriat, kuid on omakorda mateeriast sõltuv. Arvan, et kirjeldasime tookord sellega muu hulgas tuleviku muusika olemust, teadmata, et ühel hetkel selle keskmesse satume. Praegune nüüdismuusika, ka siin Eestis, on saavutanud vapustavalt analoogilise oleku. Paljude heliloojate muusikas ei taju me ju enam üksikuid noote ega nende traditsioonilisi organiseerimise  võtteid. Selle asemel käsitlevad heliloojad muusikalist materjali n-ö ainena, mille seisundid muutuvad nagu mis tahes ainete puhul, olgu need voolitavad massid, vedelikud või gaasid.

D: Praegused heliloojad suudavadki traditsioonilised helid muuta ainelisteks, kuid elavateks olevusteks, loovad mulje, et tegemist ongi kõlava organismiga.

A: Eriti selgelt taotleb seda Tatjana Kozlova,  näiteks kontserdil „Naabrivalve II – Rootsi” esiettekandena kõlanud teoses „Lagunemisahel”, mis juba oma pealkirjaga viitab ainelistele protsessidele, mis on tõlgitud muusika keelde ja helilooja ise on sõnastanud tabavalt, et „muusikas […] võivad aset leida sellised transformatsioonid, mida reaalelu ei võimalda. Metall võib muunduda klaasiks ja klaas omakorda iseenda algallikaks liivaks”. Nii võis seda tõepoolest tajuda antud teoses, mille puhul pillide tämbrid  ühel hetkel segunesid, lisandusid glissandod ja veega täidetud klaaskausside saundid. Muundumismomendiks võis pidada taldriku tremolo kulminatsiooni, misjärel teose faktuur muutus kardinaalselt pulseerivamaks, sporaadilisi rütmikatkendeid sisaldavaks ja madalas registris lausa mürataoliseks.

D: Kozlova ja Bång sobisid väga hästi kokku. Nagu Reinvere, kes kõrvutas Tallinna ja Firenze atmosfääri lindilt kõlavate helide abil, tegeles  omapäraselt linnakeskkondade taasloomisega ka Malin Bång. Esiettekandena kõlanud teoses „Structures of Molten Light” olid Pariisi, Stockholmi ja Tōkyō keskkonnasalvestused detailselt ja efektselt transformeeritud instrumentaalmuusikaks. Kuid lähenemisviis ja tulemus erinevad 1940.-1950. aastate konkreetse muusika ideest kõrgema abstraktsioonitaseme tõttu.

A: Püüdsin linnade visuaalset pilti enda sees taaselustada, kuid ega see lihtsaks ei osutunud  Helilooja pole seda ka otseselt taotlenud, kuna on öelnud, et „olen materjali muutnud rohkem väljamõeldud maailma sarnaseks, justkui algupäraste linnamomentide „lavastatud versiooniks” ”.

D: Jarkko Hartikaineni ja Helena Tulve kontserdil „Naabrivalve III – Soome” kõlanud loomingut võiks iseloomustada samamoodi. Ent Hartikaineni muusikas, eriti esiettekandena kõlanud teoses „magnetic” on ehitusprintsiibid  erinevalt Tulve ja Kozlova loodust esiplaanil selgemalt tunda.

A: Festivali ainuke orkestrikontsert Estonia kontserdisaalis algas hoogsalt Kristjan Kõrveri algul Messiaeni laadis, seejärel veidi groteskset tsirkuseatmosfääri meenutava teosega „Symphonism 12” (2009). Kontsert jätkus Märt-Matis Lille esiettekandena kõlanud võimsa poeetilismütoloogilise, suure koosseisuga teosega „Hara Hoto varemed”, mille puhul oli osa  orkestrante paigutatud saalis tahapoole. Lisaks tabavalt loodud ängistavale atmosfäärile, mille on ajendanud sõjakoleduste kirjeldus Mongoolia salapärase linna Hara Hoto hävitamisel hiinlaste poolt aastal 1372, vapustas huvitav ruumiinstrumentatsioon, mille puhul lavalt kostuv impulss kandus sujuvalt üle publiku ruumi tagaossa.

D: Toivo Tulevi esiettekanne „Hõljub, laskub …” oli hoopis teisest maailmast, kuid see ei kulgenud  kuidagi kuhugi. Kõige paremini iseloomustab seda teost helilooja enda lühike, pealkirja täiendav kommentaar „… lendab ära”.

A: Tüüri fagotikontsert, mis kõlas Eesti esiettekandes, näitas heliloojat vanas headuses. Solistil oli algul veidi raske orkestrifaktuurist välja paista, kuid tänu teose jooksul tugevnevale tämbrikontrastile ja solisti aktiivsele kaasaelamisele sai sellest siiski toimiv soolokontsert.

D: Kontserdi kavva oli lisatud austusavaldusena  eelmise aasta lõpus meie hulgast lahkunud armastatud helilooja Eino Tambergi Proloog op. 120 orkestrile ja sopranile. Selle peateemaks on hümnitaoliselt „Sind surmani”. Enne lõppu katkestas sümfoonilist eepilisust ootamatult kammerlikum ja rahutum faktuur kellade ja löökpillidega ning laulu algus muutus sumeralikult saatuslikuks. Lõpus pöördus muusika aga taas helguse ja armastuse poole. Sellele järgnenud totaalne vaikus oli võimas mälestushetk  Eesti ühele olulisemale meisterheliloojale.

A: Tambergile oli pühendatud ka mälestuskontsert „Epikuurlase õhtupoolik” EM TA ooperistuudios, kus kõlas lausa kahe 2010. aastal loodud teose esiettekannet: „Kutse tantsule” soolofagotile ja „Peeglitrikid” op. 72, viimane esitati video vahendusel. Samuti kõlas Liis Viira looming, mis haakus sobivalt Tambergile iseloomuliku õnnelikkuse ja armastuse temaatikaga. Kontserdi atmosfäär  oli filmikaameratest hoolimata sõprusringkonnakeskne. Samuti näidati katkendeid valmivast dokumentaalfilmist ning mälestati heliloojat soojade sõnadega.

D: Eriline õhkkond valitses Tallinna toomkirikus Edgar Arro ja Veljo Tormise loomingule pühendatud kontserdil. Tormise kooritsükli „13 eesti lüürilist rahvalaulu” (1972) oli efektselt orelile seadnud organist Ene Salumäe pealkirja all „13 pilku oreli poole”. Kui Arro  puhul oli tema algupäraselt orelile loodud loomingu mõjuvus varem teada, siis Tormise koorimuusika nõnda professionaalne seadmine orelile avas tema loomingus ootamatult peeni ja võimsaid tämbrilisi külgi.

A: Koostöös Tallinn Music Week’iga tutvustati Mustpeade maja erinevates saalides pooletunniste plokkidena eesti heliloojate loomingut, kuid esiettekandeid oli vaid üks, Malle Maltise „Dolce” flöödile, viiulile ja klaverile.  Rõõmustas publiku rohkus ja huvi pakutu vastu kuni lõpuni välja.

D: Eriti meeldejäävad olid Toivo Tulevi, Tõnu Kõrvitsa ja Pärt Uusbergi muusikaga pooltunnid. Publik sattus vaimustusse nii kaasahaaravast, poeetiliselt sügavast muusikast kui ka hingestatud interpretatsioonist.

A: Avakontsert õpilaste loominguga inglise kolledžis näitas, et eesti muusikal on rõõmustavalt lootustandev tulevik: põnevatesse  kõladesse ja mõttemaailmadesse süvenevad noored heliloojad ja innukad interpreedid. Nüüdismuusikale läheneti tõsiselt, filosoofiliselt, sonoristlikult või vaimukalt, kasutati kõikvõimalikke professionaalseid võtteid edastamaks isiklikku, teravapilgulist ja impressionistlikku maailmatunnetust. Siin tuleb lisaks noortele muusikutele tänada ka kontserdi eestvedajat Alo Põldmäed ning kõiki noori juhendajaid. Selliseid elamusi tahaksin  veelgi rohkem kogeda! Kui silmad sulgesin, võisin unustada, et viibin õpilaste kontserdil. Võisin olla hoopis mõnes Pariisi, Viini, Londoni või Leipzigi kontserdisaalis!

D: Nõustun, kallis d’Alembert. Sarnaseid vaimustavaid elamusi pakkus ju ka, hoolimata lämmatavast õhupuudusest ja liiga väikesest ruumist, mis omakorda aga näitab publiku intensiivset huvi, tudengite kontsert EMTA ooperistuudios. Ka siin pakuti muusikalisi,  filosoofilisi, tämbrilis-sonoristlikke, minimalistlikke ja julgelt romantilisi, ühesõnaga igati professionaalseid teoseid, mis demonstreerivad eesti nüüdismuusika jätkusuutlikkust teise aastatuhande teise kümnendi lävel.

A: Noori pidi innustama ka festivali algul toimunud muusikaajakirjanduse nõukoda „Leviaugust välja!”, kus kohtusid ajakirjanduse esindajad, muusikakriitikud, kontserdikorraldajad ja Eesti Muusika Infokeskuse direktor  jätkamaks eelmise aasta samateemalisi vestlusringe. Arutati praktilisi probleeme, kuid tunnistati, et kirjeldati pigem ideaalolukorda. Lõpuks jõuti arusaamisele, et tõstatatud küsimuste lahendamisel tuleb parandada muusikaringkonna ja ajakirjanduse kommunikatsiooni ning kaasa aidata julge järelkasvu tekkele.

D: Festival igatahes tõestas, et heliloojate osas järelkasvu puudumise pärast küll muretsema  ei pea!

*Prantsuse dramaatiku, kunstikriitiku, filosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ ja matemaatiku, filosoofi ja muusikateoreetiku Jean-Baptiste le Rond d’Alembert’i tänapäeva toodud vestlus, mille on inspireerinud lisaks festivalil kõlanud muusikale Diderot’ fiktiivne vestlus materialistliku filosoofia teemadel, mis on osa kolmeosalisest kirjandusteosest „D’Alembert’i unenägu” aastast 1769.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming