Ooperiküün Tallinna mereväravas

Tarmo Teder

 

  kaader filmist

 

Eile õhtul esilinastus meie Vene teatris dokumentaalfilm “Vastutuulesaal”, kus portreteeritud maailmamainega dirigenti Tõnu Kaljustet oma ooperiteatri loomise foonil. Mäletame, et punavene ajal jooksis Eesti uue rahvusooperi kolossi rajamine liiva ühe pisikese visa hõlmikpuu kui ettekäände taha. Kulus üle 25 aasta, tehti linnahall, rahvusraamatukogu, Sakala keskus ja Kumu, aga uus ooperimaja jäi siin mandril ladumata. Hoopis tõotatud saarele nimega Naissaar löödi üles suur küün kui laulumaarahva katedraal. Näe, aega võttis ja asja ka sai!

Aga milleks? On see ühe eneseküllase loojaego kalkuleeritud hullus, janu olla iga hinna eest originaalne, mässata mässu pärast, maailmamuusika karussellis tiirlemisest tüdimine ja isepäisus teha midagi muud ja täiesti uut? Igatahes ärimeestele, sellistele kultuurisõpradele nagu Rein Kilk või Toomas Sildmäe, tundus see kahe püsielanikuga saarele ooperimaja rajamine absurd. Kuid visa dirigent Kaljuste organiseeris kuue aasta jooksul nende ärimeeste ja mitmete vallaametnike (Viimsi!) kiuste kivist ja puust ooperiküüni Naissaarele püsti. Üle mere tehti ehitusmaterjalidega 140 reisi ja palun väga – plaan, mis paistis esmapilgul, sellise ameerikaliku 30sekundise kaalutluse vältel otsustajatele kui halva maiguga rahvuslik kilplus, osutus jumekaks. Naissaarel hakkas tegutsema Nargen Opera, mida võib pidada ühemeheooperiks ja mida Jaan Kross nimetab kauniks hullumeelsuseks. Kui riik oma rahva tarbeks uut rahvusteatrit luua ei suuda, siis teeb seda üks isepäine mees üksi omal moel.

Üks “Vastutuulesaali” kõrvaltegelane ei mäleta, et keegi peale Wagneri oleks omale ooperiteatri loonud. Väidetakse, et Kaljuste, kellele “meeldib teha, mida tahan”, polnud üldse teadlik režissöör Werner Herzogi maagilisrealistlikust “Fitzcarraldost”, kus kinnisidees hullunud kultuurikonkistadoor Klaus Kinski kehastuses rajab Amazonase läbipääsmatusse vihmametsa sadade indiaanlaste toel oma ooperiteatrit.

Need võimatuna näivad ettevõtmised on pööraselt tore vastuhakk kipsistunud ja puitunud tavamõtlemisele. Paraku paistab, et režissöör Priit Valkna “Vastutuulesaal” kui tõsielu peegeldada püüdev linateos jääb oma ainesele ehk pisut alla. Kaljustet on kuigivõrd portreteeritud ja tema egoistlikku karakterit ka avatud, aga mitmed kõrvalliinid (Naissaare müütiline ja militaarne minevik, Bernard Scmidti isiksus, ooperiteatri probleemistik) ja küsimused (nt kes finantseeris, palju maksis?) jäävad poolikuks, õhku rippuma, kiire konkreetsusega markeerimata ja vaatajale justkui segaseks, kui tausta ei tea.

Sellest hoolimata mäletatakse “Vastutuulesaali” ka 10 aasta pärast ning seda eelkõige just tänu Tõnu Kaljustele ja tema ooperiplaanidele. Produtsent Artur Talviku mahitusel Ruudus toodetud “Vastutuulesaali” näidatakse varsti ka Kumus, Von Krahli kinos, Rakvere teatrikinos, Jõhvi Amadeuses, Vanemuise kontserdimajas, Pärnu kontserdimajas ja Viljandi kultuuriakadeemias. Kui ühes majanduslikult jube edukas ELi riigis pole oma kultuuriloo näitamiseks vastavaid kinosid ega tehnikat, siis tuuakse need filmid linale kas või lagunenud laudas. Küll film ja ooper omale õitsemiseks aseme leiavad ja selle aseme ka pühitsevad!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming