On meeldivaid üllatusi

Leelo Kõlar

„Soleerib Mihkel Poll”: ERSO kontsert, dirigent Mikk Murdvee, 5. III Estonia kontserdisaalis. Mihkel Poll õpib praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja ühtlasi Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis. Ta on rahvusvahelistel ja üleriiklikel konkurssidel korduvalt edukalt esinenud pianist. Mikk Murdvee on Helsingi ülikooli sümfooniaorkestri  peadirigent, kes 2007. aastast juhatab etendusi rahvusooperis Estonia ja tegutseb paralleelselt solisti- ja kammermuusikuna. Selle kava naelaks oli Sergei Rahmaninovi II sümfoonia. Millegipärast tekkis selle kuulamise eel mingi kõhe ootusärevus, sest nii kaaluka ja mahuka teose kavvavõtmine tundus kuidagi liigjulge ettevõtmisena. See kõhedus haihtus aga juba Lepo Sumera „In memoriam’i” (1972) esituse jooksul, kui ilmnes  dirigent Mikk Murdvee teadlik ja oskuslik muusikasse süvenemine ja iseenesestmõistetav orkestrivaldamine, tulemuseks Heino Elleri mälestuseks rikkalik helipilt, mis on paljudel aja jooksul juba kõrvust ununenud. Rahmaninovi Sümfoonia nr 2 e-moll (pühendatud tema õpetajale Sergei Tanejevile) kirjutamist alustas autor 1906. aastal ja lõpetas järgmisel aastal Dresdenis, kuhu terve perekond oli kolinud varjule Venemaa poliitiliste  rahutuste eest.

Rahmaninov pidas arvet oma kirjutamise aja üle nii: I osa kirjutamine võttis aega kolm kuud, II osa kolm ja pool, III osa kaks ja IV – neli nädalat. Kõige raskemaks ja vaevarikkamaks osutus talle ta enda sõnul muusika orkestreerimine partituuri. Selles sümfoonias avab autor vene hinge ja looduse avarused iseloomulike vene intonatsioonide ja laiade meloodiakaarte kaudu. Sümfoonia on teemaderikas, üks kaunim kui teine. Südant  soojendab helilooja siiras ja palav armastus oma kodumaa vastu, seda õhkub kõikidest sümfoonia osadest, tõmmates kuulaja kaasa elama ja tundma. Küpse muusikalise mõtlemisega esitati sümfoonia I osa Largo. Allegro moderato. Selgele vormikujundusele ja ilmekale väljendusele avaldas pisut mõju teatud sisemine valvelolek. Teises osas vabanes see teravarütmiliseks ja särtsakaks Allegro molto’ks, millest  sai eriliselt kontrastse kujunduse tõttu vististi kõige paremini õnnestunud sümfooniaosa esitus. Dirigent oma kiire reaktsiooniga oli siin täiesti oma elemendis. III osa Adagio suples üleni õnnes, rahulolus ja igatsusmeeleoludes oma pikkade kaunite meloodiate ja rikkaliku dünaamikaga, dirigendi poolt kaasahaaravaks kujundatuna. IV osas Allegro vivace välgatavad eelmistest osadest tuttavad teemad ja vormikontsentratsioon nõuab siin ergast tähelepanu. 

Peaaegu oleks oodanud rohkem rütmilist erksust. Dirigent hoidis orkestrit kogu sümfoonia jooksul oma haardes ja orkester mängis väga hästi. Muusikaline materjal oli hästi diferentseeritud ja kuulajale selgeks serveeritud. Välditud oli kõlalist paksust, mis võinuks antud juhul väga kergesti koormavaks osutuda. Muusikale andunud esitus äratas usaldust, hoidis kuulajat pika sümfoonia kestel pinges ja põnevuses kuni lõpuni. Braavo!  Ravel kirjutas aastatel 1930-31 kahte kontserti korraga: ühe d-moll vasakule käele (sõjas käe kaotanud pianist Paul Wittgensteinile) ja teise G-duur. Kui d-moll kontsert rebib hinge ja jääb mulje, et see on Raveli viimane võimalus mitte varjata oma tundeid, armastada ja kannatada, siis G-duur kontserdi kirjutamise sihiks oli rõõmus, efektne ja virtuooslik muusika, mis on mingil määral mõjutatud Lisztist ja SaintSaënsist. Kontserdi I osa Allegramente haarab  kohe elava liikumise ja peomeeleoluga. Tokaatataoline pianistlik võte peidab endas ärevat sagimist vahelduseks igatseva meloodiaga. Meil on teada, kuidas Ravel manitses pianiste mitte liialdama kõlaga, mitte liialdama dünaamikaga, mitte liialdama kiirete tempodega!

Ometi tema G-duur kontsert justkui kutsub üles vastupidisele – julgusele ja särale. Jäi tunne, et Mihkel Poll olekski võinud oma diskreetsusest tüki maha võtta ja rohkem endast  „välja anda”. Aktsendid sünkoopidel ei allunud siiski päriselt perspektiivsele mõtlemisele ja olid oma kõlalt kontekstist väljas. Ravel: „Imiteerige, ja kui jääte imiteerides iseendaks, tähendab see, et teil on midagi ütelda.” Teose keskmes, II osas Adagio assai, on juhtlõngaks tegelikult pianisti vasema käe muusika ¾-taktis. See peaks algusest lõpuni liikuma täiesti ühes tempos – nii tekib selle osa jooksul omamoodi lummav seisund, mida ei tohiks lõhkuda  orkestri erinev tempo sisseastumisel pärast klaverisoolot. Sellel foonil toimuks õrn, soe ja intiimne, helgete lootustega laul oma liikumiste ja dünaamikaga. Vaid üks suurem kulminatsioon!

Hea olnuks mitte ületada selle osa intiimse atmosfääri piiri. Seekord läks esitus tempoliselt ja dünaamiliselt kirjuks ja sellest tuli välja lihtsalt üks päris kena lugu. III osa Allegro vivace oli vahva ja mängitud materjalist üle olles. Üldse pole Pollile ju selle kontserdi  pianistlikud nõudmised mingi probleem, aga sära, ootamatusi, ulakust, naeru ja huumorimeelt ootasin selle osa puhul rohkem. Kas siin kartis Poll piiri rikkuda? Rahva tungival nõudmisel tuli värvikas lisapala – Raveli „Ondine”. Orkestrile ja dirigendile on selle klaverikontserdi rabavalt vaimukas orkestratsioon paras pähkel: karglemine erinevate instrumentide ja pillirühmade kiirete rütmikombinatsioonide vahel nõuab erksat ja kiiret reaktsiooni, mis  õnnestub harva perfektselt. Ikka kipub keegi kellelegi „jalgu jääma”. Seda jälgides paned tahtmatult pöidlad pihku, lootuses, et see aitab tegijad kriitilistest olukordadest puhtalt välja. Ma hoidsin küll kõvasti, aga mis te arvate, kas sellest oli kasu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming