“NYYD ‘05” põnev avang

Igor Garšnek

Festivali “NYYD ‘05” avakontsert: ERSO, NYYD ENSEMBLE ja solistid OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 14. X. “NYYDi” festivali avakontsert tõi läinud reedel Olari Eltsi juhatusel publiku ette ERSO ja NYYD Ensemble’i huvitava nüüdismuusika kava. Nimetatud kaks kollektiivi musitseerisid vaheldumisi: nende esituses kõlas Estonias nii XX sajandi klassiku Scelsi, festivali helilooja-peakülalise Brett Deani kui Helena Tulve looming.

Kontserti alustas NYYD Ensemble kanada helilooja Claude Vivier’ (1948 – 1983) teosega “Paramirabo” (1978). Kummaliselt loodushääli imiteeriva, kuidagi “võõrandunud” kõlaatmosfääriga lugu, kus flöödi-keelpillide värelev, valdavalt kõrges registris tekstuur projitseerub klaveri massiivsele-agressiivsele aluspõhjale. Klaveril (Jana Peäske) oli teoses üldse põhisolisti roll, teised instrumendid kippusid oma “vilinatega” tihtilugu hoopis täiendavate atonaalsete värvilaikude funktsiooni jääma. Ent rohkelt samarütmilisi liikumisi tegi loo kohati ehk natuke liiga staatiliseks.

Staatiline kirjaviis iseloomustab ka Giacinto Scelsi (1905 – 1988) teost “Chukrum” (1963) keelpilliorkestrile (ERSO), kuid selle aristokraatse helilooja käekiri on unikaalne. “Chukrum” koosneb justkui pidevalt üksteist välja vahetavatest ja teineteise sulanduvatest hangunud kõlapannoodest. Muusikaline materjal koosneb siin vaid ülipikkadest nootidest, millest pikkamisi kuhjuvad nagu mingid pilvetaolised, “kiudjad” helikihistused; mis moodustavad teose kolmandas osas ka närviliselt tormlevaid keeriseid.

Helena Tulve (1972) “Abysses” (“Sügavikud”, 2003) kõlas NYYD Ensemble’i esituses Eesti esmaettekandes, flöödisolistideks Monika Mattiesen ja Mihkel Peäske. Hästi poeetiline kümneminutiline lugu, mille kõrges registris puhangud kanduvad järk-järgult üha laiemasse kõlaspektrisse. Interpreetide ansambliline ühiskeel võimaldas siin helilooja kogu tämbraalsel leksikal ka viimase kui detailini eredalt mõjule pääseda.

Festivali heliloojalt-peakülaliselt Brett Deanilt (1961) tuli sel õhtul ettekandele koguni kaks teost, mõlemad ERSOga. Tutvustuseks niipalju, et Brett Dean alustas muusikaõpingutega Austraalias, suundus siis 1985. aastal Saksamaale, kus temast sai 15 aastaks Berliini Filharmoonikute (!) vioolamängija. Heliloojana sai Dean maailmas tuntuks oma balletiga “One of a Kind”, mis pälvis auhinna ka rahvusvahelisel heliloojate rostrumil.

Brett Deani Vioolakontserdi (2004) solist oli helilooja ise. Juba teose miniatuurne sissejuhatus mõjus hästi põnevalt ja värvikalt orkestreeritud helipildina. Kiires tempos esimene osa pani mängutehniliselt proovile nii autorist solisti kui orkestrisisese ansamblitöö täpsuse, järgnevalt demonstreeris Dean soleeriva vioola huvitavat värvispektrit eeskätt madalas registris. Ning finaali looritatud ja müstiline orkestratsioon näitas helilooja fantaasiarikast kõlamaailma samavõrd kui orkestri nüanssiderikast esituslaadi. Brett Dean on muidugi hästi artistlik solist ning koostöös Olari Eltsiga sündis Vioolakontserdist põnevalt välja joonistuvate arenguliinidega dramaturgiline tervik, mis päädis haprakõlalise lõpplahendusega.

Veelgi põnevamaks osutus festivali avakontserti lõpetav Deani “Game Over” (“Mäng läbi”, 1999) solistidele, keelpillidele ja elektroonikale. Helilooja on oma teose kohta öelnud, et “Game Over” räägib tegelikust tühjusest, mis irvitab glamuursete prime-time-unistuste taga. Orkestri korduvad, kuid siiski pillirühmade vahele hajutatud käigud näisid loovat mingi omaette kontiinumi, mis kui uss ennast sabast sööb. Muusika järgmine faas, mis orkestrile lisaks küllastatud elektroonilistest sämplerikõladest, kandis, vastupidiselt, mingit nurgelise tehnitsismi pitserit. Kokku tekkis neist kõladest täiesti kirjeldamatu sünteetiline heliruum – väga originaalne mõtlemine, millele analoogi naljalt ei oskagi leida (vahest Steve Reichi “City Life”?). Sõnaga: atraktiivne ja helirežii mõttes (ka lavastuslikult) üksjagu teatraalne performance.

Kuigi “NYYD ‘05” avakontsert lõppes looga “Mäng läbi”, pole selle festivali mängud veel kaugeltki läbi. Jaguks vaid publikut rohkem, kõnealusel põneval muusikaõhtul oli tühje istekohti küll kahetsusväärselt palju.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming