Õnnelik olla on loomulik kunst

Igor Garšnek

Üks küsimus juubilarile  Eino Tamberg, oled tihti öelnud, et oled õnnelik inimene. Mis teeb sind õnnelikuks nii elus kui kunstis? Õnnelikuks on mind teinud eelkõige inimesed. Näiteks ootamatud kohtumised väga toredate inimestega (kusjuures ootamatus annab kohtumisele erilise võlu). Kohtumised ja armumised  … armastus. Inimesed on ammendamatu allikas põnevate psühholoogiliste tähelepanekute tegemiseks. Ja see teeb õnnelikuks, kui saad neid muljeid väljendada oma muusikas. Aga inimeste hulk, kellega oled kohtunud, jääb paratamatult piiratuks. Ning siin tulevad appi raamatud. Saan kohtumisest hea raamatuga sama ereda õnnetunde kui kohtumisest põneva isiksusega. Imelik küll – ma võin tunda õnne, kui vaatan  silma oma koerale. Ta vaatab mind pikalt ja ma olen kindel, et ta tahab midagi öelda.

Usun millegipärast, et koer mõistab mind paremini kui mina teda – ta saab aru ju paljudest sõnadest. Lisaks raamatutele olen oma suure elamused ja õnnetunde saanud teatrist, sealjuures peamiselt draamateatrist. Olin 16aastane IX klassi poiss, kui kirjutasin oma Nõmme gümnaasiumi aastapäevaks opereti „Odysseus”, kusjuures teksti kirjutasime koos Kulno Süvalepa,  Vidrik Kivilo ja lastekirjanik Marta Sillaotsaga kollektiivselt. Ja selle opereti lavaletoomiseks kutsuti kooli üks tolle aja säravamaid näitlejaid Ellen Liiger. Siis tekkis meil Elleniga imeline ja uskumatu sõprus, mis kestis tema surmani. Ellen Liiger tahtis mulle tutvustada tõelist teatrit, ta võttis mu kaasa „Kuningas Leari” lavaproovi Eesti Draamateatris. Istusin vaikselt tühja teatrisaali viimases reas pimeduses ja ahmisin endasse kõike, mis laval toimus. 

Ja seetõttu olen ka hiljem väga armastanud just teatrite prooviperioodi. Saatus on olnud minu vastu heatahtlik, kuna minu esimeseks töökohaks pärast konservatooriumi lõpetamist sai muusikaala juhi koht Eesti Draamateatris. Olin seal küll vaid poolteist aastat, aga kogemused, mis sealt sain, olid mulle hiljem suureks abiks lavateoste ja filmimuusika loomisel. Tõesti, oma suurimad hingematvad elamused ja õnnetunde olen  saanud just teatrist. Mäletan ühte etendust, mille lõppedes olin sel määral kaasa haaratud, et koju minnes astusin sõiduteel ühele autole ette nii ettevaatamatult, et jäin ellu ainult autojuhi osavuse ja meelekindluse tõttu.

Muidugi on ka muusika mind õnnelikuks teinud – mitte küll nii palju, nagu ühele heliloojale sobilik oleks. See-eest on aga kõik korrad mulle mällu sööbinud. Toon ära mõned neist: 16aastaselt kuuldud Tšaikovski Keelpillikvartett  ühe väga hea Moskva keelpillikvarteti esituses. Siis Svjatoslav Richteri esitatud Schuberti sonaat, mida ma tegelikult eriti ei armasta. Richteri mäng oli aga nii vägev, et teose lõppedes olin lausa šokiseisundis – hing oli kinni jäänud. Mäletan erilisena ka ühte kontserti, kus tuli esiettekandele Arvo Pärdi „Tabula rasa”. Armastasin väga Pärdi senist loomingut, eriti Esimest sümfooniat ja tšellokontserti „Pro et contra” ning armastasin neid eriti nende  aktiivsuse ja jõulisuse pärast. Ent „Tabula rasa” mõjus mulle nii sügavalt tõenäoliselt seetõttu, et see oli Pärdi jaoks midagi täiesti uut. See muusika oli rahulik ja hingematvalt ilus. Mäletan ka õnnehetki, mis on tekkinud mitme asja koosmõjust. Näiteks ükskord olime koos paari koolivennaga pärast X klassi lõpetamist jalgrattamatkal läbi Eesti. Ühel hilisel laupäevaõhtul jõudsime Rõugesse ja sattusime mingile peoplatsile. Oli imekaunis ja  soe suveõhtu. Olime sinna jõudnud läbi Eesti kõige kaunimate paikade sõites. Ja inimesed seal peoplatsil tantsisid õnnelikult. Pillimehed, kes mängisid parasjagu mingit valssi, olid juba õige purjus ning mängisid täitsa mustalt ja valesti. Aga need mustad noodid meid ei häirinud – olime koos tantsivate inimestega õnnelikud sellest kaunist suveööst ja pillimeestest, kes püüdsid anda endast parima.

See mälupilt tuli mul silme ette, kui kirjutasin oma „Tundelist  teekonda” klarnetile ja orkestrile. See teos on seitsmeosaline, igal osal oma pealkiri. Ja üks osa sai pealkirjaks „Mälestustest kerkinud valss”. Ka teine ilus mälestus on seotud kauni ja sooja suveõhtuga. Jalutasin mööda inimtühje tänavaid ja jäin äkki kuulama, kuna ühe maja avatud aknast kostis klaverimängu. Keegi mängis Beethoveni „Für Elise’t” – mängis küll konarlikult, aga see-eest tundeliselt. Armastan  seda teost väga. Seisin kaua selle akna all, kuulasin muusikat ja olin õnnelik. Ka see mälestus on leidnud koha ühes mu teoses – sümfooniaorkestrile kirjutatud „Nocturn’is” kõlab veidi enne lõppu soleeriv, improvisatsiooni jäljendav klaver. Ja veel üks mälestus, seekord Pariisi metroost. Oli nii hiline aeg, et rongid liikusid üsna pikkade vahedega. Istusin pingile ootama ja äkki märkasin, et pingi teises otsas istub üks  tüdruk, kes omaette imevaikselt laulab. Ja mitte ei ümise, vaid laulab sõnadega. Kui ta lõpetas ühe laulu, siis alustas kohe järgmist. Ja nii ma jõudsin ära kuulata neli tema laulu, enne kui rong tuli. See oli üks kõige imelisemaid kontserte, mis ma olen kuulnud. Ja ma olin õnnelik. Olgem õnnelikud – see on ühiskondlikult kasulik. Sest õnnelik inimene teeb vähe halba ja saab mõnikord aidata ka kibestunud inimesi. 

Olgem õnnelikud ning hoidkem ja hellitagem oma lähedasi.

Küsinud Igor Garšnek

Täna õhtul mängib ERSO Estonia kontserdisaalis autoriõhtul „Eino Tamberg 80”, dirigent Paul Mägi, solistid Rauno Elp, Indrek Vau ja Toomas Vavilov. Kavas „Avafanfaarid”, „Nokturn”, kaks osa tsüklist „Viis romanssi Sándor Petöfi sõnadele”, „Ülemlaul” oratooriumist „Amores”, Trompetikontsert nr 1, „Tundeline teekond klarnetiga löökpillide, vaskpillide  ja keelpillide saatel” ning Neljas sümfoonia („Sümfoonia epiloogiga”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming