Otsekui „tähehaav” meie muusikamaastikul

Tiiu Levald

Saaremaa ooperipäevad lõppkontsert: José Cura, Aile Asszonyi, Estonia orkester ja koor Arvo Volmeri juhatusel. 23. VII Kuressaare lossi ooperimajas.  Geoloogide maailmas on sellisele nähtusele  nagu Saaremaa Kaali kraater antud hellitav nimi „tähehaav”. Tuhandeid aastaid tagasi on seda maanukki tabanud meteoriit oma vägeva energiaga, mille tagajärjel toimusid looduses meeletud muutused. Meie käime nüüd imetlemas sellesse kraatrisse tekkinud eriskummalist järve ja kujutluspildid toimunust äratavad meis eripalgelisi fantaasiaid.  Julgen 23. juulil Kuressaare lossi ooperimajas toimunut nimetada ka „Tähehaavaks”. José Cura visiit oli sellest osasaajatele kui meteoriidi tabamusest sündinud välgusähvatuslik energiasüst! Meie haavade armid võivad olla igal erinevad, kuid kõigil põhjalikult elumõõtmisi muutvad! 

Rõõmuga kuulasin kontserdijärgseid erutatud ja lausa pisaraid tagasihoidvaid muljeid ka sellistelt professionaalidelt, kes enamjaolt  üsna kitsilt avaldavad oma arvamusi, eriti aga kiidusõnu tegijate kohta. Seega pole ma üksi! Kõigepealt kavast: harva kohtab nii hästi läbi mõeldud ja stiilset ooperiõhtut. Ning, nagu ma lootsingi – on raske ette kujutada paremat kooslust, kui José Cura ja Aile Asszonyi! Sellist „keemiat”, nagu nende kahe muusiku vahel sündis, saab üliharva kuulda-näha ka suurtel maailmalavadel. Ühe partneri muusikalised finessid ja tundevärvid sünnitasid vastaspooles  momentaanselt vastuse ning Asszonyi tehniline pagas võimaldas tal olla igas mõttes võrdväärne. Külalise reaktsioonidest võis aga välja lugeda, et ega temalgi sellist partnerit sageli kõrvale satu. See mõlema interpreedi inimlik soojus, loomulikkus, siirus, avatus ja kompleksivaba olek oli õnnestav lisaboonus kogu muusikalisele teostusele.       

Kava oli koostatud Leoncavallo, Verdi, Puccini ja Mascagni aariatest, duettidest, stseenidest kooriga, kooridest ja orkestriintermetsodest. Seega Verdi ja veristid – just see, milles Cura tunneb end kui kala vees ja tuli veenduda,  et ka Asszonyile see sobis täies mõõdus. Cura argentiina päritolu on muidugi tema temperamendi baas, kuid sellele on lisandunud kõrge intellekt ja parim muusikuharitus – ta on esmalt helilooja ja dirigendi ning alles siis laulja hariduse saanud fantaasiaküllane interpreet. Kõigele lisaks äärmiselt tundliku empaatiavõimega kaasmusitseerijate suhtes: ta olevat proovideks valmistudes selgeks õppinud pillimeeste nimed, et märkusi teha heasoovlikes  kolleegisuhetes. See, et dirigendid kontserdi lõppedes osutavad soleerinud pillimeestele, on harjumuspärane, kuid kui dirigent tõi eriliselt esile soolotšellist Mart Laasi ja lasi talle osaks saada auga välja teenitud suure auditooriumi aplausi, näitab, mil määral on tal kõrva ja lugupidamist kõige jaoks, mis tema ümber heliseb. Siinjuures olevatki Cura ühes intervjuus maininud, et orkestri nii kõrge tase oli talle üllatus.       

See, kuidas dirigent Cura suutis mõne hetkega lauljana ümber kehastuda vajalikuks ooperipersooniks, lausa vapustas. Ja kuivõrd  erinev oli tema veidi ülbevõitu „Pajatsite” Canio kiivusvalus enesepiitsutus kõikvõimsast sõdalasest Othellost, kes kui siiras looduslaps on sattunud alatu Jago intriigivõrku. Aegade jooksul olen kuulnud Othello ja Desdemona I vaatuse dueti väga kauneid interpretatsioone, kuid nüüdne ettekanne tekitas kirgliku soovi kuulda-näha selles ooperis just seda paari! Asszonyi väljenduslaadi on lisandunud imeliselt naiselikud veerandtoonid ja kogu tema  olekusse eriline aurakaar. Sel õhtul oli ta kui puhkenud lilleõis kõiges oma ilus.     

  Külalise kelmikas improvisatoorsus – nt enne „Boheemi” duetti kurtis ta dirigendile, et on Aile ära kaotanud! – lõi hetkega pingevaba ja tõeliselt veristlik-elusa atmosfääri. Ja midagi nii lummavat ja tõelist, kui seda oli Rodolfo ja Mimi I vaatuse stseen, ei ole mina oma pika elu jooksul kuulnud. Rudolfo kirglikkus ja vaevu enda ohjamine, Mimi (keda Cura  nimetas Aileks!) aaria „Si, mi chiamano Mimi” jooksul valmistatud paberlille kelmikas ulatamine Rodolfole oli täis tuld ja tärkavat kirglikku armastust, kusjuures kõik, mis autoril noodis kirjas, esitati vokaalselt perfektseimal moel! Olen õnnelik, et sain aastakümneid tagasi koorilauljana olla tunnistajaks Puccini „Õde Angelica” äärmiselt lummavale ja emotsionaalsele stuudiosalvestusele Moskva raadios, kus solist oli Mare Jõgeva ja dirigendiks Neeme  Järvi – see on mällu sööbinud kui üks parimaid esitusi. Pean taas tunnistama, et raske on ette kujutada midagi täiuslikumat kui sama Cura dirigeerimisel ning Asszonyi ja Estonia orkestri esituses. Elu hammasrataste vahele jäänud inimlapse otsus lahkuda siit ilmast paremasse, sinna, kus loodetavasti juba ootab ees temalt vägivaldselt võetud lapsuke, oli interpreteeritud diskreetse tundlikkusega, võltspaatoseta, nii et raske oli kuulajana end vaos hoida.   

 Kõige üllatavam Cura kui muusiku juures on see, et kui tema sünnipärane temperament süstis kõikjale, kus see vajalik, meeletu energeetilise laengu, lõi n-ö vere käima ka kõige passiivsematel, oli ta samas muusikas äärmiselt diskreetne tundeskaala väljendamisel. Usun, et peale Domingot on ta ainuke, kes on täitnud Verdi soovi Othello lõpumonoloogis laulda pppppppp’s! Nii rohket pianissimo’s laulmist ei ole ma Kuressaare ooperilaval  nelja aasta jooksul kuulnud. Ja veel peab tunnistama, et Cura tõestas – sellise häälevaldamisega nagu temal, sai end ka mikrofonita kuuldavaks teha. 

Sellest õhtust võiks rääkida veel väga pikalt, kuid leheruum ei võimalda. Lõpetuseks vaid suur aitäh Arne Mikule, tänu kellele said meie koor, orkester ja Aile Asszonyi musitseerida koos tõeliselt suure muusikuga. Ooperisõprade mällu jääb see kindlasti kustumatuks  kõrghetkeks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming