Olemus ja identiteet

Valmisidentiteetide paljusus turul ei lase ühtki identiteeti enam tõsiselt võtta ja paiskab inimese piinavasse mentaalsesse vaakumisse.

KERRI KOTTA

Lavastuse „Idem“ 14. V etendus Vabal Laval (esietendus 12. V). Lavastaja Artjom Garejev, helilooja ja peaprodutsent Aleksandr Žedeljov, dramaturg Tatjana Kosmõnina, visuaalkunstnikud Aljona Movko ja Sergei Dragunov, valguskujundaja Deniss Bretško, lavastaja abi Anton Kiseljus, produtsent Ksenia Kuzmina, operaator ja video monteerija Nikolai Alhazov, tehnilised juhid Aleksandr Potužnõi ja Maksim Kiseljus, helikujundaja Katrin Kvade, muusikud InPulse String Quartet (Egert Leinsaar, Valeria Rjumina, Karin Sarv, Theodor Sink), näitlejad Mari-Liis Lill, Kristo Viiding, Jekaterina Kordas, Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk ja Natalja Dõmtšenko. Korraldajad Audiokinetica, Vene teater ja Vaba Lava.

Tänapäeval väljendatakse olemust – kui lubatakse kasutada seda mõnevõrra vanamoodsat sõna – identiteedina, täpsemalt öeldes identiteetide iseloomuliku konfiguratsioonina, mis tõlgib subjekti kui sellise eri laadi sotsiaalsetesse struktuuridesse. Erinevalt sellest, kes inimene tegelikult on – eeldusel, et millestki sellisest on võimalik üldse rahuldavalt mõelda –, konstrueeritakse identiteet alati inimese välisküljel, teataval piiril, kus kohtuvad inimene kui ajalugu (täpsemalt ajaloo konkreetses hetkes väljenduv potentsiaal) ning välismaailm kui inimese ettekujutus teda ümbritsevast vaimsest ja tegelikust ruumist.

Identiteedi välisusest tuleneb ühtlasi ka selle avaldumine teadlikoluna. On ilmselt kaks ise asja, kas inimene on keegi või identifitseerib end kellenagi. Kui inimene on keegi, siis on see seotud inimese siseküljega ehk sellega, mis toimib pigem teadvustamatult, loomulikult, iseenesest ja hoolimata sellest, kas inimene selle peale mõtleb või mitte. Kui aga inimene identifitseerib end kellenagi, siis ta mitte niivõrd ei ole see, kuivõrd kasutab seda enda paigutamiseks mingisse laiemasse kujutletud ruumi ehk välisilma. Mainitud paigutus nõuab aga funktsioneerimiseks pidevat meeldetuletamist, n-ö vaimus kinnitamist. Sellisena on identiteet pigem väljavahetatav vahend, tööriist või asi, erinevalt inimese olemusest, mille suhtes inimene ilmselt eriti midagi ette võtta ei saa.

Ehk ongi tänapäeva traagika ja vastastikune mõistmatus põhjustatud sellest, et need kaks asja aetakse segi? Veelgi enam, arvatakse, et tee inimeseni, tema olemuseni, viib identiteetide konstrueerimise kaudu, kus inimese arengu lõpp-punkt on absoluutselt perfektse minapildi loomine. Kuigi see ei ole võimalik, ei tohiks identiteediloomet vaadelda ka täiesti negatiivse nähtusena: mis tahes enesekuvandi paratamatu konfliktsus nii sellega, kes ollakse, kui ka välismaailmaga ei lase (vähemalt ideaalis) kujunenud minapilti lõplikult kinni jääda. Ka mis tahes internaliseerimine käib just mitmesuguste identifitseerimiste kaudu. Ja võib-olla ei olegi asi niivõrd identifitseerimisprotsessis endas, mis on ju lõpuks isiksuse väljakujunemiseks möödapääsmatu, kuivõrd turul pakutavate valmisidentiteetide paljususes, mis ei lase ühtki identiteeti enam tõsiselt võtta ja paiskab inimese piinavasse mentaalsesse vaakumisse.

Trummimembraanile on projitseeritud Maa ja Kuu kujutis ning trumme kasutatakse ekraanidena, millelt saab jälgida inimestega tehtud intervjuusid.

Mats Õun

Just see näis olevat ka lavastuse „Idem“ dramaturgiline fookus. Lavastuse algus mängitakse välja pigem mütoloogilise ja eepilise kui konfliktsena: publikule näidatakse inimese ja tema eneseteadvuse sündi ning seda, kuidas ta teadvuse serva pidi liikudes oma personaalset ruumi pidevalt laiendab. Sealjuures kasutatakse õnnestunult n-ö nabanööri kujundit, pikki kokkuvolditud linaseid riidetükke, millega tegelased end eri kooslustesse ühendavad: üsas emaga, pärast sündi omaenese kehaga, siis kaaslasega ning veelgi hiljem suuremate sotsiaalsete gruppidega ehk jagatud ideede või väärtustega (viimane väljendub näiteks tegelaste seotuses mingi keskpunktiga). Sellega nabanööri kujund veel ei ammendu. Ühel hetkel peidavad tegelased end grupina nabanööre tähistanud riidetükkide alla, mida võib tõlgendada kollektiivse identiteedi sünnina. Peale selle kasutatakse riidetükke purjedena ja seda mõnikord ka lavategevuse varjamiseks, laiendades sellega veelgi identiteediloome dialektiliselt vastandlikke külgi.

Nabanööri kõrval osutuvad lavastuse olulisteks kujunditeks trummid, mis on kasutusel instrumentidena, aga ka n-ö välismaailma ehk kosmose tähistajatena. Lavastuse alguses viitavad läbivalgustatud suured trummid emaüsale. Trummi­membraanile projitseeritakse ka Maa ja Kuu kujutis ning hiljem kasutatakse trumme ekraanidena, millelt saab jälgida inimestega tehtud intervjuusid.

Nagu öeldud, on lavastuse emotsionaalne teravik suunatud pigem hetkele, kui tekkinud identiteetide paljusus hakkab inimest lämmatama. Kummatigi on see ühtlasi hetk, kus suhteliselt kompaktne lavastus hakkab lagunema. Erinevate identiteetide skandeerimine tundub suhteliselt mõjuva visuaali kõrval deklaratiivne ning jätab tõdede mahaütlemise mulje – selle asemel oleks võinud neid teatri vahenditega uurida. Võimalik, et sellist muljet aitab süvendada ka ütlemise pateetilisus, mis hakkas mõjuma pretensioonikalt ja väsitavalt.

Võib muidugi oletada, et autorite taotlus oligi transformeerida esimese poole visuaalselt range arhitektuur lavastuse teises pooles kordamismaagiaks, kuid see ei hakanud tööle. Vastupidi, tegelaste eri keeltes skandeeritud fraas „mina olen“ pidi ilmselt olema igasugusest sihitislikkusest vabastatud puhta olemise manifestatsioon, ent ei jäta muljet lavastuse positiivsest lõpplahendusest, vaid mõjub pigem meeleheitlikuna. Teatud lavastusvõtted hakkasid samuti korduma: trummide vinnamisel eri kõrgusele on ehk installatiivne eesmärk (visuaalselt tähenduslike konfiguratsioonide loomine), kuid ajas lahti rulluva teatritüki seisukohalt see enam kvalitatiivses mõttes uusi tähendus­tasandeid ei tekita.

Dramaturgiliselt on hea lahendus leitud aga eespool mainitud trummidele projitseeritavatele intervjuudele, mis eraldavad lavastuse visuaalseid-koreograafilisi lõike. Intervjuude argisus ja spontaansus toob muidu liialt tõsise ja mõnevõrra jäiga lavastuse taas maa peale ja annab ühtlasi vaatajale hingamisruumi. Inimolemise dünaamilisus avaldubki oma eheduses eelkõige inter­vjuudes, mille toon võib hetkega muutuda ja millel lavastuse areng suuresti ka põhineb: mingil hetkel näis visuaalse ja koreograafilise osa ülesanne olevatki pelgalt intervjuudes esile tõusnud teemade üldistamine ja kõrgel kunstilisel tasemel vormistamine.

Lõpuks tekib küsimus, kas „Idem“ on üldse muusikalavastus. Muusikal ja helil on selles lavastuses kahtlemata oluline roll ning seda rõhutab ka elava muusika kasutamine. Ometi näis muusika funktsioon olevat ainult vormiline: artikuleerida lavastuse alalõike piisavalt iseloomulikul viisil ja nõnda, et need oleksid teistest lõikudest eristatavad. Muus mõttes näis muusika olevat laval toimuva suhtes üsna osavõtmatu: süžeed see ei peegeldanud (võib-olla olid erandiks lavastuse kulminatiivsed lõigud), samuti ei ole see dramaatilis-psühholoogilises mõttes piisavalt tihe, et luua laval toimuva kõrvale uus ja sisust suhteliselt sõltumatu autonoomne narratiiv. Seetõttu ei tule muusika toime ka talle mõnikord pandud ülesannetega, näiteks täita dramaturgiliselt tühje kohti. Tundub, et muusikal ongi vaid üks funktsioon – abstraheerida ehk luua teatav distants laval toimuvaga. Niisiis käitub lavastuse heliline osa sõnalavastuse (olgugi et üsna ulatusliku) muusikalise kujundusena.

Kokkuvõttes on lavastusel ka positiivne sõnum ja see ei ole lahustumine kosmilises mateerias, nagu vahepeal võinuks oletada, vaid keskkonnaga tasakaalu leidmine. Öelda taheti midagi sellist, et tegutseda saab siiski ainult isik ning tegutsemise ja toimimise mõte ongi tegutsemine ja toimimine, läbielamine ja pidev identiteedi vahetamine – selle kaudu tunnetab ka vaim end aina sügavamalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming