Õnne võimalikkus siin ja praegu

Tiiu Levald

Selline pealkiri võib tunduda praegu (pean silmas silvergate’i uskumatut kulgu!) võõristav, justkui soov peita pea liiva alla. Kuid õnne võimalikkus jääb neile, kelle ellu kuuluvad kaunid kunstid. Loodan, et vaadanud-kuulanud Estonia laval Gounod’ ooperit „Faust” kolmel korral (19. IX, 20. ja 26. X), on mul ülevaade nii lavastusest kui ka osatäitmistest. Kuna olen „Fausti” näinud ka 10. XII 2011 live-ülekandes METist ja 2004. aastal Covent Gardeni laval salvestatud DVD-lt, siis seda mitmeplaanilisemad on muljed, mille põhjal olen taas leidnud kinnitust oma mitmeid artikleid läbinud kinnisideele, et võime uhkust tunda meie hulgast sirgunud kunstnike üle! Kõigepealt vahest pisut sellest, mis Estonia laval näha oli. Ei salga, et Ene-Liis Semperi visioonide selgus ja ideede julgus on mind tihti lausa rabanud, alates Vanemuise „Verevendade” lavakõrguste nukkude sümboolikast kuni „Wallenbergi” fantaasiateni: sünge, läikiv lakknahk, grotesksed barokksoengud ja Miki-hiire hullus. On ilmselge, et need ideed on lavastajalegi suuresti vitamiiniks, inspiratsiooniallikaks ja kontseptsiooni mõjutajaks. Kuid need ideed ei tohiks põhirajalt kõrvale kallutada lavastajat, kes peab ju piltlikult öeldes lausa hammastega kinni hoidma muusikalisest dramaturgiast, mis omakorda põimunud libreto ideega. See, kuivõrd täiuslik on libreto niidistik, kui palju on helilooja ruumi andnud ühele ja teisele tegelasele, on kirjas partituuris ja see on savi, millest tegijail tuleb luua oma versioon. Dmitri Bertmani lavastuses on huvitavaid leide, kuid mitte kõigega ei taha ma nõustuda. Võib-olla on see maitse küsimus.

On kahju, et Estonia variandis on tehtud muusikalisi kärpeid, mis kahandavad nii mõndagi olulist loo arengus. Näiteks on välja jäänud I vaatuses sisuliselt võtmeiseloomuga kvartett, kus Mefisto hullutab Marthet (sellest persoonist on üldse loobutud) ja teeb temast sisuliselt Margarete kupeldaja. Sellega, et nooruk Siébeli siirast armastusest on tehtud mefistolik klounaad, võib ju leppida. Eriti, kui seda klounaadi koduoreli mängimise imiteerimisega nii lõpmata hea naljasoolikaga sooritatakse, nagu seda tegi kõigil kolmel etendusel Juuli Lill. Õhku jääb vaid Gounod’ püstitatud tundesiiruse pjedestaalile asetumise küsimus ning kuivõrd tekitab paralleeltegevus vaataja silmis valed rõhud. On ju orkestripartii selles ooperis nii kõnekas ning Vello Pähna juhituna äärmiselt autoritruu, hoiab dramaturgilist liini heas pinges.

Publikuga peaproovil laulsid noort Fausti Oliver Kuusik, Mefistot Pavlo Balakin, Margaretet Joanna Freszel (Poola), Valentini Aare Saal, Siébelit Juuli Lill, Wagnerit Märt Jakobson ja vana Fausti Urmas Põldma. Kuusik on lüüriline tenor, kellele Gounod’ romantism sobib. Tema Faust on elunautija, kes ei soovi võtta endale vastutust ega leia endas ka Margarete hullumist tajudes julgust mehiseks sammuks.

Pavlo Balakini rolliesitus oli tõeline üllatuskingitus. On ta ju alles EMTA tudeng (prof M. Palmi lauluklassis). Tema mahukas mahlane bass kõlas heas kvaliteedis. Uhke rüht, hea kasv ja hea kehaplastika on eeldused, et luua veenev saatan. Tahaks loota, et talle hakatakse usaldama jooksvas repertuaaris ülesandeid, mis on tema väärilised, sest ikka ainult töö kasvatab arengukihte!

Külaline Poolast oli äärmiselt huvipakkuv: tema õblukesest kehast kostus üllatavalt kopsaka alumise registriga hääl ja rollikäsitluse ekspressiivsus vihjas lootusrikkale tulevikule, hea näitlemisoskustega laulja saatusele.

Teisel etendusel olid taas uued tutvused: Margarete rollis külaline Norrast – Anne Wik Larssen ja Faustina Luc Robert Kanadast. Larsseni hääles oli midagi, mis tõi mällu Kiri Te Kanawa. Mingi kummaline sumedus ja sügavus nii noores hääles – seal oleks kui pisaraid kuulda. Ta on ju alles 2009. aastal lõpetanud õpingud Trondheimi konservatooriumis ja Oslo Rahvusooperi Akadeemias, seega ka sisuliste sügavusteni kasvamise aeg alles ees. Kuid roll oli veenev, musikaalne ja kaasahaarav. Luc Albert on tenor, kes paneb end jäägitult kuulama. Tal on hea kool ja hääle loomulik voogamine. Lummab baritonaalsus ja suveräänsus diapasoonis. See, et ta on mehine, tegi tema Fausti veelgi huvitavamaks – tüüpiline macho, kes lendab hooletult lillelt lillele!

Viimasel etendusel oli Margarete rollis Aile Asszonyi. Temast kui interpreedist olen kirjutanud korduvalt aina positiivselt ja pean ikka-jälle tõdema, et tema kunstnikunatuur on kui salalaegas – iial ei või aimata, millega ta üllatab!

Teen ühe kõrvalepõike. Pühapäeval vaatasinkuulasin taas METi Verdi „Othellot”, kus peaosas hiiglasliku kehakaaluga superkõlaline tenor Johan Botha ja Desdemonaks Renée Fleming. Sisse juhatas etenduse sopran Sondra Radvanovsky, kes muu hulgas mainis kõigi heameelt selle üle, et tenor on pärast rasket külmetushaigust taas nendega! Mulle tundub, et meie publikut vaevalt huvitaks fakt, et üks või teine laulja võib ka viirusega võideldes lavale tulla.

Juhuse tõttu teadsin, et Asszonyid oli enne viimast etendust tabanud laulja vastikuim vaenlane nohu ning seetõttu kuulasin ja jälgisin tema olekut laval hinge kinni pidades. Uskumatu, millise sisseelamise, kire ja dünaamiliste finessidega ta tõi kuulaja ette oma Margarete! Tema kui muusiku fantaasial ei paista olevat piire – plahvatavad, hingesügavustest voolavad crescendo’d lausa jahmatasid!

Ja nüüd siis Ain Anger.

Midagi nii ülevat kui selle hääle voogamine ruumis on raske ette kujutada. Ain Anger on laval: ta ei mängi kedagi, vaid kogu tema kehastatud persooni olemus on igas tema tekitatud helis. Julgen teha tema puhul võrdleva ekskursi. Kui René Pape Méphistophélès METi lavastuses oli küüniline, väliselt härrasmehelik julm ja kõigutamatu manipulaator, Bryn Terfeli Covent Gardeni Méphistophélès kirglik, verd janunev ja inimeste tühisusest tülpinud kuri deemon, siis Angeri Mefisto on Faustile pidevalt võimaluste väljapakkuja, mängur, kelle teeb kurvaks iseenda läbinägelikkus – inimene ei õpi oma vigadest, vaid kordab neid taas ja taas, anna talle kas või kolm elu!

Julgen väita, et Ain Angeri musikaalsus, karisma intensiivsus ja absoluutselt kordumatu hääletämber ning diktsiooni perfektsus asetavad ta kindlalt nende maailma kahe eelnimetatud esibassiga ühte ritta!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming