Okste praksumisest, lehesahinast … ja Stockhausenist

Märt-Matis Lill

Eelmisel nädalal andis Yxus Ensemble selle hooaja avalöögi teatri NO99 kammersaalis, kus tuli ettekandele Karlheinz Stockhauseni rustikaalse paatosega „Sügismuusika” („Herbstmusik”). Tegemist oli äärmiselt ereda ettevõtmisega, ühelt poolt seetõttu, et Stockhauseni performance’i ja muusika piirimail kulgevat teost eriti tihti ei näe ega kuule kusagil. Teiselt poolt aga seepärast, et Yxus Ensemble sai selle väljakutsega suurepäraselt hakkama.

1974. aastal valminud „Sügismuusika” on osa sellest teest, millega Stockhausen otsustavalt modernistlikust mainstream’ist kõrvale astus ning asus looma ja täide viima üha isikupärasemaid, kummalisemaid ja ekstsentrilisemaid projekte. Oma ihuansambliga esitati harjumuspärasest nüüdismuusikast vägagi erinevatest lähtekohtadest kujundatud töid, kus piir muusika ja teiste kunstide, valmiskirjutatud teoste ja improvisatsiooni ning puhta kunsti ja religiooni vahel kippus hägustuma. Ega Stockhausen ei olnud muidugi ainuke, kes liikus äsjasest modernismi eesliinist kõrvaltvaatajate silmis vägagi ootamatusse maailma. Palju sarnaseid jooni võib näha ka Stockhauseni kaasaegse ning kindlasti mitmes mõttes mõjutaja ja kaasamõtleja John Cage’i loomingus. Kui aga Cage’ile sai piiride ületamisest ja kõige küsimuse alla seadmisest peaaegu kaubamärk, siis Stockhausenilt oodati pigem ikkagi 1950ndatel talle kuulsuse toonud esteetika jätkamist.
Küllap mängisid siin kaasa Ameerika ja Euroopa erinevused, milles oluline roll tundub olevat euroopa publiku ja asjatundjate tunduvalt suuremal traditsiooniteadlikkusel. Naljakal kombel puudutas see teadlikkus siis ka modernistlikku traditsiooni ja hiljem sellele vastandumist. Stockhausen aga juba vähemalt oma 1968. aastal loodud „Stimmung’ist” („Häälestamine”) saadik ei teinud õieti kumbagi. Pigem astus ta enesekindlalt ja iseteadlikult lihtsalt oma ajaloolisest kontekstist välja ja hakkas üles ehitama talle hingelähedast maailma. Selle maailma keskuseks sai Kürteni-nimeline küla Kölni lähistel, kuhu Stockhausen rajas nii oma vaimse kui füüsilise keskuse.
Miks tegi Stockhausen sellise sammu, peegeldub üsna hästi tema edasises tegevuses, „Sügismuusika” on võib-olla üks ilmekamaid näiteid. Stockhausen astus sellega ühelt poolt justkui mitu sammu tagasi – lähemale XIX sajandi romantiseeritud maaelu esteetikale, Caspar David Friedrichile ja Carl Maria von Weberile. Selline modernismi püüdlustest vägagi kaugele jääv eskapism asetub tema puhul aga väga värskesse ja eksperimenteerivasse vormi. Ja just see teeb Stockhausenist Stockhauseni. Ükskõik kui ekstsentrilised ideed või kummalised lähtekohad tal ka ei oleks, on viis, kuidas ta neid teostab, alati ülimalt isikupärane ja veenev. See puudutab isegi selliseid radikaalseid eksperimente, nagu üksnes tekstis väljendatud juhistest lähtuvad kollektiivsed improvisatsiooniteosed. Viimased tõid Stockhausenile üsna skandaalse kuulsuse ning jätsid ta mõneks ajaks nüüdismuusika eesliinist kõrvale; saksa kultuuriruumis on arusaamine teose autorsusest ja selle ainukordsusest vist ikkagi liiga sügavale juurdunud.
Selles mõttes on „Sügismuusika” muidugi palju vähem radikaalne, kuigi ka see teos äratas suure võõristuse. Siin avaldub päris jõuliselt Stockhauseni kaosest korda loov pale, mis oli talle üldiselt kogu loometeel väga iseloomulik. Selles teoses ei mõju eriti miski suvalise ega isegi juhuslikuna. Kõikvõimalikud rustikaalsed helid haamrilöökidest lehesahinani on pandud üksteisega väga täpses vahekorras suhestuma. Stockhauseni korraarmastus mõjub kohati isegi koomiliselt militaarsena. Kootide löökide vahel kostuvad hõiked meenutavad „Helikopteri­kvarteti” järske repliike. Sellist sõjaväelist fluidumit ei leevenda muidugi ka asjaolu, et Stockhauseni loodud sügisesest helimaastikust astubki ühel hetkel läbi täies mundris sõdur, hüüdes iseendale käsklusi.
Aga just see teatav militaarne täpsus ja järsk nurgelisus ongi mingis mõttes Stockhauseni esteetika nurgakivi. Ja naljakal kombel harmoneerub ta sedakaudu oma kultuuriruumiga palju laiemalt kui mitmed tema kolleegid – sest mis see saksa uuema kultuuri muusikaline pale muud on kui ühelt poolt Stockhausen, teiselt poolt aga Popol Vuh, Kraftwerk ja Rammstein.
Arvata võib, et ega Stockhausen end selles kontekstis kindlasti halvasti tundnud: mees, kelle pilti on kasutatud Beatlesi ühel kuulsamal albumil ning kelle teostest on tehtud üksjagu remix’e, ei kirtsutanud kindlasti nina popkultuuri ja oma loomingu võimalike seoste peale. Ses mõttes oli Stockhausen oma ajast kindlasti ees – ega vastandanud ennast ei modernismile, postmodernismile ega popmuusikale, vaid ajas eelkõige iseenda väga kummalist asja. Ja sellest piisas: samal ajal kui ta omandas XX sajandi ühe suurima loomeinimesest ekstsentriku kuulsuse, veenduti 1990ndate käigus taas, et tegemist on sõjajärgse perioodi ühe eredama heliloojaga.
Mul on ülimalt hea meel, et „Sügismuusika” Tallinnas kõlas. Esiteks see­pärast, et meie festivaliväline muusika­elu ei ole üldiselt olnud meie kaasaegsete ja lähiajalukku jäävate heliloojate suhtes kuigi helde. Aga ka seepärast, et muusikat ja teatrit ühendavaid projekte kohtab muusikute teostuses (lavastaja Anne Türnpu) haruharva. Mõneti on see arusaadav, sest akadeemilise koolitusega interpreedid ei tule just kergesti oma turvalisest kapslist välja, isegi siis, kui partituur seda nõuab.
Eelkõige seda „Sügismuusika” nõudiski: roovituslaudade löömisest, kuivanud okste murdmise, kootidega heina tagumise ning lõpuks kirgliku püherdamiseni tilkuva vee all lehtedes. Muusikud – Lauri Kaldoja, Leho Karin, Toomas Vavilov (klarnet) ja Karin Sarv (vioola) –teostasid kõik selle täieliku veendumuse ja usutavusega. Selle üle on võib-olla kõige rohkem põhjust rõõmustada – sest mängijad, kes on valmis vee all märjaks saama ning seejärel pillid kätte võtma ja ilma igasuguse hinnaalanduseta suurepärase kõlaga soolosid esitama, on ilmselt valmis kõikvõimalikke asju laval tegema. Ja seda ju nüüdiskultuur neilt ootabki.
Kokkuvõtteks jääb vaid nentida, et „Sügismuusika” oli võimas teetähis nii eesti muusika- kui laiemalt meie kultuuri­elus. Braavo, Yxus!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming