Õnnestunud hüpe kuldsesse aega

Marju Riisikamp

Kontsert „Kuldaeg”: Tallinna Kammerorkester ja Reinut Tepp. 14. I Mustpeade majas. „Kuldaeg” tähistab nii 14. jaanuaril Mustpeade maja valges saalis antud kontserdi pealkirja kui ka Tallinna Kammerorkestri mullu oktoobris algatatud uut sarja. Ka seekordse kava muusikalise juhi rollis oli Reinut Tepp. 

Selle aasta muusikaelu ilmestavad järgmised märksõnad: Henry Purcell – 350 aastat sünnist, Felix Mendelssohn – 200 aastat sünnist, Georg Friedrich Händel – 250 aastat surmast. Kõigi nende heliloojate looming oli kõnealusel kontserdil ka pidulikult esindatud ning tekitas enneolematuid tähenduslikke seoseid, tõestades tahtmatult, et ka baroki- ja romantismiajastu kompositsiooninäiteid saab ühe nimetaja alla seada. 

Kontserdi avas süit Purcelli ooperile „Dido ja Aeneas” – kõigepealt suurejooneline prantsuse stiilis avamäng, seejärel paar pillidele kohandatud vokaalosa, siis loomulikult tantsud ning inglise maskimuusikast pärit sünkopeeritud rütmidega karakterpalad. Reinut Tepp mängis klavessiinil basso continuo partiid ning andis samal ajal orkestrile siin-seal käeviipega vihjeid sisseastumiseks või tempomuutuseks. Värvikale tsüklile oli heaks kontrastiks  järgnenud Purcelli algselt gambade konsordile loodud seitsmehäälne In Nomine. Nimetatud muusikavormi idee said kuningriigi heliloojad juba XVI sajandi alguses, kui kuulsa John Taverneri missa osast „Benedictus, qui venit in nomine Domini” lahutati viimased sõnad ning loodi iseseisev instrumentaalne meditatiivse sisuga muusikavorm. Purcell järgib siin oma eelkäijate William Byrdi, Orlando Gibbonsi jt traditsiooni. In Nomine kompositsioone iseloomustab  keelpillide aeglastes vältustes liikumine, mis lõpupoole üha rohkem põimub ja kihistub, üllatab oma dissoneeriva harmooniaga. Huvitav, et esimese viiuli prioriteet ei toimi selles muusikas mitte tavapärasel moel, s.t juhtpositsioonil, vaid siin osutub oluliseks just keskmiste häälte intensiivsus ja iseseisev kulg. Kindlasti aitab selline rõhuasetus avada Purcelli geniaalse muusika fenomeni veelgi paremini. 

Seejärel ilmus orkestri täiskoosseis taas lavale, toimus kavalehel ette kuulutatud hüpe üle sajandite ning muusikud „maandusid” Mendelssohni Keelpillisümfoonia g-moll koduselt mahlakate helide maailmas. Orkestrantide n-ö body language muutus silmapilkselt, sest seda nõudis stiilikohane rustikaalne poognakasutus, mida veel omalt poolt maksimaalse vibraatoga humoorikalt utreeriti, samas aga kõlas tüüpiline iseloomuliku kiire vaheosaga  prantsuse avamäng – niisiis ei midagi uut vormilises mõttes! Teos on viimane Mendelssohni kaheteistkümnest keelpillisümfooniast, mis on loodud komponisti 11.–14. eluaasta paiku. See ja veel paljud teised faktid on muusikaajaloolasi inspireerinud tõmbama paralleeli Mendelssohni ja Mozarti elukäigu vahel: täiuslik haridustee, varaküpsus, tohutu loomeenergia, lühike elu (Mendelssohn suri 38aastaselt). Sümfoonia vormiselgus ja sugestiivne jõud  pääsesid Tallinna Kammerorkestri esituses täiel määral mõjule, eriti teises osas Andante.

Kontsert jätkus taas Purcelli helinditega: süit muusikast näidendile „Abdelazer” ja triosonaat „Golden sonata” F-duur. Viieosaline triosonaat oli tänu solistide laitmatule tehnikale meisterlikult esitatud ja akustiliselt täiuslikus tasakaalus. Suure koosseisu puhul, eriti süitide kiiretes fugeeritud lõikudes jõudis bassipillide osa saali mõningase hilinemisega, mis  tulenes ilmselt tooni ebakonkreetsest alustamisest, või ka lihtsalt orkestri seekordsest asetusest. Lõpuks kõlas eheda kõrgbaroki ajastu muusikanäitena kuulajale vahest ehk kõige tuttavlikum Händeli Concerto grosso op. 6 nr 10 d-moll. Kontsert kujunes tänu põnevalt üles ehitatud kavale ja muusikute heale vaimsele toonusele sobivaks avaakordiks alanud aastale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming