Ooperireform Kaljuste moodi

Heili Vaus-Tamm

Kaks õde (Kädy Plaas ja Helen Lokuta) kolmteist aastat üksikul saarel. Ega see kerge pole! Teet Malsroos Haydni ooper ?Üksik saar? 31. X Tallinna Draamateatris. Nargen Opera: Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Priit Pedajas. Osades Helen Lokuta, Kädy Plaas, Uku Joller, Mati Turi.

Tõnu Kaljuste Nargen Opera on siiani üks saladuslik nähtus, mis teeb alustuseks ettevaatlikke samme ? naerutab vaatajaid, kompab esinejaid ja võimalusi. Suvel Lohusalu rannas mängitud Tätte ?Latern? oli mahlaka rahvapärase huumoriga lustimäng, Haydni (lühi)ooper ?Üksik saar? esimene katse muusikateatri vallas. Kaljuste haaret vähegi teades pole alust arvata, et seni väljatoodu kuidagi tema kunstilisi ambitsioone rahuldaks ja tema isiku rolli Eesti muusikaelus näitaks. Selline lavastus omandaks tõelise, ooperiuuendusliku kaalu alles siis, kui praegusest statsionaarivariandist saab Nargen Opera põhimõtte järgi traditsioonidest välja astuv etendus mingis looduslikus paigas.

 

Lavapilt igati lahja

Kolme etendusega lavastus evis lavapildi järgi ühekordse projekti tundemärke. Nööriga luideteks (idee järgi kaljudeks) tõmmatud linad mõjusid algul vägagi tinglikult. Teises vaatuses, kui lauljatevaheline mäng rohkem käima läks, harjus ära; loomulikult ei saa kolme etenduse jaoks teha miljonitesse küündivat lavakujundust.

Kunstniku (Pille Jänes) kiituseks peab ütlema, et naistegelaste õrnalt ajastumärke kandvad kostüümid olid linadega igati kooskõlla sobitatud. Ainult et valgustus oleks võinud veidi rohkem meeleolu luua, etenduse valdav hele täisvalgus mõjus proovisituatsioonina. Mingil hetkel värvusid ?kaljud? punaseks ? oli kohe rohkem teatri moodi. Põneva valgusega on ennegi olematu lavakujundus päästetud.

Teab mis lavastusest ka rääkida ei saa, aga selline kergelt võetav ja tegijatepoolse huumoriga tulemus tundus olevatki eesmärk. Kõigel oli juures maik ? oleme suured tegijad, aga praegu ainult mängime veidi.

Samas oli lauljate liikumine vaba ning mõjus enesestmõistetavalt. Trupp oli alternatiiv meie ooperilauljatele, koosnedes EFK solistist Mati Turist, lauljast Kädy Plaasist ning põhiliselt vanamuusika solistina tegutsevast Uku Jollerist. Kogu trupist ainsana laulab pidevalt ooperites vaid Helen Lokuta. Ent kui Kädy Plaas häälde veel pehmust ning ühtlust juurde saab ning lause alguse ajuti liigrõhutatud konsonandid parajaks diktsioonimustriks sulanduvad, võib vokaalses mõttes selle koosseisuga oopereid välja tuua küll.

?Üksikus saares? käib jutt sellest, et kaks õde on 13 aastat üksikul saarel elanud. Vanem õde nutab silmad peast, sest arvab oma vastse abielumehe teda sellisse olukorda maha jätnud olevat, ning süstib oma looduslapsena kasvanud nooremasse õesse hirmu ja sallimatust meeste vastu (siit ka naljakad tekstilised momendid). Aga tegelikult on truu mees hoopis piraatide poolt röövitud ja naaseb pärast vangistust tagasi saatuslikule saarele. Lõpp on happy end.

Uku Joller oli lavaliselt sümpaatne. Kädy Plaas armas, lihtne ja loomulik, kuigi veidi kohmetu. Veidi naljakas oli koht, kus ta ülipüüdlikult ja kleiti kohendades lavale pikali heidab, et nii laulda. Esipaar (Lokuta-Turi) mängis intensiivsemalt ja eredamalt. Ainuke, kelle puhul naljaooperiga sobivat dünaamikat märkas, oli Mati Turi. Taasleitud abikaasat embuses hoides laulis Turi pianissimo?s ?või on see uni?, et siis järgmisel hetkel täiel häälel karjatada: ?Kallis on minu kõrval!?.

 

Turi naerutas publikut

Turi hääl pole küll teab mis ületamatult kauni tenoritämbriga, kuid igas registris ühtlane ja kandev. Vokaalselt väga stabiilne ja ideaalse diktsiooniga oli Joller, Lokuta igati korralik ooperihääl oli kauneim aarias ?Juba aastaid hääbun siin?.

Huumoripoolelt olid head Maarja Kangro tänapäevane tõlge ning mäng orkestriga. Draamateatrisse juurde ehitatud orkestriaugu tõstemehhanism laseb orkestri kõrgele publiku silme ette tõsta ja nii etenduse lõpuosas ka tehti. Siin taandus lava orkestri ees; lauljad teostasid leidlikku ballitantsu pantomiimi, esitades vahel üksikuid fraase. Neli orkestrimeest mängisid publikule seistes soolosid; selles ootamatuses oli juba Kaljuste väärilist värskust.

Kammerteoste esitamisega harjunud Tallinna Kammerorkester oli siin kahetises seisus: idee poolest muusika neile sobis, retsitatiivide keerulise rütmipildi mängimine oli jälle hoopis uus pähkel. Nähtud etendusel oli selles (ühe erandiga) juba nauditavat täpsust ja sundimatust. Kui avamängus oli orkestrikõlas vähe sädelust ja elegantsi, siis hiljem panid nii mõnedki orkestrisoolod juba kuulama ning lõpuosas oli sära ja hoogu. Kõige meeldivamalt jäid kõrva flötist Neeme Punderilt ja t?ellist Leho Karinilt kuuldud soolopartiid.

Üllatuseks oli draamateatri uskumatult (võrreldes ka Estonia teatriga) hea akustika. Publik ja kultuurieliit tungles etendustel, huvi Kaljuste enneolematu ooperiprojekti vastu oli suur. Jääme ainult ootama?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming