Ootused kahele klaverile

Nele-Eva Steinfeld

IX rahvusvaheline pianistide festival „Klaver 2014”: 14 kontserti, 26 esinejat Inglismaalt, Prantsusmaalt, USAst, Saksamaalt, Venemaalt, Ukrainast, Leedust ja Eestist. 24. X – 2. XI Estonia kontserdisaalis.

Eesti muusikaelu on mitmekesine. See lause mõjub tüütu ja kulununa, aga ometi pole see väide tühja täis. Eestis on muusikafestivale rohkem kui mõnes priskemas riigis ja õhinapõhiselt (loe: vaesusele vaatamata) suudame korraldada maailmatasemel üritusi, millest üks on 1998. aastal alanud „Klaver”. Üle aasta toimuv festival on meie muusikaelu üks tähtsamaid sündmusi, milleta poleks Eestis ilmselt senini käinud Louis Lortie, Marc-André Hamelin, Cédric Tiberghien, Piotr Anderszewski, Pierre-Laurent Aimard, Alexandre Tharaud, Paul Lewis või Jean-Efflam Bavouzet.

Klaverifestivali nädal on nagu seisund, mis viib kuulaja maailma, kus puhkevad kirglikud vaidlused, poolehoidmised, võrdlemised-vastandamised. Ja tänavu oodati lausa kahte klaverit. Eelmised kaheksa festivali said võimalikuks tänu 1997. aastal Estonia saali jõudnud Steinway kontsertklaverile, kuid viimased kümme aastat pidid esinema tulnud tipp-pianistid arendama oskust keelt hammaste taga hoida, et mitte välja pahvatada lauset meie esinduspilli kehva seisu kohta. Olukord oli naabermaadega võrreldes (näiteks Lätiga, kus kehvemale elatustasemele vaatamata on isegi lastemuusikakooli lavadel korralikud Steinwayd) ebavõrdne juba pikka aega. Vaesus on aga suhteline mõiste, mida saab kasutada kaitsekilbina igas ebamugavas ja reageerimist nõudvas olukorras. Estonia kontserdisaali klaverivaesus on nüüdseks läbi ja võime tunda end üpris rikkana järgmised kuus-seitse aastat, sest tipptasemel hooldamise korral on ühe esindusklaveri selline vanus igati ootuspärane. Klaverinädalal säras vaimustavate kõlaomadustega Steinway D-klassi kontsertklaver eredalt ja sellesarnast pole Eestis varem olnud.

„Klaveri” kunstiline juht Lauri Väinmaa koos Paul Lewisega, keda võib pidada nüüdisaja üheks paremaks klassikatõlgendajaks.

„Klaveri” kunstiline juht Lauri Väinmaa koos Paul Lewisega, keda võib pidada nüüdisaja üheks paremaks klassikatõlgendajaks.

Piret Väinmaa

Vastandlikud prantslased

Festivali keskmes oli noorus, „vanameistreid” esindas ehk ainult džässpianist Daniel Kramer. Kuid mis erinevus on noorel või vanal küpsel artistil, kes teab ja tunneb asja, kel on hea maitse ja kes haarab publikut? Ega olegi. Ja kui on, siis kogemuste pagasis. Erakordse küpsusega üllatasid sel korral just 22- ja 26aastane pianist. Festivalil asetusid tänavu kõrvuti ka prantsuse ja vene pianismikool, kuid meie piire hajutavas maailmas on erinevate koolkondade võrdlemine suhteliselt libe tee, sest mõni venelane mängib nagu prantslane ja vastupidi. Seega – jäägu lahterdused olemata ning valitsegu veenev kunstnikuisiksus, kõrge tase ja tõlgitsuse kommunikatiivsus.

Kahel õhtul esinesid prantsuse pianistid Bertrand Chamayou ja Jean-Efflam Bavouzet, kelle puhul tahaks kohemaid otsida prantslaslikku esprit’d ning rääkida, kuidas kuuldud etteasted esindasid peent maitset ja kõrget klassi. Nii oligi, kuigi kahe pianisti lähenemine muusikale ja klaverimängule erines nagu öö ja päev. Bavouzet esitas Beethoveni, Raveli ja Bartóki muusikat ja tema esitus oli kui intellektuaalne tulevärk, mis jättis kustumatu mulje. Tema jõuline, ent peenetundeline mäng nõudis kaasamõtlemist ning ta oskas tõsta publiku kõrgetesse kõlasfääridesse. Vastandina tänapäevastele noortele staaridele on ta hilisema tähelennuga artist, kelle tippsaavutuseks võib pidada Debussy kogu klaveriloomingu salvestamist. Bavouzet oli selle festivali vägevaim, kes pani uue Steinway kõlama vaikseimast piano’st orkestraalseima forte’ni.

Bertrand Chamayou kava Schuberti muusikaga mõjus intiimselt. Tema pianism oli kerge ja looritatult udune. Kava oli kujundatud sametkõlaliseks ning paljudele esindas tema mäng „hurmavalt peent prantslaslikku hõngu”. Schuberti 12 lendleri puhul tekkis aga küsimus, kas see on nn suure saali muusika. Aegamisi muutuski tema mahe kõla pinnapealseks, muusikaline kude ei olnud piisavalt reljeefne ning ei tekkinud seostatud kujundite ringi. Paljudele pakkus aga Chamayou mäng erakordse elamuse.

Noored ja sisukad

Avaõhtul esines 24aastane leedukas Lukas Geniušas, keda kriitikud on nimetanud üheks helgemaks andeks. Ta paistis silma juba 2010. aastal Chopini konkursil Varssavis, kus sai II preemia. Pärit on ta väärikast pianistide suguvõsast: isa Petras Geniušas, vanaema Moskva konservatooriumi õppejõud Vera Gornostajeva. Balti tiim ehk ERSO, leedu pianist ja läti dirigent Andris Poga esitas Tšaikovski II klaverikontserdi, mis oli hästi mängitud. Teos kanti ette pikas versioonis, tase oli kõrge, ent tervikpilt pisut laialivalguv.

Sügavate tõlgendustega on maailmas endale nime teinud kõigest 22aastane briti pianist Benjamin Grosvenor. Aastal 2010 kirjutas ajakiri Gramophone, et sellist talenti võis viimati näha noore Kissini puhul. Grosvenoril on muusika pidevas liikumises ja see on oskus, mille valdamine nõuab head arusaamist muusika olulistest alustõdedest: Auftakt, rütm, polüfoonia ja fraas. Seda, et mõnel artistil muusika n-ö seisab, tihti ei märgata. Küll aga oleks üldmõistetav, kui õhuvoolud enam lennukit ei kannaks ja see alla kukuks. Ja lennunduses oluliste alustõdede eiramine just sellise tagajärje toobki. Grosvenori kava oli ühtlaselt kõrgel tasemel, tema mängus oli kõik läbipaistev ning eriti nautis ta vaikseid ja õrnu tämbreid. Meeldejäävad oli Rameau’ „Gavott ja variatsioonid” a-moll ning Chopini „Barkarool”.

Üllatajaks oli 26aastane ukrainlane Deniss Ždanov, kelle kavas oli rõhk transkriptsioonidel, mis näivad viimasel ajal olevat väga populaarsed. Kava esimeses pooles äratasid huvi Busoni ja Kempffi seaded Bachi teostest ning Schuberti/Liszti esitamiseks oli Ždanov juba täies hoos. Kaelamurdev (õigemini küll käsi) „Metshaldjas” oli esitatud laitmatult ning kava teises pooles olid erakordse rütmierksusega mängitud Stravinski fragmendid balletist „Tulilind”. Sakslane Joseph Moog mängis muusikat Beethovenist Rubinsteinini ja tal on pillimänguks kõik virtuoosi eeldused. Liszti „Valss-eksprompt” ja „Melanhoolne valss” olid oma ladususes võluvad. Ballaad h-moll mõjus tõsise ja sisuka teose asemel aga veidrana ning Beethoveni „Pateetiline sonaat” nagu kulunud dekoratsioon, mida tõstetakse ideede puudusel ühest teatrilavastusest teise. Vahest saab mõni küpseks lihtsalt hilisemas eas.

Eesti elamused

Nagu eelmistelgi kordadel, said sel festivalil motiveeriva kogemuse kümme noort pianisti (Johan Randvere, Sten Hein­oja, Joonatan Jürgenson, Maria Mikulitš jt), kes esitasid osavalt Liszti muusikat. Soolokavaga esinesid Age Juurikas, Lembit Orgse ja Lauri Väinmaa. Festivali kunstilise juhtimise kõrvalt näib hullumeelsusena astuda üles soolokavaga (Liszt, Schumann, Chopin), mida vaheldasid Jüri Aarma katked heliloojate kirjadest. Väinmaa mäng oli elegantne ja jättis kuulajale hingamisruumi. Romantikute ridadesse oli seatud ka Mari Vihmandi uudisteos „Water-Tree” ehk „Allikas-puu” (2014, esiettekanne). Age Juurikas oli kokku pannud seosterohke kava. Bachi juurest liiguti Rahmaninovini, teises pooles kõlasid Mompou ja Albénize teosed ning lõpetuseks Balakirevi „Islamei”, mida paljud pianistid üldse kavva võtta ei julge. Juurikas mängis kogu kava sisukalt ning sai kohatisele kiirustamisele vaatamata kõrgele seatud latist auga üle, lisades mõnuga mitu lisapala. Lembit Orgse juhatas kuulajad aga sootuks teise maailma, sest laval olid klavikord, klavessiin ja haamerklaver ning kõlas Johann Sebastian Bachi, tema poegade ja Joseph Haydni looming. Orgse kontserdid on alati intellektuaalsed, põnevad ja harivad. Nii selgi korral.

Klassikaline tipptase

Lõppkontserdi kava koosnes eranditult Brahmsi muusikast ning Paul Lewise vaimustaval soleerimisel kõlas I klaverikontsert d-moll (ERSO ees Olari Elts). Lewis külastab festivali juba teist korda, 2008. aastal pakkus tema Mozarti, Ligeti ja Schuberti tõlgendus unustamatuid elamusi. Ta on haruldane muusik, tugeva väljendusjõu, hea maitse ja äärmiselt sooja olekuga. Lewist võib pidada nüüdisaja üheks paremaks klassikatõlgendajaks (Beethoven ja Schubert) ja selline tõlgendus ei vaja Baldur Brönnimanni palju elevust tekitanud kümmet reeglit, et „klassikaline muusika tavakuulajale isuäratavaks teha” („10 things that we should change in classical concerts”, millele on viidanud 31. X Sirbis Saale Fischer). Tänavusel festivalil ei pidanud nii umbes kolmeteistkümnel korral neljateistkümnest pettuma ka see kuulaja, kel oli võimalus kuulata ainult ühte kontserti. Säärase festivali puhul on kõige tänuväärsem, et festivalipassi ostnud kuulajal tekib tervikpilt, kus üks lüli mõjutab ja täiendab teist, võimaldades juurdepääsu klaverimuusika ja selle interpretatsiooni üha sügavamatele kihtidele – nutitelefoni, jookide ja suure ekraanita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming