Ojakääru toekas vundament

Immo Mihkelson

Sada aastat mõtestatud levimuusikat.        Valter Ojakäär, Oma laulu leidsime üles. Eesti levimuusika ajalugu 1950. aastatest tänapäevani. Toimetanud  Aime Kons. Kujundanud Tiina Alver. Ilo, 2010. 496 lk.        Neli mahukat köidet moodustavad mõtteliselt ühe väga paksu raamatu. Valter Ojakäär on umbes tosina aasta kirjutamistöö tulemusel dokumenteerinud eesti levimuusika sajandi, pannes punkti viimase raamatu optimistliku pealkirjaga „Oma laulu leidsime üles”. Punkt on mõistagi mõtteline ega tähista lõppu, vaid jätkumist. „Inimese elueal on piir, ajalugu on piiritu,” ütleb Ojakäär raamatu järelsõnas, olles päris esimestel lehekülgedel lugejat hoiatanud, et XX  sajandi viimast veerandit käsitleb ta üksnes nii palju (või vähe), „kuivõrd see on seotud varem alustanud väljapaistvamate muusikutega”. Teose piiride kirjeldamine kuulub asja juurde ning on mõeldud leebeks hoiatuseks inimestele, kes loodavad nendest raamatutest siinse kerge muusika ammendavat teatmeteost ja lõplikku ajalookäsitlust – seda, millest on vajaka ja millele võiks kindlalt toetuda.    

Oh, kui tuntud ja alati aktuaalne on Valter Ojakääru 1970ndatest hitt-raamatu „Popmuusikast” avalause, mis autorile omase muigega ütleb, et kerges muusikas peavad kõik ennast asjatundjaks. See muusika on oma paljususes justkui kõikjal, igaühel on oma lemmikud ja keeruline on leida inimest, kellel puudub selles  küsimuses arvamus. Kuid kollektiivne teadmus hajub selles küsimuses ilma tegeliku fookuseta, legendide ja müütide jõud põhineb paljuski vaid emotsionaalsel kujutluspildil ning suurem osa muusikast, mille Ojakäär õnnestunult ristis mitu aastakümmet tagasi levimuusikaks, haihtub kollektiivsest teadvusest kiiresti nagu udusulg tõmbetuules.       

Nelja paksu raamatut võib seega vaadelda kui katset pidurdada haihtumist, olulisele osutamisega eraldada terad sõkaldest, koguda kokku fakte, nimesid ja daatumeid, teravustada fookust ning rõhutada kergeks peetava muusikanähtuse kaalukust. Eriline väärtus peitub aga selles, millele ühemõtteliselt osutab sarja alapealkiri „Eesti levimuusika ajaloost”. XX sajandi populaarmuusika ajalugu, mille kohta on väljaspool Eestit ilmunud sadu kui  mitte tuhandeid raamatuid, esitab tegelikult angloameerika industrialiseeritud popmuusika globaalse hegemoonia kujunemise ja võimulpüsimise loo. Kogu maailm on n-ö tantsinud selle pilli järgi ja meelsasti võtnud omaks teatavad rütmid ning meloodiakujundid. Madala ühisnimetajaga ekspansiivne meelelahutusmuusika on uusi territooriume hõivates valjema õigusega summutanud teistsuguste kultuuride kõlasid. Pessimistlik vaatenurk peab  võimalikuks ka peatset kõigi rahvuslike eripärade kadumist. Eesti alatooniga levimuusika on samuti ohustatud liik.   

Ojakääru raamatud näivad sellisel foonil otsekui lootusrikka ja kirgliku optimisti vastupanuliikumisena, kuigi ta ise vaevalt nõnda on mõtelnud. Ta küll viitab aeg-ajalt välisele mõjule, eeskujudele ja trendidele, kuid keskendub ikkagi sellele, mis tegelikult juhtus siinsamas, meie ja  meie vanemate ümber. Ta räägib meie muusikast. Kirjutab nendest, kes muusikat mängisid, kirjeldab, mida mängiti, kuidas ja kus seda tehti. Lehekülgede kaupa on nimeloetelusid, aastaarve, laulude ja plaatide pealkirju, faktoloogiat. Raamatu „Oma laulu leidsime üles” esitlusel Eesti teatri- ja muusikamuuseumis kuulsin mitmelt inimeselt, et nad on ostnud töö juurde Ojakääru sarja kui teatmeteose, sest kusagilt mujalt enamikku sellest materjalist  ei leia. Eesti levimuusika info on hajali, ebakorrapärane ja tihti ka ebausaldusväärne. Entsüklopeedia ja EMB L midagi küll sellest avarast muusikavaldkonnast sisaldavad, kuid üpris napilt, mille üheks põhjuseks on kindlasti alavääristav kujutlus kerge muusika osast kultuuripildis. 

EMB Lile on Ojakäär teinud oma teoses aeg-ajalt ka osutusi, märkides, et püüab ruumi kokku hoides seal juba kirja pandut mitte korrata, vaid täiendada. Vahel on mõni täpsustus laotunud mitmele leheküljele. Ainuüksi nimeregister võtab uue raamatu lõpust 50 lehekülge.  Õiged nimekujud, sünni- ja surmadaatumid, paljude lauljate ja kollektiivide juures on pikk repertuaariloetelu nende kõige olulisemate muusikapaladega. 

Muidugi on see „keskmisele lugejale” koormav, kuid teatmeteose aspekt on vaid üks raamatu vormielement. Et Valter Ojakäär on muusikuna ja ajakirjandusliku tegevusega kuulunud siinsesse muusikapilti kauem kui pool sajandit, sisaldavad sarja neljast raamatust kolm ühtlasi tema memuaare. See on osaleja ja vahetu pealtnägija vaatenurk. Tohutu väärtusega  osa nendest raamatutest, midagi peaaegu käegakatsutavalt reaalset, mille kohta autor ise tagasihoidlikult märkis, et miks ka mitte – tema saatus ja elukäik oli üsnagi tüüpiline keeristuultes paiknejale ning paljud aduvad selles midagi isiklikult tuttavat. 

Isegi nendes peatükkides, kus Ojakäär ei kirjuta isiklikele mälestustele tuginedes, vaid kirjeldab üldisemat tausta, teeb ta seda talle ainuomase muigega. Näiteks mängis raadio estraadiorkester, mille üks pillimehi ta oli, paljudel tähtpäevadel. Piirivalvuritel, armeel, sõjalaevastikul ja raudteelastel oli oma päev. Oli ka  kaevuritel, kehakultuurlastel, tankistidel ja teistelgi: „Ainult KGB-l polnud oma päeva – töötas see organ 24 tundi päevas ja puhkepäevadeta” (lk 76). Või näiteks aastast 1965, kui aktiivselt tõstis pead Tallinna džässifestival: „Džäss ja saksofon polnud enam see köis, millest poodu majas ei räägita” (lk 78) jne. 

Teatmeteose, mälestuste ja muheda jutuveeretamise  põimumisele lisandub üldisemate arenguprotsesside ja ajaloolise tausta selgitamine. Aga, nagu juba viidatud, vaheldub kergesti loetav materjal vahel üsna süsteemitult lõikudega, kus lugeja takerdub pikka nimede ja aastaarvude rägastikku. Nagu oleks autor püüdnud meeleheitlikult kuhjata kaante vahele võimalikult palju infot, ohverdades selleks ka ladusa lugemise mõnusa tunde. Ilmselt olidki tema prioriteedid nõnda seatud. 

Tugeva ja ohtra faktimaterjali taustal jääb suhteliselt napiks ja hüplikuks ka eesti levimuusika trendide arengu kirjeldamine, mis võinuks olla Ojakääru kui raadioajakirjaniku ülesanne, kui ta oleks piisavalt sõna saanud. Ning lubamatult vähe on jätnud autor ruumi ka Ojakäärule-muusikafännile, kelle ülesanne võinuks olla parimast parima emotsionaalne esiletoomine.       

Nii näitab „Oma laulu leidsime üles”, et nelja raamatuga sari ei hõlma sugugi mitte kõike sellest nähtusest, kus „kõik on asjatundjad”, aga millest vähesed teavad midagi asjalikku. Ojakäär on eesti levimuusika ajaloost kirjutanud  sel kombel, et on jätnud järgmistele kirjutajatele viisakalt uksed mitmes suunas lahti, kuid pakkunud neile soliidsetel minevikufaktidel põhineva toeka vundamendi, ajapüsiva rajatise, ankru erodeerivas ajavoolus.       

Suur osa materjalist võinuks selle sarjata ajavoolus lihtsalt kaotsi minna või popmuusikalises virvarris olematuks pudeneda. Valter Ojakääru rahvusliku levimuusika lugu on tohutu kultuuriloolise tähtsusega, ehkki praegu ei pruugi paljud meist seda veel hoomata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming