Pöff muusikas

M?-Matis Lill

Michael Nyman andis oma ansambliga Tallinnas kontserdi. netifoto Tänavune Pimedate Ööde filmifestival oli muusikaliselt eriti rikkalik. Oli mitmeid otseselt muusikaga seotud filme ning festivali avalöök kulges suuresti grand old man Michael Nymani tähe all, kes tuli Tallinnasse oma ansambliga.

Tõsi küll, ei saa öelda, et selle ansambli kontsert siinkirjutajale väga sügava mulje oleks jätnud. Nymani muusika on kantud sellisest ameerika minimalismi äärmuslikust vormist, mille puhul ei ole probleem, kui pikkades lugudes kasutatakse väga vähest muusikalist materjali. Minu jaoks see on probleem. Eriti veel siis, kui muusika enda struktuur on ülimalt lihtsakoeline, kvadraatne ja kordustele rajatud. Informatsiooniteoorias kasutatakse sellise äärmuse kohta liiasuse mõistet. Selline liiane helilooja on minu meelest ka Philip Glass, kellest oli festivalil võimalik näha sel aastal Austraalias valminud portreefilmi.

Oli aga õnneks ka filme, kus kõlav muusika pakkus natuke kõrgemat informatsioonisisaldust. Ühe suurema muusikalise elamusena meenub baski traditsioonilise muusika omanäolise, puuplaatidest koosneva instrumendi txalaparta kahe mängija rännakuid jälgiv „Nömadak TX”. Filmi lähtekoht oli väga originaalne: selle üsna hiljuti väljasuremisohus olnud traditsiooni esindajad sõitsid maailma eri piirkondadesse, et otsida muusika kaudu kontakti väga kaugete ja eriilmeliste kultuuridega. Lisaks koosmusitseerimisele katsetati txalaparta valmistamiseks erinevaid materjale: saamide juures jääd, Sahara kõrbes kiviplokke.

Tulemus oli muusikaliselt äärmiselt kütkestav eri piirkondade pärimusmuusika eksootiline segu. Kahjuks ei kõlanud muusika filmis aga kuskil eriti pikalt ja see oli tõsiseks puuduseks. Samas jätsid kõlanud katkendid üsnagi sügava mulje, nii et tekkis tõsine huvi kuulda rohkem nii txalaparta-mängu kui ka filmi käigus näidatud sünteese. Selle vähese põhjal, mida filmis kõlada lasti, jättis kõige efektsema mulje võib-olla txalaparta ja mongoolia kurgulaulu kombinatsioon. Pisut häiris aga lõppu ilmunud paatos. Euroopa filmide suur võlu on selles, et kõike ei ole vaja välja öelda, kõige vähem on vaja lõppu moraali. Või kui, siis kuidagi nii, nagu tegi see mongoolia nomaad, kes vastas küsimusele, millest ta unistab, nii: „Et mu hobusel oleks alati süüa.”

 

 

Baskide rännakud viisid kuidagi paratamatult mõtted enne nähtud rootsi efektsele keskkonnateemalisele filmile „Planeet”, kuivõrd see, mis puudutab liikide väljasuremist, puudutab üsna otseselt ka paljude keelte ja kultuuride hävimist. Ähvardava ökokatastroofi halastamatud tõsiasjad olid rootsi filmis muudetud pooleteisttunniseks klubimuusikateoseks, kus pildil oli kohati pigem isegi saateroll. Filmi painav ja kergelt nihkes meeleolu tipnes nukra tõdemusega, et inimtegevuse tagajärjel toimunud keskkonnakahjustused on pöördumatud.

 

 

Ja nii nagu meie looduskooslused hävivad meie endi silme all, meie otsesel või kaudsel heakskiidul, samamoodi juhtub see ka tervete rahvastega. Üks kõige selgemaid näiteid sellisest pikaajalisest ja järjekindlast kultuurilisest genotsiidist on kurdi rahva saatus. Seetõttu on ka arusaadav, et kurdi filmid käsitlevad väga valusaid teemasid. Sel festivalil oli võimalik näha kahte kurdi filmi. Üks neist, tõsielu sündmustele rajatud „Surmast suurem” viis Iraagi sõjasündmuste tulipunkti. See äärmiselt maitsekalt teostatud, kerge musta huumoriga vürtsitatud nukker lugu inimlikkusest olukorras, kus seda kelleltki ei oodata, oli võib-olla minu kõige suurem festivali filmielamus. Ka muusika oli äärmiselt mõjuv ja maitsekas. Üks meeldejäävamaid hetki oli spontaanne tants zirne’i helide saatel, mis läks lahti seejärel, kui Saddami kuju Bagdadis maha oli tõmmatud. Kuigi kurdid saavutasid Iraagis suurriikide poliitika varjus väikese võidu, ei näidanud film ameeriklaste suhtes üles erilisi illusioone. Nagu ütles üks peategelasi Rashid: „Nad tulid siia nafta pärast.”

 

 

Sügava mulje jättis ka teine kurditeemaline film „Poolkuu”. See omalaadne road-movie oli sümbolistlik lugu eri riikidesse paisatud kurdi rahva meeleheitest. Filmi teljeks oli just nimelt muusika, kuivõrd kurdi legendaarset muusikut kehastav peategelane oma eri paikadest kokku korjatud kümne poja ja ühe tütrega püüab filmi käigus jõuda Iraaki esinema. Pidevad raskused ja takistused, mis neile teel ette satuvad, osutuvad lõpuks ületamatuks ja see omapärase sürrealistliku huumoriga alanud lugu lõpeb äärmiselt ahistavas meeleolus. Kui sobiva metafoorina see muusikute lugu tundus! On ju muusika just see, mis on aidanud kurdidel oma valu ja ahastust väljendada ja seeläbi ka oma kultuuri hoides edasi elada. Samas puudutavad eri riikides kurdide vastu kehtestanud sanktsioonid väga karmilt ka muusikat, nii näiteks oli Türgis veel hiljuti kurdikeelne laulmine keelatud. Ja nii nagu sellest filmist välja tuli, ei lubata Iraanis naismuusikutel esineda. Kurdi muusikakultuuris on aga naistel äärmiselt oluline roll – just nemad on need „Poolkuu” peategelase poolt otsitud „taevalikud hääled”. Film ise kuulub selliste elamuste hulka, mida peab veel mõnda aega seedima ja mõtestama.

Sarnane mõju oli ka grand prix’ võitnud „Takva’l”. Filmi muusika oli oma intensiivsuses muljetavaldav, samuti jättis sügava elamuse filmis esitatud sufi rituaalide muusikaline külg. Sellist materjali ilmselt filmilindile eriti jäädvustatud ei ole, kuivõrd on tegemist suhteliselt suletud kogukonnaga. Kokkuvõttes väga hea ja võimas film.

 

*

Meeldejäänud muusikaliste filmielamuste hulgas oli aga ka lihtsamaid näiteid nagu iiri „Ükskord”. Selle väga vahetu ja armsa lookese keskmeks olid tänavamuusikut kehastav Glen Hansard ja tšehhitarist emigranti mänginud Marketa Irglova. Lugu kandis suuresti tänu elektrile, mis tekkis mõlema peategelase vahel nii inimlikus kui muusikalises plaanis. Peab imetlema filmi režissööri John Carney head maitset, kuivõrd tal on õnnestunud mitte kalduda sentimentaalsusse või banaalsusse, mis võiks sellise süžee ja sellistele tunnetele rajatud filmi puhul vist väga kergesti juhtuda.

Värskeid ja vahetuid muusikaelamusi sai ka Emir Kusturica tükist „Lubadus”. Nagu oodata oli, oli ka siin mitmeid hulle tegelasi, kes väljendasid end tihti just muusika abil. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kusturica pistab puhkpilliorkestri nii akustiliselt kui füüsiliselt sündmuste keskele: nagu filmi „Must kass, valge kass” algus, karujaht filmis „Elu on ilus” või siis nüüd „Lubaduses” maffiajõugu kuulide saatel peetud pulmad. Kokkuvõttes ei pidanud pettuma – hea muusikaga hea meelelahutus, mis mõjub meie pimedas ja rõskes kliimas vägagi toniseerivalt.

 

 

Minu üks suuremaid lemmikuid lõppenud festivalilt oli Horvaatia-Bosnia-Saksa koostöös valminud „Armin”, lugu lõõtspillimängijast poisist, kes reisib isaga Zagrebisse, lootuses saada roll ühes saksa filmis. „Armini” üks kulminatsioonihetki oli lõik, kus poiss esitab akordionipala, mille keskel ta järsku kokku kukub. See võiks olla metafoor olukorrale, milles on praegu paljud kaubandusliku peavoolu varju jäänud muusikatraditsioonid. Ja mitte ainult muusikatraditsioonid, vaid ka mitmed kultuurivaldkonnad üldse.

Eks ole ju ka PÖFFgi tegelikult eelkõige marginaalia pidu. Tundub ebaõiglasena, et niivõrd palju häid filme on pressitud kokku sellele pooleteistnädalasele festivaliperioodile ja muul ajal jõuab sellest kinodesse või TVsse kaduvväike osa. Lubatagu mul seetõttu lõpetada „Arminist” pärit lausega, mis oma mahlaka otsekohesusega võiks väljendada seda sügavat poolehoidu, mida ma meie suure filmipeo vastu tunnen: „Akordionimuusika on õige värk! Mitte see pask – vabandage väljendust – mida nad raadiost lasevad…”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming