Ooperidiiva Barbara Hendricks:kammermuusika on puhas rõõm

Heili Vaus-Tamm

7. VI esines BARBARA HENDRICKS (sopran, USA) Pärnu kontserdimajas Lied’i-kavaga Robert Schumannist Kurt Weillini. Kaks huvitavat fakti: Leontyne Price, Marian Anderson, Grace Bumbry – need on mustanahalised ooperilauljad, kes enne Barbara Hendricksit maailmakuulsaks saanud ja talle teed sillutanud. Ja teine: Barbara Hendricksi 80 ooperimuusika salvestist hinnatakse maailma parimate hulka.

Milles näete ooperi tulevikku?

Ooperil on kindlasti tulevik, kuna see on fantastiline meedia, mis ühendab nii paljusid kunstivaldkondi. Ooperiga saab nii palju öelda – see mõjub ju erinevatele meeltele ja tajudele.

Mida arvate tänapäeva ooperitest?

Kaasaegsed ooperid meeldivad mulle küll, olen neist mitmeid ka laulnud. Kõige rohkem meeldib ungari helilooja Peter Eötvös, kelle ooperi “Ingel” esietendusel Pariisis Châtelet teatris laulsin Ingli osa. Sel lavateosel on ka väga tugev kirjanduslik alus, Tony Kusheri näidend “Inglid Ameerikas”.

Olete öelnud, et ooperis oli kõigepealt lauljate aeg, siis dirigentide aeg ja et nüüd on lavastajate aeg. Mida arvate vanade ooperite tänapäevastest lavastustest ja mida hindate üldse ooperi lavastamises?

Kaasaegsete lavastuste vastu pole mul midagi. Euroopas eksperimenteeritakse julgemalt, Ameerikas tehakse rohkem “muuseumilavastusi”. Viimane pole minu meelest vajalik, aga põhiline on kaasaega toomise juures see, et loo tõde, tõeline olemus ja sisu ei läheks kaduma. Olen näinud lavastusi, millel pole enam mingit seost ei teose algse idee ega ka muusikaga.

Mind isiklikult mõjutab rohkem dirigent kui lavastaja. Leian, et minu kui näitleja karakter tuleb otse partituurist – muusikast. Berliinis osalesin Hans Neunfelsi “Rigoletto” lavastuses. Suhtlesin seal põhiliselt kolme hiigelsuure konnaga, lavapilt põhines tuntud dadaisti ja sürrealisti Max Ernsti kunstil. Kogu lavastus oli väga sürrealistlik. Aga tööprotsess oli meeletult huvitav, erakordselt avatud, siiras ja klišeevaba.

Kas nimetaksite mõnda ooperimaja või lavastajat, kellega on valminud märkimisväärselt hea lavastus?

Ma ei oska nimetada ühtegi lavastajat, keda teiste seast esile tõsta. Aga kõige eredamalt on mulle meelde jäänud Susanna osatäitmine La Scala “Figaro pulma” lavastuses Riccardo Muti dirigeerimisel. Siis Opera Lyonis on meeldiv noorte inimeste trupp, kellega on väga loominguline koos töötada. Olen teinud ka muusikafilme: laulsin Mimid Puccini “Boheemis”, see oli Luigi Comencini lavastus, ja Anna Trulove osa Stravinski “Elupõletaja tähelennus”, mida juhatas Esa-Pekka Salonen. Filmis on ajakasutus ja lavastamine hoopis midagi muud, filmis osalemine on suur elamus.

Aga et mitte kaotada käest loo sisust, peab lavastaja olema musikaalne ja lähtuma muusikast. Kui lavastaja kipub ise olema muusikakauge natuur, siis peab dirigent talle muusika lihtsalt selgeks tegema.

Kas olete ise ka lavastajatega vaielnud, oma vaatepunkti selgitanud?

Selleks pole erilist vajadust õnneks olnud. Kuid näiteks Rigoletto ja hertsogi dueti ajal palusin lavastajalt, et võiksin selle juures viibida, et Gilda mõistaks, et ta ei saa kunagi hertsogi naiseks, et ta saaks aru, mis tegelikult toimub. Lõpuks jõudsime kompromissini, et vahepeal küll lahkun, aga tulen tagasi. Mulle on olulised põhjused, miks mu lavakuju midagi teeb ja millest see kõik tuleneb.

Millised ooperirollid on teile endale kõige lähedasemad? Kas mõnega olete lausa samastunud?

Samastumiseks leian midagi igast rollist, aga kõige rohkem on mind ennast vahest Susannas (“Figaro pulm”), Tatjana “Jevgeni Oneginist” meeldib ka ääretult. Siis veel Gilda (“Rigoletto”), Mimi (“Boheem”), Cio-Cio-San (“Madama Butterfly”). Naised, kes oma armastuse eest võitlevad ja end ohverdavad.

Olete töötanud terve plejaadi väljapaistvate dirigentidega, alates legendaarsest Herbert von Karajanist. Mida hindate dirigendi puhul ja kellega olete saavutanud parima kontakti?

Dirigendi puhul lähtun kammermuusika printsiibist: teineteise kuulamine, arvestamine, dirigendi intuitsioon. Laval olles inspireerib mind ennast kõige rohkem orkestri fraseerimine, orkestri värvid. Ühesõnaga see, mida laulja oma vahenditega anda ei saa. Ammutan seda orkestrist, ja siis sobitan ennast selle peale. Kõige rohkem on mind vaimustanud Herbert von Karajan ja Leonard Bernstein – mu elu esimesed kuulsad dirigendid, nende dirigendi-isiksused.

Laulate ooperit, kammermuusikat ja jazzi. Mis on neist kõige lähedasem?

Kõik on armsad nagu oma lapsed. Ent kõige rohkem uut avastada ja eksperimenteerida saab kammermuusikas. Armastan nii väga Lied’i-kavu. See isiklik, ainult kahe inimese looming laval, nii intiimne ja samas nii vaba – see on midagi erilist! Nii isetu ja teisele suunatud. Tunnen, et võin kõike teha, partner arvestab minuga maksimaalselt ja tunnetab mind. Midagi niisugust on võimalik vaid väikese koosseisu puhul. Tegemist pole lõbustuse või show’ga, nagu tihtipeale juhtub olema lavamuusikas. See on ainult tunnete maailm. Kammermuusika – see on puhas rõõm!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming