Nüüdisvokaalmuusika innovatsiooni ja traditsioonide vahel

MÄRT-MATIS LILL

Agata Zubeli lühiooperi „Not I“ ülimalt virtuoosne ja lummav audiovisuaalne tulevärk jääb kindlasti tänapäeva vokaalmuusika oluliseks teetähiseks.

Agata Zubeli lühiooperi „Not I“ ülimalt virtuoosne ja lummav audiovisuaalne tulevärk jääb kindlasti tänapäeva vokaalmuusika oluliseks teetähiseks.

Facebook

Veebruarikuus oli siin- ja sealpool lahte mitu väljapaistvat ja kõrgel tasemel nüüdismuusika vokaalsuurvormi kontserti naishäälele ja suuremale koosseisule. Käisin neist kolme kuulamas Helsingis: Hans Abrahamseni suurvormi „Let me tell you“ maailma ühe tippsoprani Barbara Hannigani esituses, Toshio Hosokawa kammerooperit „The Raven“ ja Poul Rudersi teost „Dreamland“ soome juhtivate sopranite Anna-Kristiina Kaappola ja Virpi Räisäneni esituses ning lõpuks Tallinnas Agata Zubeli mono-ooperit „Not I“ ehk „Mitte mina“ helilooja enda soleerimisel.

Selline uuemast heliloomingust pärinevate vokaalsuurvormide esituste sattumine ühele perioodile on üsna harukordne. Vokaalžanrid kipuvad üldiselt kulgema konservatiivsemal lainel: tavaliselt esitavad tipplauljad pigem klassikat ning meie kaasaegseid vokaalsuurvorme kuuleb üsna harva. Soome poolel toimus aga veebruaris üle aasta asetleidev nüüdismuusika tippsündmus, festival „Musica Nova“, mis seekord tõi erandlikult palju esile just vokaalloomingut. Eesti poolel aga sai 17. II teoks sarja „Siin Rostrum!“ kontsert, selle peakülaline Agata Zubel (Poola) on osalenud heliloomingu rostrumil ja edu pälvinud heliloojatest üks suurimaid tähti.

Üks põhjus, miks solistlikku vokaal-loomingut nüüdismuusikas tihti ei kuule, peitub kindlasti asjaolus, et lauljate koolituses ei panda nüüdismuusikale enamasti märkimisväärset rõhku. Soliste koolitatakse pigem ooperi ja klassikaliste suurvormide esitamiseks ning nüüdismuusika vallas kerkinud alternatiivsed tehnikad ja nõudmised vokaaltehnikale kipuvad omakorda üsna kaugele jääma klassikalisest vokaalharidusest. Seetõttu ongi uut muusikat esitavad vokaalsolistid tihtipeale spetsialiseerunud just nüüdismuusikale. Või siis kirjutatakse lauljaile pigem konservatiivsemat laadi muusikat, mis nende põhilisest vokaalsest fookusest kuigivõrd välja ei murra.

Helsingis kuuldud esitused esindasid kõik just seda viimast lähenemist. Kõige klassikalisemaks näiteks nii vokaaltehnika kui ka helikeele vallas oli taanlase Poul Rudersi Edgar Allan Poe tekstil põhinev „Dreamland“. Tuleb tõdeda, et üldmulje teosest jäi just selle konservatiivsuse tõttu päris kahvatuks. Vaatamata taotlusele luua unenäoline õhkkond ei suutnud see teos oma ülimalt harjumus- ja ootuspäraste muusikaliste vahenditega vähemalt minu silmis erilist fluidumi luua. Trafaretsus ja poeesia ei kipu hästi kokku sobima.

Natuke keerulisem juhtum oli Hosokawa samuti Poe tekstile loodud „The Raven“ ehk „Ronk“. Hosokawa on praegu tegutsevatest heliloojatest üks rahvus­vaheliselt hinnatumaid ja mängitumaid. Põhiliselt on ta loonud instrumentaalteoseid, mida iseloomustab äärmiselt isikupärane ja innovaatiline helikeel ning mingi eriliselt õrn ja hõrk hingestatus. Hosokawa kõlamaastikud on väga peenekoelised ja mitmetasandilised. Siinjuures ei ole tema muusika ka laiemale publikule väga raskesti lähenetav – ja see on avangardsema nüüdismuusika puhul pigem erandlik.

Hosokawa vokaalteostest on mulle jätnud kõige eredama elamuse need, kus helilooja kasutab kas ebatraditsioonilisi võtteid või toetub ebaläänelikule vokaaltehnikale. „The Raven“ valmistas ses mõttes pettumuse: Hosokawale omasele äärmiselt hõrgule instrumentaalsele kõlaväljale vastandus teose ootamatult traditsiooniline vokaalpartii. Ja seda just lääne vokaaltehnika mõttes. Kusjuures nende kahe pooluse vahel sügavamaid seoseid eriti ei tekkinud: saade ja soolopartii kulgesid justkui eri maailmades. Üsna kummaline tulemus, kui pidada silmas, et Hosokawa tunneb väga hästi jaapani traditsioonilisi laulutehnikaid ja selles teoses oli tal soov tuua sisse teatavaid no-teatri elemente. See taotlus jäi aga väga üldiseks ja ka pealispinnaliseks.

Hans Abrahamseni ulatuslik kontsertteos „Let me tell you“ orkestrile ja lauljale praegu ühe hinnatuma soprani Barbara Hannigani ja Helsingi Linnaorkestri esituses rajanes samuti üsna traditsioonilisel vokaaltehnikal, ent suutis lummata ja kaasa kiskuda. Kõlapildi poolest otsapidi Richard Straussi orkestraalseid vokaalsuurvorme meenutav teos oli kokku pandud Shakespeare’i „Hamleti“ põhjal, libretistiks üks juhtivaid nüüdismuusika ajakirjanikke ja -propageerijaid Paul Griffiths. Abrahamseni orkestrikäsitlus ning solistile kirjutatud partii lõid meeldivalt ühtse ja suurepäraselt kokkusulanduva terviku, mis kulges äärmiselt meeldiva ja esteetiliselt mõjuva aeglaselt lahtirulluva helimaastikuna. See väga eredas esituses teos paitas kuulajate kõrvu ja teisigi meeli. Niisiis tuleb tõdeda, et helikeele konservatiivsus või traditsioonilisus ei ole iseenesest kindlasti takistuseks mõjuva ja kaasakiskuva esteetilise elamuse loomisel. Ometi kipuvad end sedalaadi väljendusvõimalustega piiravad teosed jääma tihtipeale kahvatuks. Lihtsam värskena mõjuda on nendel heliloojatel, kes on intensiivselt tegelnud uuendusliku vokaaltehnikaga. Juba mõni ootamatu vokaaltehniline element suudab kui mitte muud, siis vähemalt ajutiselt kuulaja tähelepanu äratada.

Selle suurepäraseks kinnituseks oli Agata Zubeli Samuel Becketti tekstile loodud lühiooper „Not I“ ansamblile ja solistile. Zubeli vokaalteoste edu üks olulisi põhjusi peitubki asjaolus, et tegemist on laulja ja heliloojaga ühes isikus. Selle tulemusel sündinud intiimne seos helikeele ja esituse vahel on üks Zubeli loomingu suurimaid võlusid. Lühi­ooperi lähtekohaks oli aga ka väga tugev kontseptuaalne alge: Becketti teksti minategelane on vana naine, kes on elanud terve elu tummana ja hakkab siis järsku rääkima. Zubeli partituur täiendab ja loob sellele monoloogile rohkelt kõlalisi lisadimensioone ja väljenduslikke elemente. Tulemuseks on äärmiselt sisutihe, terviklik, meeli haarav elamus, mis möödub justkui üksainus äärmiselt intensiivne hingetõmme.

Huvitaval kombel ei jätnud „Not I“ esimest korda raadiost kuulates sedavõrd eredat muljet. Elav ettekanne koos partituuri väga täpselt sisse kirjutatud videoga (Marcin Bania) lisas aga teosele palju rohkem, kui võiks olla pelgalt lindistuse ja elava ettekande vahe. Ainuüksi videopartii tehniline teostus oli väga muljetavaldav: see kujutas endas lähiplaanis suu liikumist, mis kulges valdavalt sünkroonis elavas ettekandes kõlava vokaalpartiiga. Jäi vaid imetleda laulja, Orkiestra Muzyki Nowej muusikute – Agnieszka Gajgier-Otręba (flööt), Jadwiga Czarkowska (klarnet), Krzysztof Lasoń (viiul), Stanisław Lasoń (tšello), Anna Krzeszowiec (klaver), Wojceich Herzyk (löökpillid) ja Szymon Bywalec (dirigent) – ning elektroonika ja videopartii assistentide sedavõrd kaugele arendatud tehnilist teostust ja ühistunnetust. Tulemuseks oli ülimalt virtuoosne ja lummav audiovisuaalne tulevärk, mis jääb kindlasti tänapäeva vokaalmuusikas oluliseks teetähiseks ning ilmselt pikaks ajaks ka üheks suurejoonelisemaks solistliku vokaalmuusika kontserdiks, mis Eestis ettekandele on tulnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming