NYYD 2011 – elu pärast piiride ületamist

Evi Arujärv

Äsja lõppenud XII NYYD-i festivali puhul võiks kõnelda ka „uuest tulemisest”. Esimene festival (1991) tähendas reaalsete ja mõtteliste piiride avanemist ning tõi Eestisse muusikat ja muusikuid, kes olid otsekui saadikud teisest maailmast – või lausa teisest universumist. Aastatega lisandusid muud kontaktid, muusikute rännakud ja õppimine välisriikides. NYYDi ergutusel ja iseenese jõust edenes eesti nüüdismuusika. Tasapisi lõhkus NYYD ka senisest eraldatusest tulenenud müüte „lääne muusikast”. Viimasel kümnendil on maailm veelgi avardunud seoses elektroonilise meedia arenguga. See kõik on toonud ka mõtteid, et ehk on festival oma ajaloolise funktsiooni täitnud. Paradoksaalselt aga loob just elu elektroonilises infopilves vajaduse sisuliste hinnangute ja tervikpildi järele. Kultuuripealinna-aasta NYYD oli tänuväärne võimalus tuua koju üks pildistus sellest avaramast kontekstist, milles mõtteliselt eksisteerib ka eesti nüüdismuusika. Seekordse NYYDi tunnussõnaks oli „Tulevikusümfooniad” ja see hõlmas kollektiivset musitseerimist, alates orkestrimuusikast ning lõpetades elektroonilise orkestri ja improvisatsiooniga. Aukülalisteks olid nüüdismuusika tuntud nimed: šoti helilooja James MacMillan ja austria helilooja Heinz Karl Gruber, üks ühtlasi endine ja teine praegune BBC Filharmoonikute (omaette staatusega) helilooja-peadirigent. Tavakohaselt oli kavas ka värskeim eesti nüüdismuusika.

Uus orkestrimuusika kui stiilide sulatusahi

Avakontserdil (20. X) Estonia kontserdisaalis esitas MacMillani orkestriteoseid autori juhatusel Britten Sinfonia, kammeransambli täpsuse ja tundlikkusega mängiv tipporkester. MacMillani stiilide tulevärki tulvil Oboekontserdis (2010) säras mänglevalt virtuoosne briti solist Nicholas Daniel. Lihtsakoelisema varasema orkestripala „Tryst” („Kokkusaamine”,1989) muusikas põimusid hällilaul, ohjeldamatu tantsulisus – ning eripärane šoti temperament ja intonatsioonid. MacMillani helikeeles on üsna palju sellist, mis meenutab ka viimaste kümnendite eesti muusikat, alates kihilisest, erinevaid stiilifragmente ühendavast tekstuurist ja lõpetades teatud tüüpi teemadega. Siiski, rahvuslik intonatsioonimälu ja temperament annavad ka sarnaste võtete korral erineva tulemuse. MacMillani „hääl” on kirglik või tundeline, materjali kokkupõrked dramaatilised ja kõlavärvid külluslikud.

Samal kontserdil kõlanud Tõnu Kõrvitsa uudisteoses „Hümnid virmalistele” on samuti olulisel kohal kohati fragmentaarne ja kihiliselt laotuv helikangas – selle kõlapalett on aga habras ja „kõneviis” pühalik, peaaegu rituaalne. Kõrvitsa loomingus on kaks tugevat stiihiat: laululisus ja poeetiline kõlamaaling. Uues teoses on need kaks leidnud lummava kooskõla. BBC Filharmoonikute suurepärane esitus MacMillani juhatusel täitis Kõrvitsa virmalised puhta külm-selge valgusega. Teos ise pakub huvitavaid võimalusi ja toob kujutlusse ka pehmemates toonides tõlgendusi. Paradoksaalselt kummutab eesti nüüdismuusika müüdi meie rahva ilmalikkusest. Võiks ju isegi öelda, et eesti muusika on ülekaalukalt sakraalne: Pärt pühitseb Absoluuti, Tormis eesti rahvalaulu kaudu arhailist kollektiivsust ning Kõrvitsa muusika on meeleline ja looduseusku – laulab hümni taevale, tuultele ja looduse värvidele. Aga on ju veel Erkki-Sven Tüür, Toivo Tulev, Helena Tulve, René Eespere ja teisigi …

Teisel festivalipäeval (21. X) kõlas Tallinna Jaani kirikus taas MacMillani muusika, seekord Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt ja Tallinna Kammerorkestrilt Tõnu Kaljuste juhatusel. Kavas olid tema varasemad orkestriteosed. romantilise värvinguga Sinfonietta (1991) ja kuumavereline „Cumnocki laat” (klaverile ja keelpilliorkestrile, 1999), kus põrkusid ja põimusid tonaalharmoonia, kirglikud neoekspressionistlikud kujundid ja stravinskilik folkloorne kõlaorgia. Kava keskpunktiks oli MacMillani tuntuim teos, kantaat „Seitse viimast sõna ristilt” (1994), olemuselt romantiline muusika, kus autor on kasutanud selgeid, tugeva tähendusega stiilivõtteid ja -sümboleid. MacMillani saladus on siirus ja dramaturgiline veenvus, millega ta sulatab kontrastsed stiilifragmendid ühtseks „ülemkeeleks”.

Kolmandal festivalikontserdil (22. X) tõi ERSO Olari Eltsi juhatusel esiettekandele Helena Tulve orkestriteose „Anastatica” (NYYD-festivali ja Uppsala Kammerorkestri tellimus). Teose pealkiri tähendab tuultes veerevat kõrbetaime. Helilooja kujutlust on suunanud kõrbe ja janu, vee ja elustava vihma religioosne allegooria. Teose osad kannavad pealkirju „Me kõrb on lõputu” ja „Kaevud”. Mõnigi kord on kõlale keskendatud stiili väljakutseks dünaamilise terviku loomine. „Anastatica” oli meeleliselt nauditav, aga ka orgaaniline oma muutumistes – muusika tulvil voolavust ja värelusi.

Värvikat orkestristiili esindasid kontserdikavas ka kaks Lewis Carrolli Alice’i muinasjuttude ainetel loodud teost. Saksamaal elava korealanna Unsuk Chini loomingust oli kavas stseene ooperist „Alice Imedemaal” (sopranile, metsosopranile ja orkestrile, 2004–2010). Orientaalse värvinguga minimalistlikult ökonoomse helikeelega teoses põimusid idamaine ja euroopalik alge. Carrolli ainetel lausa 12 teost kirjutanud ameerika helilooja David del Tredici teose „Vana hea Alice (fantaasiamäng jabura teelaudkonnaga)” (1972) esitlusel osales lisaks sopranile ja orkestrile ka rahvusvahelise koosseisuga folkansambel. Tema Alice’i muusika oli kardinaalselt teistsuguse varjundiga. Muusikalise materjali palavikulised kokkupõrked ning kõrge ja madala registri vastandused lõid mulje otsekui vale kiirusega mängivast magnetofonilindist, lisades rõõmsameelsetele ja romantilistele kujunditele ka mõneti pahelise ja deemonliku varjundi. Carroll on inspireeriv, sest tema loogilised ja filosoofilised paradoksid ulatuvad väljapoole lastemaailma. Kunstis vallanduv infantiilsus tähistab aga ka „tagasipöördumist” vabaduse riiki, mida ei tsenseeri täiskasvanumaailma moraal ja loogika – ja see on alati kuulunud loomingu ja loovuse juurde. Olari Eltsi täpne, kuid eksalteeritud stiil sobis nihkes muinasjutureaalsusele suurepäraselt ja pani särama ka Charles Ivesi „Külakapelli marsi”, kus segunevad XX sajandi Ameerika olmemuusika fragmendid.

Demokraatiaõpetus

Festivali neljas päev (23. X) Kanuti gildi saalis oli tulvil elektrit ja demokraatiat. Kontserdi esimeses pooles oli laval elektrooniline orkester Eesti Elekter: kuus meest (Taavi Kerikmäe, Raul Keller, Tõnis Leemets, Maike Lond, Heikki ja Kalle Tikas) koos paarikümne kohvri ja kastikesega, juhtmepundardest rääkimata. Kõlas päris mitu „teost”, mille ehitusmaterjaliks olid tehishelid, alates kohvikannu kohinat meenutavatega ja lõpetades ülivõimsa masinamüraga. Mürad ei ole nüüdismuusikas midagi uut ja pealegi järgis kuuldud „teoste” retoorika paljuski universaalseid põhimõtteid (kontrastid, energia kuhjumine ja taandumine jne). Kuulata oli siiski üsna piinarikas. Kaldun arvama, et ajaloo vältel ka kõige primitiivsemates kultuurides välja kujunenud helikõrguslik organisatsioon ja muusika eristumine müramaailmast on siiski üks muusikakunsti inimlikke olemustunnuseid. Ehk on vapper vastasseis karmi ja ebainimliku kõlamassiga n-ö kunstmuusikasse tooduna mingi atavistlik meestevärk või peenemalt öeldes – maskuliinne fenomen. Kontserdi teises pooles uuris Ansambel U: koos publikuga demokraatia võimalusi muusikas. Taas oli juhtmeid ja pulte. Kasutati spetsiaalset elektroonilist hääletusmasinat (autorid Hans-Gunter ja Gerhard Lock), mille abil nuppu vajutav publik kujundas kohapeal sündivat muusikat. Eksperiment oli lõõgastav: lõbus interaktiivne tegevus ilmselgelt dekonstrueeris ja sedakaudu ka kergendas natukene seda kõrgkultuurse tähendusrikkuse koormat, mis enamasti ümbritseb nüüdismuusikat, selle loomist ja tähendusi.

Demokraatia ja kollektiivsed väärtused võidutsesid ka Estonia kammersaalis improvisatsiooniõhtul (24. X), kus esinesid XXII sajandi orkester ja koor (EMTA), mida solisti ja dirigendi kaksikrollis juhatasid Anto Pett (klaver) ja Anne-Liis Poll (hääl). Ettekandele tuli neli „teost”, mille puhul (väidetavalt) oli ette määratud ainult esituskoosseis: esimene orkestrile ja solistidele (hääl ja klaver), teine koorile saateinstrumentidega (Meelis Vind bassklarnetil ja Liis Viira harfil), kolmas oli kontsert aldile (Tanya Kalmanovitch, Kanada/USA) ja orkestrile ning viimane – kogu koosseisule. Kui „teosed” pingeritta panna, siis huvitavamad olid vokaaliga improvisatsioonid: inimkõne ja hääle tämbrid-intonatsioonid kannavad endas rikkalikku tähendusspektrit. Ladusamalt kulgesid teosed, kus tegutses kokkuharjutanud seltskond ja kus lisaks improvisatoorsele vabatonaalsusele oli kuulda ka (automaatseid, õpitud) žanrilisi motiive. Esituste huvitavus sõltus silmanähtavalt palju ka dirigendist. Meetodit tundmata võib kahtlustada, et muusikutele oli abiks ka salakeel, mis määras muusikalisi karakteristikuid (tsesuure, faktuuri tüüpi, tempot). Kokkuvõttes sai ilmseks, et nagu elus, ei saa ka muusikas demokraatia (ehk kollektiivsuse) ja (loomingulise) vabaduse vahele võrdusmärki panna. Hea improvisatsiooni tunnuseks on spontaansus. Kollektiivse musitseerimise puhul kärbib seda vajadus kooskõlastada tegevus tervikus ja juhtima hakkab lihtsaim ühisosa – näiteks ostinaatne rütmika ja suured dünaamilised tõusud. Ka on muusikat õppinud inimese peas rohkesti automaatselt käivituvaid stiili- ja žanri-, rütmi- ja meloodiamudeleid – nii määrab taas tava, mitte vabadus. Väga huvitav oli see kollektiivsete automatismide ja vabaduse koosmäng ikkagi.

Teatraalne muusika: stalinism, taevauks ja kummitused

Kuuendal päeval (25. X) täitis Kanuti gildi saali avangardi suurkuju Karlheinz Stochauseni muusika: „Taevauks” (2005, tsüklist „Klang”) USA löökpillimängija Stuart Gerberi esituses ja elektrooniline „Türin”. Suletud uks on tugev ja dramaatiline sümbol, mis tähistab piiri (väärtus) maailmade, siin- ja sealpoolse vahel, aga ka kontaktitust ja inimliku tunnetuse piiratust. Esimeses teoses mängis „taeva ukse” ees seisev löökpillimängija uksepaneelidel maha 14 tundelist soolofragmenti, arglikkusest erutuse, viha ja meeleheiteni. Ukse avanemisele ja mehe sisenemisele järgnesid sireeni ulgumine ja gongihelid – ja vaikus pärast seda, kui uksest jalutas sisse väike tüdruk. Elektrooniline „Türin” (2006) kujutas endast ukse sulgumise heli töötlust, täienduseks jaapani laulva kausi (rin) kõla. Staatilisel foonil kõlasid (autori esituses) n-ö õilsad sõnad: sõprus, ausus, lootus, teenimine, rahu, ilu, armastus, kaastunne jne, mis Stockhauseni sõnul hoiavad taeva ukse avatuna. Rituaalne minimalism – võiks teosepaari kohta öelda. Parafraseerides teose pealkirja: tegelikult on ju muusika ise läbi aastatuhandete olnud uks teispoolsusesse ehk kollektiivse või personaalse alateadvuse maailma. Vaid uuemal ajal ja lühikestel perioodidel on muusikat mõtestatud kui eneseküllast tehnoloogilisesteetilist nähtust. See kehtib ka ja eriti väga tehnoloogiakeskse XX sajandi puhul, mil avangardile järgnes restauratsioonilaine ning tagasipöördumine rituaalsuse juurde.

Teatraalset muusikat tõi festivalikavasse ka Vene kultuurikeskuses esinenud (26. X) Belgia ansambel ICTUS (François Sarhan – hääl, Tom Pauwels – kitarr, Igor Semenoff – Stroh’ viiul, François Deppe – Stroh’ tšello, Jean-Luc Plouvier – süntesaator, Miquel Bernat – löökpillid, dirigent Georges-Elie Octors), tuues lavale William Kentridge’i ja François Sarhani multimeediaetenduse „Telegrammid ninast” (2008). Teose inspiratsiooniallikaks on muidugi Gogol ja Šostakovitši ooper ning teemaks stalinistlikud repressioonid, konkreetsemalt Buhharini kohtuasi. Tekst oli pärit kohtuprotokollidest ja (samuti represseeritud) Daniil Harmsi luulest. Videoekraanil jooksis tekstikollaaže, groteskne animatsioon oli ühendatud varjuteatriga. Pildikeel, muusika improvisatsioonilisus ja Stroh’ instrumentide tämbrid lõid mulje kriiskavast kabaree-ekspressionismist. Venekeelne originaaltekst kõlas pehmelt susisedes nagu poola keel. Pean tunnistama, et eestlasena oli mul stalinismi teemat üsna raske vastu võtta edeva absurdi võtmes. Ja et hoopis mõistetavam ja mõjusam tundus etenduse sissejuhatuseks kirjutatud ja samast teemast lähtuv Tatjana Kozlova teos „Towards Inward (Dissolution)” – minimalistlik muusikaline psühhogramm ahistatud inimese hingelisest hävingust.

Festivali kaheksandal päeval (27. X) kõlas Estonia kontserdisaalis taas teatriga seotud või teatraalne muusika. Laval olid NYYDi keelpillikvartett, NYYD Ensemble ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel. Esiettekandele tuli Mirjam Tally „Signaalid” (2011) kammerorkestrile ja hiina rahvapillile pipa’le (Lan Weiwei), pulseerivaid tekstuure varieeriv humoorikas teos. Lihtsad vahendid, aga originaalne arendus, tugev kontsentratsioon, positiivne energia – ja kerguse vaim, mida nüüdismuusikas väga palju ei leidu.

Kontserdi kavas oli ka festivali peahelilooja HK Gruberi Tšellokontsert (1989), tundeplahvatusi ja registrikontraste tulvil virtuoosne teos Leho Karini säravas esituses. Globaalselt tuntud staarhelilooja Tan Duni „Kummitusooper” (1994, keelpillikvartetile ja pipa’le) kõlas poeetilises ja pingestatud esituses, kuid paraku on „ida” töötlemine ja „läänega” ühtesulatamine juba nii kaua kestnud, et stiilikontrastidele ja eksootikale panustav rituaalne minimalism on mõneti oma esialgset värskust kaotamas. Ehk oli asi ka vormis: tugevat rituaalset alget kandvale teosel tuleks kasuks läbimõeldud lavastuslik teostus.

Virtuaalne heliarhiiv

Festivali lõppkontsert (28. X) Estonia kontserdisaalis pakkus põhjalikumat sissevaadet HK Gruberi orkestrimuusikasse. ER SO ees seisis autor ise ja tema löökpillikontserdis pealkirjaga „Toores muusika” (1982/83) oli solistiks Colin Currie (Suurbritannia). Lisaks kõlasid orkestriteosed „Tantsides pimeduses” (2003) ja „Põhjatuule pildid” (2011). Gruberi autoristiili köitvaks iseärasuseks on bufonaadlik, karnevalilikult stiihiline kujundikeel ja sihipäraselt „hoolimatu” kõlakäsitlus – intonatsioonilise peenuse ja tundlikkuse puudumine (mis eriti torkab kõrva kõlale keskendunud eesti nüüdismuusika taustal). Ka romantilised episoodid on tema teostes esitatud teatava kõlalise hooletusega. Rohkesti on kordusi, kuid neid iseloomustab pigem robustsevõitu kehalisus kui minimalistlik hüpnootilisus. Valdav on hõljuv stilistika: äratuntavad, kuid enamasti siiski konkreetsuseta stiilivihjed, mis ei toimi polüstilistiliste sümbolitena ega oma ka dramaturgilist tähendust. Sama kehtib ka laadistruktuuri kohta: tonaalharmoonia varjud muusikas jäävad enamasti varjudeks ja vabatonaalsus tähendab lõputut kulgemist edasilükatud lahenduse poole. Gruberi (ja mitte ainult tema) muusika on otsekui kaasaegse liberalistliku kultuurikaanoni metafoor: nagu väärtused ühiskonnas, nii on ka kõik ajaloolised muusikastiilid selles hõljuvas olekus – neutraalsed, tähtsuseta, võrdväärsed osalised stiilide polüfoonias.

Ausalt öeldes oli XII NYYDi teema „Tulevikusümfooniad” sõna teisele poolele mõeldes esialgu natukene ootamatu. On ju sümfooniline orkestrimuusika narratiivne, tugevasti seotud tähendusrikka loo jutustamisega. Teatavasti on suured lood nüüdiskultuuris taandunud karnevali ees. Ja kuigi festivali nimeks sai omal ajal „nüüd”, iseloomustab nüüdismuusikat XXI sajandi teisel kümnendil metafüüsilises mõttes pigem elu „pärast”: olukord pärast piiride ületamist, dekonstruktsioone ja reformatsioone. Tehnoloogilised revolutsioonid on ammendatud ja üllatada pole võimalik, sest nii eksootika kui ka barbaarsus on lõplikult mängu võetud ja kultuuristatud. Möödunud festivalile vaadates on see kõik tõsi ja ei ole ka. Nüüdismuusikas on nii stiilide karnevali kui ka loojutustust, kuigi enamasti pole tegemist traditsioonilise isikustatud (kannatus)looga. Uued narratiivid haaravad muusikakultuuri metatasandite järele, uurivad teadvuse ja taju mustreid ning nende allikas on muusikakultuur kui kujuteldav heliarhiivi, mis hõlmab erineva muusika ja stiilide kõrval ka mürade maailma. Siiski ei ole elu pärast piiride ületamist põhjustanud anarhiat. Vastupidi – tundub, et just nüüdismuusika allikate paljusus on viimastel kümnenditel kaasa toonud sünteesiprotsessid ja tõstnud au sisse sellised konservatiivsed väärtused nagu vormiilu ja kõlaline meeldivus. Praegu siiski ei saa neid enam mõtestada ühe kitsa esteetilise kaanoni raames, vaid avaramalt – kui teatavat vastavust inimvaimu ja -hinge igatsustele ning helitaju inimlikele piiridele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming