Šostakovitši klaverimuusika Kadriorus

Toomas Velmet

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika” PEEP LASSMANN Kardioru lossis 28. V.  

“24 prelüüdi” op. 34 kirjutamisel on päris täpselt kuupäevaliselt fikseeritud iga prelüüdi sünd ja Šostakovitš on lisanud, et üle kahe tunni ta ühele prelüüdile pole kulutanud. 17. XII 1932 lõpetas autor ooperi “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, mille loomeprotsess oli kestnud üle kahe aasta. Olles samaaegselt aktiivselt esinev pianist, tundis Šostakovitš puudust uuest repertuaarist. Ta oli juba loobunud oma varasemate teoste Sonaat nr 1 op. 12 ja “Aforismid” op. 13 esitamisest, sest neil ei olnud erilist edu ning tagatipuks olid kriitikud need tembeldanud “elujõuetuteks eksperimentideks”. Rohkem kui viieaastase pausi järel huvitas autorit jälle klaver ja idee realiseerimist, kirjutada 24 prelüüdi kvindiringis, alustas ta 30. XII 1932 esimesega C-duuris. Viimane ehk d-moll on dateeritud 2. III 1933. Muide, 17. I kandis ta esimesed kaheksa juba ette kontserdil ja 24. V kogu tsükli. Vastuvõtt oli heatahtlik ja sellised pianistid nagu Hein­rich Neuhaus ja Artur Rubinstein haarasid mõned prelüüdid kohe oma programmi.

Tõsi, Rubinstein olla nende esituse eest korduvalt teeninud vilekontserdi. Terviktsükkel ei ole vist kunagi pianistidele suurt huvi pakkunud, see-eest on aga viiuldajate raudrepertuaaris 19 prelüüdi Dmitri Tsõganovi seades viiulile ja klaverile. Number 14 es-moll prelüüdi on orkestreerinud ja edukalt ette kandnud Leopold Stokowski ja sama prelüüdi oma orkestratsioonis on Šostakovitš kasutanud filmis “Zoja”. Kriitikud olid üldiselt üksmeelsed, et tervikuna on tsükkel muusikaliselt pealiskaudne ja eklektiline, ent lausa kergemeelselt banaalsete hulka pidi kuuluma As-duur prelüüd. Samas leitakse, et tsüklis on ka väärt muusikat, eriti dramaatiliste ja lüüriliste kujunditega miniatuurides.

Kui keegi mulle seletaks, kuidas väljendub banaalsus muusikas, kas valss on banaalsem kui polka ja miks üks prelüüd ei tohi olla kergemeelne, võiks ehk sellega isegi nõustuda. Arvan, et samalaadseid etteheiteid kui prelüüdid võiksid teenida ka kohe nende järel kirjutatud Klaverikontsert nr 1 op. 35 ja Tšellosonaat op. 40, sest ei kergemeelsust ega groteski pea neist teostest üldse tikutulega otsima, aga kolmekümnendates Šostakovitš oligi selline. Ja oleks selliseks ehk jäänudki, kui poleks saabunud traagiliselt ohtlik 1936. aasta 28. jaanuar koos Pravda kolmanda leheküljega, kus ilmus allkirjastamata toimetuse-artikkel “Tohuvabohu muusika asemel”. Ehk võib suhet kriitikaga seletada ka asjaolu, et ega peale autori enda terviktsüklit palju just ei mängitudki, sest see hõlmab ajaliselt ikka tubli poole klaveriõhtust (ca 40 min) küll.

Kui otsida, siis leiab päris otseseid sidemeid prelüüdide sünnist kuni tänase esitaja professor Peep Lassmannini, sest, nagu varem öeldud, üks oli esimesi pianiste, kes prelüüde kavva võttis oli legendaarne pianist ja professor Heinrich Neuhaus. Siit tuletamegi meelde, et Neuhausi õpilaste hulka kuulusid nii Heljo Sepp kui Emil Gilels, kes olid jällegi Peep Lassmanni õppejõud. Lassmanni huvi Šostakovitši loomingu vastu ei ole juubelihõngune, vaid pikaajaline, kui meenutada aega, mil ta tõi kuulajateni “Aforismid”. Ka Klaverikontsert nr  1 on kindlalt raudrepertuaaris juba aastaid.

Sellised “geenid” ja pikaajaline tutvus autori klaveriloominguga on kuulda esimestest prelüüdidest peale. Minu kuulmisele on klaveril olemas päris eriline, Šostakovitši kõlavärv ning Lassmanni klaver on just seda värvi. See värv domineeris eelkõige rahuliku liikumisega prelüüdides kuni viienda D-duur sähvatuseni. Kui a-mollis tekkis hetkeks küsimus, kas lossisaalis võiks staccato kuivem olla, siis D-duuris tekkis isegi selline veendumus. Tempo oli küll rekordiline, arvan, et autori metronoom (200) sai löödud. Et mitte liiga üksikasjaliseks minna, siis võingi sedastada, et kogu tsükli muljed taanduvadki öeldule. Minu kõrvale jäid domineerima e-moll ja A-duur, ostis ära tšellotämbriga cis-moll, üldsegi mitte “banaalne” As-duur ja kahest ainsast Adagio’st rohkem g-moll kui es-moll. Grotesksemad ja kiiremad prelüüdid nagu f-moll, F-duur, Des-duur ei jäänud nii kauaks pildile. Terviku mulje on aga hoopis huvitav just nii, kui selles põnevas teoses jääb domineerima lüürilisem ja polüfoonilisem alge.

Prelüüdid lõppenud, tekkis interpreedil kerge nõutus, et kakskümmend minutit lubatud aega (60’) veel alles. Seletanud seda ootamatust autori originaaltempode järgimisega, palus ta luba võlgnevus kustutada “Aforismidega”, esitades neist I “Retsitatiiv”, IV “Eleegia”, V “Leinamarss”, VI “Etüüd”, IX “Legend” ja X “Hällilaul”. Kõigest kuus aastat noorem Šostakovitš, aga kui värskelt erinev “Prelüüdidest”. Võlg oli tasutud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming