Omad mehed ERSO ees

Toomas Velmet

„Soleerivad Mikk Murdvee ja Henry-David Varema”: ERSO , dirigent Jüri Alperten  18. II Estonia kontserdisaalis.  Dirigent Jüri Alperten on väga tagasihoidlik, kui jutuks tulevad tema tulevased kavad, avaldades arvamust, et see ei ole tema tugevaim külg ja piirdudes arvamusega, et tahaks mängida head, pigem väga head muusikat. Lõpuks selgub siiski, et tegemist on tõepoolest väga hea ning, mis veel olulisem, hästi läbi mõeldud programmiga. Kuidas teisiti saaks hinnata  kava, kus kirjas kaks teost küll eri sajandist, kuid loodud siiski ainult 17aastase vahemikuga. Esimene neist XIX sajandi suurmehe Johannes Brahmsi viimane (op. 102) orkestriteos, Kontsert viiulile, tšellole ja orkestrile, ja teine XX sajandi suurmehe Arnold Schönbergi vaata et viimane tonaalne orkestriteos, sümfooniline poeem „Pelléas ja Mélisande”. Brahmsi topeltkontsert on võrdlemisi sage nähtus meiegi kontserdilaval, aga seda harvemini saab kuulda  Schönbergi teost.     

Nende teoste ettekanne asetab suure vastutuse kõigile esitajatele, alates orkestrist,  solistidest ja lõpetades dirigendiga, ja rõõm on tõdeda, et selle vastutuse võtsid enda peale läbinisti „omad poisid”. ER SO-l komme avaldada kavalehel arhiiviandmeid kavasolevate teoste varasematest ettekannetest pakub suurt huvi. Brahmsi kohta on välja toodud 12 eelnevat esitust, neist varajasim aastast 1970 (Moissei Alperten ja Ivo Juul, dirigent Neeme Järvi). Võib ju arvata, et arhiiviandmed ei valeta, kuid ei tahaks siiski uskuda, et 1970 toimus teose esmaesitus  Eestis. Brahmsi topeltkontsert on äärmiselt erandlik nähtus muusikaliteratuuris, mis sest, et teose formaalseks esiemaks seatakse concerto grosso vormi, kus solistide grupp vastandub orkestriga. Brahmsi puhul on tegemist suure romantilise sümfooniaga, milles kaks solisti on/peaks olema kui üks tervik ja orkester täiendab neid ning vastupidi. Sarnaseid teoseid on kirjutanud veel hulganisti heliloojaid – ligi 40, kui arvestada ainult loomeaastalt hilisemaid –,  kuid ükski pole pääsenud võrdlusest Brahmsiga ja seega on ka tulemus ette teada.       

Esituslikud probleemid algavad solistide instrumentide kvaliteedist. On selge, et tippinterpreetide käsutuses on suurepärased pillid, mis on eesti interpreetide puhul üldjuhul seni välistatud. Aga seekord juhtus ime: meie solistide pillid olid lausa üheealised ja nende päritolugi suursuguselt sarnane. Mikk  Murdvee viiuli meister oli Giuseppe Guarneri del Gesu (1698–1744) ja Henry-David Varema tšello kannab meistri Alessandro Gagliano (1640–1730) märki. Väärib tähelepanu, et Guarneri viiul on valmistatud 1727(?) ja Galgiano tšello 17?5, mis vaatamata küsimärkidele on igal juhul kaasaegsed pillid. Need asjaolud loovad eeltingimuse suurepärasele esitusele ja nii ka juhtus. Ansamblis oli tajutav ideaalne sobivus nii tämbriliselt kui kõlajõult  ning ka soololõikudes polnud probleeme orkestri tasakaaluga. Mõlema solisti esitus oli teose vääriline ja kogu partituur jõudis saali pea ideaalseisus. Kas teose I osa sissejuhatav tšellokadents peab nii aeglaselt eepiline olema, pole probleem, kui interpreet seda nii veendunult on tajunud, pigem on see põnevalt omanäoline lahendus.     

Teose esituse teine probleem on asjaolu, et sellest kipub sageli kujunema tšellokontsert. Mikk Murdvee murdis sellest ringist läbi, mis toimis suurepäraselt, kuni ta paaril juhul liiga hasarti läks. Kuid pigem tunnistan vähemalt  selles teoses esitusliku hasardi ülempiiri, kui olelust alampiiril või veelgi allpool, mida ikka ja jälle tuleb ette topeltkontserdi esitusel. Viimase osa Vivace non troppo tõlgendust võiks tempovalikul alustada vihjest non troppo ja alles siis kaaluda, milline see vivace küll on. Tempo oli seekord tõeline vivace ja miks mitte, kui Brahms on nii kirjutanud. Tuleb välja, et meie „kodused” interpreedid pole sugugi kodukootud, vaid peaks sellise tasemega  (mõtlen kogu esitusaparaati) olema sagedased külalised suurtel lavadel.   

Minu hasart kontserdi esimese teose kallal on ehk arusaadav, kuid pean kohe ütlema, et Schönbergi sümfooniline poeem „Pelléas et Mélisande”, mis ERSO arhiivi andmetel tuli neilt ettekandele teist korda, kutsus minus esile harvatuntava soovi istuda teose ettekandel tšellorühmas. Sellised „täissümfooniaorkestri” partituurid haaravad nii füüsiselt kui vaimselt raudsesse haardesse ja tekibki  soov nautida teost selle ettekande osalisena. Suure meistri opus 5 heitleb veel tonaalsuse kammitsais, kuid see-eest on orkestratsioon niivõrd müstiline, et mina tõenäoliselt süvenen kordi veel partituuri peensustesse kui kullakaevandusse. Maestro Alperteni esituses ei tulnud kordagi mõtet, kas teose dramaturgia jätab midagi soovida. Tundus, et ka orkester tajus dirigenti ja tema mõttekäiku ideaalilähedaselt, mis ongi üks esituse õnnestumise  eeltingimusi. Meie interpretatsioonikunst on väga heal tasemel, mida küll vist pole ammu tõdetud, aga ega seda võimalustki liiga sageli pole tekkinud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming