Ooperikuningate paraad kulunud punasel vaibal

Anne Prommik

„Kuulsad ooperiaariad. Staarid nädalalõpul Tallinnas” (Tallinn Star Weekend): José Carreras, Natalja Kovalova, Annely Peebo ja suur sümfooniaorkester, dirigent David Gimenéz 28. VI Tallinna lauluväljakul. Giuseppe Verdi „Attila”: Thbilisi Ooperiteatri etendus Saaremaa ooperipäevadel, dirigent Gianluca Marciano, lavastajad David Sakvarelidze, Jean-Louis Grinda. Osades Paata Burtšuladze (Attila), Rostom Iašvili (Uldino), Irene Ratiani (Odabella), Sulkhan Gvelesiani (Ezio), Grigol Makharadze (Foresto). 25. VII Kuressaare lossi ooperimajas. Maailmakuulsaid meeslauljaid sai tänavusel vabaõhuhooajal kuulda nii pealinnas kui Kuressaares. Glamuursele nädalalõpu suurüritusele Tallinnas põrutas eralennukiga esitenor José Carreras. Eesti tuntuimal ooperifestivalil Saaremaal tegi suurejoonelise žesti maailmanimega bass Paata Burtšuladze, kes loobus honorarist Gruusia koduteatri auks Verdi „Attila” nimiosas esinedes.

Inimene on ikka harjumuste ori. Enne Carrerase kontserdi algust otsisin meeleheitlikult, kas tõesti ei müüda kuskil kava. Vaheajal õnnestus mul märgata kollase särgiga neiut. Tormasin innukalt tema poole, aga siiski omandas viimase bukleti minu toolinaaber, kes jagas oma trofeed minuga lahkelt. Värvilisel kokkumurtud papitükil oli palju ilusaid pilte. Esitatud lood olid ka kirjas. Dirigendi nimi oli, orkestrist juttu polnud. Ka projektorkestri puhul on ikka olnud kena tava nimetada oma panuse andnud muusikuid. Samuti poleks ehk liig olnud tutvustada ka dirigenti, kuigi tegemist olevat kuulsa tenori vennapojaga, kes on ühtlasi Bukaresti Filharmooniaorkestri peadirigent.

Kontserdi reklaam kuulutas, et Carreras esitab kuulsaid ooperiaariaid. Enne lisaloona ilmunud „Joogilaulu” ei esitanud ta küll ühtegi ooperikatkendit. Võib-olla polegi tõesti keskmisel kuulajal vahet, kas Tosti laulukesed, muusikaliduetid või ooperiaariad. Kui tenor laulab, siis on ooper ja punkt!

Ja tenor lauliski, oma maailmakuulsa häälega, mida paljud õnnelikud eestlased said nautida juba aastal 1999 Tartus. Kuigi need magusad kõrged noodid jäid sedakorda kuulmata; Carrerast kimbutanud tervisemurede taustal oli tema esitus eriti imetlusväärne, kuid tausta teadmata oleks esimeses pooles stiilipuhtalt esitatud hispaania ja itaalia laule pidanud ehk veidi vaoshoituks. Meie publikule ei ole ka Tosti „Marechiare” ega Rendine „Vurria” nii suured hitid – elavnemist oli märgata alles „Võimatu unistuse” peale Mitch Leigh’ muusikalist „Mees la Manchast”.

Vägev oli ka ukraina päritolu lauljanna Natalja Kovalova esitus. Callasliku ürgsuse ja mirellafreniliku tämbriga lüüriline sopran alustas Russalka aariaga Dvořáki „Näkineiust”. Huvitaval kombel tundub Düsseldorfi ooperimajas töötava laulja välimuseski olevat ühist eelnimetatud maailmakuulsustega. Teda tahaks kuulda laulmas just Puccinit. Kontserdil esitatud operetlikum repertuaar ei pruugi näidata lauljanna võimete kõige paremat külge. Kovaloval on metsik, kaunis, rikkalik hääl – lihvimata teemant. Näiteks Russalka aaria lõpu si-bemoll ei ole ju soprani jaoks haruldaselt kõrge, aga mõjus pingutatuna. Ka Kovalova varasemates retsensioonides on tähelepanu juhitud kõrgete nootide puudustele. Keskregister on see-eest kaunilt välja töötatud. Vaid hääle rinna- ja kõrgregistrile saab süüks panna mõningast ebaühtlust. Madalad noodid olid minu maitsele ehk liiga jõuliselt rinnaga rõhutud, eht­slaaviliku kooliga. Aga mis on lubatud Moskvas, ei ärata alati imetlust Milanos, rääkimata Saksamaast, kus rinnahääle eksponeerimist peaaegu et taunitakse.

Meie oma suurim lemmik, alati särava naeratusega Annely Peebo haaras publiku kindlalt juba esimeses loos, Carmeni „Habaneras” lehviva veripunase kleidiga. Peebo karisma ja jõuline esinemine on väärt maailmaklassi staari staatust – kui ta veel veidike töötaks oma prantsuse keele hääldusega. See-eest saksakeelses repertuaaris tundis lauljanna end kui kala vees ja Franz Lehári Giuditta „Meine Lippen …” oli kindlasti üks kontserdi paremaid numbreid, paras annus sensuaalsust ja mänglevat vabadust stiilses raamis. Lisaloo, Gershwini „Summertime” puhul oleks oodanud veel paremat inglise keele artikulatsiooni ja sõnade täpsust. Kuus lisalugu said siiski korraliku aplausi. Publik tõusis püsti ja istus ja tõusis ja plaksutas jälle. Nagu kultuursetele inimestele kohane.

Muidugi projitseeriti esinejad kenasti ekraanidele, et kõige tagumistes ridades kössitavad VIPid ka miskit näeksid (ka kõige tagumised read olid kuulutatud VIP-sektoriks). Siiski olen üsna veendunud, et Eestis leidub selliseid helirežissööre, kes ei pea vajalikuks näiteks oboesoolo ajal viiuldajaid näidata, või kes lauljate dueti ajal suudavad aru saada, kas parajasti laulab naine või mees.

Siit jõuangi ma platsikontserdi kõige suurema miinuse juurde. Peebo ja Carrerase imekaunis duett Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoomist” kaotas kindlasti vähemalt poole oma mõjust, kuna lauljate mikrofonid seisid üksteisest umbes kolme meetri kaugusel. Peebo küll üritas tenoriga pilkkontakti luua, aga minu koha jaoks (VIP-sektoris F ehk pigem tagumistes ridades) oli seda ilmselgelt vähe. Kui armastust ka enam pole, mis siis veel alles jääb? Ilus kleit ja viieeurone kava – neile, kel vedas!

Aga ikkagi voolas pärast kontserti lauluväljakult välja hulk õnnelikke inimesi – ega iga päev ei saa hõljuda kleitides-kübarates punasel vaibal, soojas juuniõhtus mahedaid muusikahelisid nautida. Hääled olid ju ilusad, lauljad kah ilusad. Isegi ilm oli ilus.

Kas Eestis saaks üldse korraldada maailmatasemel klassikalise muusika kontserdi suurele publikule, nii et seda saaks ühtemoodi nautida nii muusikast kaugem kui teadlikum publik? Ehk süvamuusika ei tahagi oma elevandiluutornist väljuda? Eliitkontsert massidele kõlab juba iseenesest nonsensina. Kuigi küsimus pole ju elitaarsuses, vaid sisus. Kui see ka oli olemas, siis minuni see ei jõudnud, isegi mikrofonide ja ekraanide abil mitte. Või äkki just nende pärast.

Ürgsete häältega lauljad tolmusevõitu lavastuses

Võimalus maailmas tuntud lauljaid kuulata ja taas punasel vaibal patseerida avanes ka Saaremaa ooperipäevadel, mis on alates 1999. aastast toonud Eestisse aukartustäratava plejaadi maailmamõõtu staare, muuhulgas tenor José Cura, sopran Karita Mattila, bassid Ain Angeri, Jaakko Ryhäneni, Matti Salmineni jpt.

Kuressaare kesklinnas liikus tänavu rohkelt sõstrasilmseid tõmmusid pillikastidega inimesi – seekord olid fookuses Gruusia ooperiteatrid Thbilisist, Khuthaisist ning Bathumist.

Mägede poegade-tütarde hulgast on ka viimastel aastatel võrsunud mitmeid maailmahääli (nagu La Scalas „Rügemendi tütres” loorbereid lõiganud noor sopran Nino Matšaidze), seega olid ootused muidugi keskmisest kõvasti ülespoole kruvitud.

Thbilisi Zakaria Paliašvili nimelise teatri Verdi „Attila” oli klassikaline ooperilavastus (David Sakvarelidze, Jean-Louis Grinda). Kostüümikunstnik Jean-Pierre Capeyron polnud end tagasi hoidnud. Rikkalikus brokaadis ja purpurses sametis mõõdetud sammul edasi-tagasi voorivad koorilauljate protsessioonid, butafoormõõkade sära, leegitsevad tõrvikud, ülevoolavast dramaatikast pungil žestid, staatilistesse poosidesse tarduvad solistid. Viimaste hulgas oli mitmeid märkimisväärse häälematerjaliga andekaid lauljaid.

Peaosalist, hunnide pealikut Attilat kehastanud võimas bass Paata Burtšuladze kerkis teiste hulgast esile nii oma kauni jõulise hääle kui ka stabiilse tehnikaga. Regulaarselt nii Metis, Covent Gardenis, Berliini Riigiooperis kui Moskva Suures teatris esinev solist on spetsialiseerunud just Verdi suurrollidele. Samuti on ta saavutanud suurt menu vene ooperi mahukaid bassipartiisid lauldes, näiteks „Boriss Godunovi” ja „Hovanštšina” nimirollides.

Väga hea mulje jättis ka bariton Sulkhan Gvelesiani Rooma väejuhi Ezio osas oma hea itaaliapärase artikulatsiooni ja veidi tenoraalse tämbriga. Gruusia lauljad täiendavad end sageli Itaalias – ja tema teksti sai tõesti vabalt jälgida.

Sügava jälje mällu vajutas ka naispeategelast, Aguileia valitseja vaprat tütart Odabellat laulnud Irene Ratiani plahvatusliku jõuga lüürilis-dramaatiline täissopran, mis voolas eriti kaunilt kõrgemas keskregistris. Haruldane musikaalsus ja kantileen lummasid esimese vaatuse aarias; dramaturgiliselt oli see ilmselgelt parim stseen ooperis.

Siiski polnud üldpilt päris stabiilne – nii võimas hääl suudaks produtseerida kindlasti palju kandvamaid madalaid noote, aga eks niisuguse loodusjõu kontrollimine käi ka omanikule sageli üle jõu. Verdile tüüpilised laskuvad kadentsid ja koloratuurid kukkusid kohati pesast välja. Üllatav, kuna soprani rollinimistus on veel just sama tüüpi häälekäsitlust nõudvaid rolle nagu Donna Anna Mozarti „Don Giovannis”, Leonora Verdi „Trubaduuris” jt. Aga päevad ei ole vennad ja vokaali kvaliteeti võivad üksjagu mõjutada väliselt tähtsusetud pisiasjad. Lauljatel on tavaks öelda: aastas tuleb ette umbes viis sellist päeva, kui tervis on hea, hääl korras ja kõik muud tingimused esituse õnnestumiseks soodsad.

Kena esituse pakkus ka tenor Grigol Makharadze Aquileia üliku Forestona. Kandvat ja meeldivat tenorihäält näitas Rostom Iašvili Attila orja Uldinona, kõrgregistris segas ehk mõningane forsseerimine.

Üldiselt tundus gruusia lauljate häälematerjal looduse poolt rikkalik ja kaunis. Andekad lauljad jõuavad lavale sageli vara, lühikese õppeaja korral võib ka tehniline baas jääda õhukeseks. Thbilisi solistidest mitmetel paistab olevat harjumus end kõrgetel nootidel liigselt füüsiliselt pingestada, mistõttu kannatab vokaali kvaliteet. Samuti kipub visuaalselt häirima harjumus kehaga n-ö kaasa dirigeerida – siin saaks ka oskuslik lavastaja aidata.

Ka itaalia keele hääldust annaks enamikul lauljatel palju parandada, see aitaks kindlasti lahendada ka mõningaid tehnilisi probleeme. Näiteks meeskoori lauljatel tundus resonantsi vähevõitu olevat. Madala positsiooniga laulmine tingis mõningaid intonatsioonivigu nii meeste kui naiste puhul.

Muidugi oleks ebaõiglane arvata, et välitingimustes suveetendus annab adekvaatse ettekujutuse teatri tasemest. Ükskõik kui hea võimendus ei saa iial võistelda maailma parimate saalide akustiliste võimalustega. Harjumatus paigas on lauljatel ja orkestril raskem head balanssi leida. Ansamblites ilmselgelt lauljad kohati ei kuulnud üksteist. Teises vaatuses tundus, nagu oleks heli paremaks läinud – aga võimalik ka, et kõrv harjus ära.

Teine igipõline mure on pimendamine. Tumedate kardinate kiuste pääsesid reetlikud päikesekiired sisse – koos terve esimese vaatuse kohtade otsingul kobistanud hilinejatega. Õhus segunenud peente parfüümide ja konjaki aroomid keskendumist ei soodustanud.

Etenduse lõpus tõusis publik aga taas püsti. Kaikus nii rootsi- kui soomekeelse aktsendiga braavohüüdeid keevalistele solistidele, kes ülevoolavalt publikut tänades lausa põlvili lava­laudadele viskusid. Enamik publikut lahkus viisaka näoga, aga trepile maha laotatud punane vaip kontsaklobinat summutada ei suutnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming