Nüüdisooperi võimalikkusest

Kristel Pappel

Reinvere „Puhastus” Soome Rahvusooperis Jüri Reinvere ooper „Puhastus”: muusikaline juht Paul Mägi, lavastaja Tiina Puumalainen, lavakujundaja Teppo Järvinen, kostüümikunstnik Marjaana Mutanen, valguskunstnik Timo Alhanen, koreograaf Osku Heiskanen. Maailmaesiettekanne 20. IV Soome Rahvusooperis. Ma ei vaadanud kahjuks kella, kui kaua kestis saalis vaikus pärast Jüri Reinvere ooperi „Puhastus” viimaste helide lõppemist. Tõsi, meeleolule oli kaasa aidanud ka lavastaja: orkestri võimsa lõpumonoloogi vaibumisel süüdatakse laval kalmuküünlad, mis jäävad pimedusse võbelema. Tekkinud ängistus ja pinge kandus edasi vaikusesse, kuni lava valgenes ja algas üksmeelne justkui painajatest vabanenud aplaus. Painavust on „Puhastuse” loos piisavalt, aga nüüd ooperis, koos muusikaga, lisandus sellele palju uusi mõõtmeid, põhjendusi, ka helgeid värve. Tuleb tunnistada, et lugesin kohe pärast esietendust Oksase romaani uuesti läbi, soomekeelse pehmeköitelise väljaande, mille Silberfeldti kirjastus oli koos Reinvere libretoga ooperi lavaletulekuks ekstra müüki paisanud. Romaan kõnetas nüüd hoopis rohkem: muusika on avanud teose mitmeplaanilisuse ning lähendanud seda žanrile, millega Oksanen oma loo esimese jutustamise, s.t romaanile eelnenud näidendi (2007) on tähistanud – tragöödiale. Reinvere ooperi traagilisim kangelane pole aga mitte Aliide, vaid see nähtamatu tegelane, kellele annab hääle orkester.

Reinvere tõlgendus – muusika ja tekst

Pole tähtis, kuidas me seda tegelast nimetame – saatus, ühiskond, sisemaailm … Ta on need kõik kokku ja enamgi veel, ta ühendab välise aja ja ruumi ning tegelaste isikliku aja ja ruumi. Ta on tardunud, kui laval ollakse õudusest tardunud, nii nagu see on naiste vägistamise stseenis, millel lasub kohutav vaikus orkestri vaevukuuldava akorditausta kujul. Ta vabiseb hirmust, paljastab punase ideoloogia õõnsust ning tegelaste (eelkõige Aliide) valelikkust ja reeturlikkust, ta kiunub piinatult, kannatab koos küüditatutega, laulab nagu surmahällilaulu peidikus lämbuvale Hansule … Tegelane orkester käivitab tegevustiku kohe tempokalt (meenutades näiteks Richard Straussi „Salome” algust), orkestrimonoloogid on nagu sambad teose ehituses ja lõpuks põletab orkester kogu selle maailma, mille ta ooperi esimeses taktis justkui hoogsa viipega esile manas. Kuulaja tajub sarnaste tämbrite, korduvate rütmimustrite ja muu muusikalise materjali abil ühenduskaarte loomist, ilma et tekiks mulje Wagneri juhtmotiivide järjekindlusest. Muusika vastuvõttu ja jälgimist hõlbustab orkestrifaktuuri mitmekesisus ja liinide iseseisvus, tähtis roll on ka helilooja tämbritundlikkusel.

Vokaalliin lähtub sõnast ja kõneintonatsioonist nagu paljudes eelmise ja selle sajandi ooperites, aga samuti leidub nii raevukaid kui ka lüürilisi meloodiakaari. Laulvuse tunnetamise poolest meenutab Reinvere lavateos Alban Bergi oopereid. Väga mõjuv oli näiteks noore Aliide monoloog saatusejumalannana: triumfeerivalt teatab ta, et tema otsustab nüüd kaasinimeste elu ja surma üle Mona Lisa naeratust naeratades, ning sellele järgnenud kontrast „urisemisega” – naeratus varjab tegelikult hirmu.

Reinvere osutas eelmise Sirbi intervjuus Richard Straussile ja Wagnerile ning vene ooperitele kui teatud tõukepinnale. Lisaksin siia laiemalt (küll Wagnerist ja Straussist lähtuva) XX sajandi ekspressionismi, eelkõige juba nimetatud Bergi (näit „Wozzeck”), nii et kui kangesti tahta „Puhastust” stiililiselt lahterdada, siis võiks olla tegemist neoekspressionistliku muusikadraama isikupärase variandiga, milles on aga erinevalt selle viimastest kuulsaimatest näidetest (kas või Aribert Reimanni „Medea”, Wolfgang Rihmi „Dionysos”) rohkem õhku, vaikust, värvi ja lüürikat.

Helilooja enda kirjutatud libreto keskmes on romaani põhiliinid ja esmajoones Aliide, keda esitavad kaks lauljat (noor ja vana Aliide). Tekstis on keskendutud olulisele, see on põhjendatult napp, jättes rohkem ruumi muusikale, seejuures on iga sõna suure kaaluga ja vaataja tähelepanu ei rauge. Teksti ja muusika areng, selle kulminatsioonid ja taandumised on dramaturgiliselt täpselt paika pandud. Väga hea on valitud alguspunkt: Aliide leiab maas lamava Zara ning see erakordne sündmus tõukab tegevuse kohe käima. On tunda, et komponist on mõelnud teatri eripärasusele, sellele, et tegevuslikkusele ja visuaalsele küljele peab jääma ruumi. Nii selle kui ka dramaatiliste ja tegevuslike aktsentide poolest on ooper „Puhastus” lavastajale tänuväärne materjal.

Lavastus

Lavastaja peab aga suutma avada loo ka teatrikeeles, selgitades teksti taustu, aega, tegelastevahelisi suhteid. Selle täitematerjali on lavastaja Tiina Puumalainen võtnud romaanist, toonud piltidena sisse stseene, millele libretos üksnes vihjatakse, aga mis loost arusaamiseks on möödapääsmatud. Romaanis on tore kirjeldus õdede Aliide ja Ingli fotografeerimisest ning seda näeme ka laval, punased virmalised seostuvad ähvardava nõukogude okupatsiooniga tantsiskleva neiu kaudu, kel käes punased lipud. Laval näeme ka perekondi, kes aitavad metsa põgenenud liikmeid, näeme küüditajaid, küüditatuid … Kujukalt on lahendatud Berliini ja Vladivostoki olude näitamine Zara jutustuste taustaks: lava kõrgemal tasapinnal on kastikujuline tuba, kus illustratiivsust vältides vihjatakse jutustuse sisule (Teppo Järvineni lavakujundus, Marjaana Mutaneni kostüümid).

Enne lavastuse nägemist tundsin veidi hirmu olustikulisuse ees – teatud määral on see ilmselt vältimatu, et markeerida tegevusaega –, aga selliseid kurioosseid variante, nagu on kirjeldanud Sven Karja ja Marion Jõepera paar Sirpi tagasi „Puhastuse” sõnalavastusi vaagides, ooperi puhul küll näha ei tahtnud. Õnneks olid ooperi lavastaja ja kunstnik leidnud küllaltki tingliku ja mobiilse lavalahenduse. Keset tühja lava oli maja karkass, mille tiibadena eemaldatavad seinad koosnesid hoidisepurkide riiuleist. Tänu pöördlavale oli võimalik näha ka peidikut ning mõningaid mänguks vajalikke mööbliesemeid. Siia juurde ilmus tegevuspaikade iseloomustamiseks teisi kujunduselemente nagu kasetüved kõrvuti hiiglaslike vasaratega (Nõukogude okupatsioon, metsavennad) või okastraat küüditatute kinnipidamiseks. KGB ülekuulamisstseenis tõusis maja n-ö järgmisele korrusele, nii et lavapind muutus nagu KGB keldripõrandaks. (Iseenesest tekivad siin mõtteseosed põrguga …) Naiste vägistamine oli lahendatud mõjuva delikaatsusega: see juhtus valgustatud kardinate taga, nii et varjud näitasid toimuvat. Paljud vaatajad nentisid esietenduse vaheajal, et see stseen oli üdini vapustav – orkestri peaaegu vaikus (tegemist oli nn vaikse ehk valekulminatsiooniga) ja varjude vägivald koos. Vaielda võiks siinjuures Stalini portree kasutamise üle punaliputaolisel kangal, aga vahest oli selline näpuganäitamine poliitilise võimu meeldetuletamiseks vajalik.

Suurt rõhku on lavastaja pannud tegelaste psühholoogilisele küljele. Väga kõrgelt tuleb hinnata tema tulemuslikku tööd lauljatega, alustades juba tekstist, selle eri intonatsioonidest. „Puhastuse” lavastuses on osatud anda sõnale iseloom ja värv, mõtte suund oli alati arusaadav. Karakterid olid selgelt välja töötatud kogu oma individuaalsusega, kordagi polnud langetud karikatuuri, isegi Zara jälitajate puhul mitte. Põnevaks liiniks kujunes kahe Aliide (Johanna Rusanen-Kartano ja Helena Juntunen) omavaheline suhtlemine. Põhjendatult oli tegevust antud ka koorile (vokaalselt väga hästi ette valmistatud Marge Mehilase ja Marco Ozbiči poolt).

Lauljad ja orkester

Lauljatest ja orkestrist saab rääkida ainult superlatiivides. Dirigent Paul Mäele tuleb anda au: harva on maailma esietendus tegijatele nii omaseks saanud, kuulajatele nii veenev. Mägi on alati tajunud hästi muusikalist dramaturgiat ning see on aidanud veelgi võimendada teose ja lavastuse arenguliine, kontraste, pingeid. Orkestripartii sümfooniliselt suursugusest arendusest hoolimata hoidis ta vokaali ja orkestri vahekorra sobivas tasakaalus. Orkester mängis erksalt ja täpselt, eripalgelisi kõlavärvinguid leides ja esile tuues.

Aliide noore ja vanana on kaks suurepärast rolli kahele sopranile. Helena Juntunen ja Johanna Rusanen-Kartano laulsid võrdselt elamusrikkalt, võimsalt voolava hääle ja dramatismiga, ent leidsid ka lüürilisi ja hillitsetud värve. Negatiivne kangelane ja ühtaegu tavaline inimene oma looga ja õigustusega. Kolmas oluline naisosaline oli Zara Niina Keiteli temperamentses tõlgenduses, milles kumas ka naiivsust ja tütarlapselikkust. Zara ühe sutenööri Lavrentina esines õnnestunult Koit Soasepp. (Võiks veel meenutada, et järgmises lauljate koosseisus teevad kaasa Heli Veskus vana Aliidena ja Andres Köster Hansuna.)

Müüdid ja tragöödia

„Puhastuse” esietenduse üle mõtiskledes tekkis paratamatult paralleel Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergiga” ja selle maailma esietendusega Dortmundis 2001. aastal. (Nüüd juulikuus tuuakse „Wallenberg” lavale Karlsruhes.) Tüüri ooperis on olulisel kohal Wallenbergi isiksus ja müüt temast ning seda kahe diktatuuri taustal. Teatud määral on ka „Puhastus” müüdi dekonstrueerimine, aga veelgi konkreetsemalt ja meile lähemalt – müüdi objektiks on eestlane sellisena, nagu me sooviksime teda näha, ja selle asemel kooritakse kiht-kihilt lahti reetmine, väiklus, isiklikud pettumused. Ei olnud ju ainult küüditatavad, vaid ka pealekaebajad ja küüditajad.

Ooperi lõpus süütab Aliide maja, seades end ise istuma peidikusse, küünal käes. Puhastustuli, loodetavasti. Vahest on see ooperi kui žanri loomuses, et materjalile lisandub üleva dimensioon, et madalast karakterist kasvab traagiline kangelanna, et lõpuks jääb siiski mingi helge noot, isegi kui see varjub rusuvas vaikuses. Reinvere ooper demonstreerib ooperižanri elujõulisust ja suurt mõju ka tänapäeval. Mitte ainult riikliku esinduslikkuse poolest (esietendusele Helsingis saabus meie kultuuriminister), vaid mõjutades inimest saalis. See omakorda on võimalik tänu vahendajatele, Soome Rahvusooperi väga tugevale trupile ning suurepärasele muusikalisele ettevalmistusele, lauljate jäägitule sisseelamisvõimele ja koostööle lavastajaga.

PS Sügava kergendusega märkasin, et Helsingisse ei ole veel jõudnud ameerikalik seistes aplodeerimise maania, mis Eesti teatrites on juba kõik siirad tänuavaldused täiesti devalveerinud; tõustakse püsti nagu hüpiknukk ja plaksutatakse ka kehvale lavastusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming