Ooperipäevad Saaremaal (I)

Tiiu Levald

Ain Anger scanpix Külastanud juba mitmendat suve igat laadi draama- ja muusikaettevõtmisi Eestimaal, ei saa tõdemata jätta, kui uskumatult suur on eestlaste kultuurinälg. Ja kui palju on viimaste aastate jooksul sirgunud meie muusikute hulgast andeid, kes saanud end täiendada laias maailmas ja kes pakuvad publikule lausa jahmatavaid elamusi. Ei suuda ära tänada hetke, mil otsustasin külastada sellel suvel Saaremaa ooperipäevi.

Esimene positiivne elamus tuli juba Muhu ja Saarema teedel: kõikjal haritud viljapõllud, küpseva rukki seest siramas rukkilillede ja tulitavate moonide ergud värvid. Teine üllatus ootas Kuressaares. Linn on uuenenud, kuid ühtlasi säilitanud oma kauni vanalinna, on kui pärl Põhjamaade saarte linnakeste seas.

Kuna saabusin Kuressaarde 22. VII, siis algavad minu muljed Ain Angeri (bass) Lied’i-kontserdiga, kus tema ansamblipartneriks oli Ralf Taal (klaver). Piiskopilossi kapiitlisaal oli huvilistest pilgeni täidetud. Ooperipäevade kunstilise juhi Arne Miku sissejuhatavast jutust saime teada, et laulja tõi kodusaare rahvale kuulata sama kava, millega ta alles hiljuti oli vallutanud Viini Musikvereini kuulsas kuldses saalis publiku südamed ja saanud väga kõrge hinnangu kriitikuilt. Kava koosnes Jacques Ibert’i, Modest Mussorgski, Ülo Kriguli, Franz Schuberti ja Carl Loewe väga huvitavast ja kontrastiderohkest muusikast, mis esitati originaal- (prantsuse, vene, eesti, saksa) keeles.

Seega oli sellise kava siinse auditooriumi ette toomine julge, kuid väga kiiduväärt samm. Oli ju paljudele sellise muusikaga kohtumine kindlasti esmakordne, kuid kuna ettekanne oli nii emotsionaalne ja igas mõttes täiuslik, siis haarati kogu saal kohemaid enda hõlma.

Ibert’i (1890–1962) laulutsükkel „Don Quijote laulud” on teenimatult jäänud samanimelise Raveli tsükli varju. Siin on lummavat espriid, lüürikat, karakteersust ja kaunist meloodia- ja harmooniailu. Ain Angeri kurva kuju rüütel oli nii mehine ja oma sordiini all hoitud kurbusega kurkupitsitavalt kaastunnet tekitav „Lahkumislaulus”, armsalt lihtsameelne armunu „Laulus Dulcineale”, heatahtlik jutustaja „Hertsogi laulus” ja nii tõetruult pisaraisse uppuv „Surma laulus”. Siinjuures peab järjekordselt esile tooma pianist Ralf Taali ülimalt head lauljatunnetust. Võib ju arvata, et tema liitumine Ain Angeri partneriks oli vaid põgusa prooviperioodiga, kuid mitte kordagi ei tekkinud mingeid ebakõlasid, vastupidi. Näiteks „Laulus Dulcineale” sai kogu figuratsioonide rütmikus ja mänglevus just klaveripartiist alguse ja interpreedid said ilmselgelt teineteiselt inspiratsiooni.

Mussorgski neli laulu tsüklist „Surma laulud ja tantsud” on kuulunud paljude maailmalavade suurkujude repertuaari ja peab ütlema, et antud ettekanne pani unustama kõik eelkuuldu!

Angeril on erakordne rollimineku võime ja seda mitte mingite demonstratiivsete pooside või väliste vahenditega, vaid tema äärmiselt väljendusrikkaist silmist ning kogu tema olemusest kiirgab momentaanselt kujutatav persoon ja kuulaja viiakse kaasa kirjeldatavasse situatsiooni. Kordagi terve kontserdi jooksul ei tulnud mõtet „Oo, missugune hääl, oo, millised kõrged või madalad noodid!”, Sest solisti soe, mahlane ja hea koolitusega hääl on tema käes kui maalimise vahend. Ooperilauljana on ta üllatavalt lühikese ajaga omandanud kammerlaulu kõige olulisema põhimõtte: kõik on allutatud nii sõnas kui muusikas sisalduvale mõttele! Ja hämmastav töö on tehtud sõna ja erinevate keelte foneetika valdamises – iga sõna kukub kuulajale sülle ja igas sõnas on sisu, tunne, emotsioon.

Mussorgski helikeel ja ettekandeline omapära paistavad Angerile äärmiselt sobivad. „Hällilaulu” võimukas, lipitsev ja salakaval Surm ajas ihukarvad püsti oma dialoogis haige lapse ahastusest hullunud Emaga, „Serenaadis” oli ta nii siugjalt meelitav õitsvas eas tütarlapse eluküünla kustutamisel ja meeletu võidurõõm lõpufraasis: „Sa oled minu!” „Trepaki” võrratu hääleintonatsioon ulguvat ja nutvat lumetuisku kirjeldades ja võigas triumfeeriv lubadus talumehele: „Ma vabastan su!”. Ning lõpulaulus Surm kui Väepealik, kes läbi aegade elab üle kõik hukkunud kangelased. Võigas, võimas ja sisemust segi pöörav esitus mõlema interpreedi poolt.

Kontserdi teises pooles kõlasid Ülo Kriguli ja Indrek Hirve mõtlikult filosoofilised tundelüürikast kantud kaasaegses helikeeles kolm laulu. Esimesest loost jäid meeltesse mõtted: „…joon valgust, nagu vihma; lill maata olen ja on vaevalt põõsas marjadeta”. Teisest „…jääb igavesti ainsaks alusvärviks – kui kustun kord, kui suudlus suule” ning viimase kurblik „Ja viimaks lõpp on meie maisel vaeval…”. Klaveripartii klastrid jäid kui hapra elu klaasikillud hinge kriipima. Tsükkel on kirjutatud lauljast kui kauneima instrumendi omanikust, lugupidav ja nauditav oli interpreetide kaasloomise tahe. On imekspandav, kuidas Anger oskab kujundada seda, mis noodimärkide vahel!

Schuberti „Laevnik”, „Rändaja”, „Torm” ja „Prometheus” moodustasid äärmiselt sündmus- ja mõttetiheda grupi. Siin pani kuulama pianisti hea tervikutaju. Laulja võime edasi anda laevniku taevalikku rõõmu, kui paistab maa, ränduri meeletut ahastust ja lootusetust oma küsimustega – miks päike on nii külm ja kus ometi on ka minu jaoks üks turvaline maa? Torm oma stiihiaga ja kõige lõpuks erakordse sugestiivsusega esitatud lugu inimkonnale tule andnud Prometheusest. Juba massiivsete eelmängu akordide ajal kerkis meie pilkude ette aheldatud kangelane, kes pöördub oma raevukate ja etteheitvate küsimustega Olümposel istuva Zeusi poole. Tema küsimus: „Mille eest peaksin sind austama, kui oled võtnud minult minu kolde ja kodu?” tuli lauljalt sellise jõulisusega, et hing tahtis sees lõhkeda!

Viimasena esitatud Loewe ballad „Odini merereis” on äärmiselt efektne ja hea helikeelega teos. Jällegi teenimatult Schuberti ja Schumanni kaasaegsena unustuse hõlma jäänud – siin on rüütliromantikat ja müstikat. Tormisel ööl tuleb sepp Olufi uksele koputama salapärane ratsanik oma süsimustal hobul ning palub sepal imetillukesed rauad sobitada oma perule ratsule. Kummalisel kombel need rauad venivad ja ratsanik kihutab tuulekiirusel, saatjaks 12 kotkast, verisesse võitlusesse kaugel Norras. Lugu esitati põnevalt, klaveripartii lippavad trioolid kütsid meeleolu ja laulja intonatsioonimängud pp-st ff-ni olid mõjusad ning oskuslik pauside täitmine jätsid unustamatu mälestuse.

Tänulik publik skandeeris ja lisapalaks anti kuulda Don Quijote „Löö väed, puruks võitmatud väed” Leigh’ muusikalist „Mees La Manchast”. See sobis üllatavalt hästi situatsiooniga: kava algas Don Quijotega ja selle laulu sõnum on meie muusikasõbrale mitmeplaanilise alltekstiga. Päris lõpuks laulis Ain Anger lapsepõlve hällilaulu, mida oli talle laulnud ema – „Üks kask meil kasvas õues”, kuid nüüd uues kuues (Schuberti laulu klaveripartii koos eestikeelsete sõnadega). Selle, kes oli selle laulu autor, sai ta enda sõnul teada palju aastaid hiljem.