Põletatud ja kokku sulatatud

Virve Normet

Mark-Anthony Turnage pressifoto Kontsert oli üks paljudest NYYD-festivali omadest ja ühe helilooja-peakülalise Mark- Anthony Turnage’i autoriõhtu. Kuuldused kogu saali väljamüüdusest olid muidugi mõnevõrra liialdatud, kuid publikuhuvi oli selle õhtu vastu tõesti erakordselt suur. See on mõistetav, sest eelinfo žanripiire ületava helitöö ning väga nimekate jazzvirtuooside kohta tõstis kogu kontserdi reitingut.

Vestlus-intervjuu kontserdi eel heliloojaga enne selle algust pole meie publikule enam vormi- ega sisu-uuendus, kuid infohuvi paistis olevat vaid kümnendikul publikust. Küllap oli kahtlusi tekitav ka teadmine, et jutuajamine Erkki-Sven Tüüri ja M.-A. Turnage’i vahel kulgeb pelgalt inglise keeles, tõlketa.

Mitmete NYYD-festivali kontsertide ja teoste puhul peeti vajalikuks seletava sõna abil justkui nende olemasolu õigustada ning nende ideid ja olemuslikkust selgitada. Sellega anti ka vihjamisi mõista, et kui kuulaja oma isikliku „mentaalse protsessi teadvustamisest – mis läbi kapillaarpeente tähelepanukanalite jõuab tajumiseni” väsib ega suuda esitatavast muusikast oma meeltele loetavat keelt üles leida, siis saaks ta teksti abil vähemalt teada, milleks ta suuteline pole. Ent Turnage’i „Scorched” („Põletatud”) kulges igati ja kõigi jaoks kuulatavas-nähtavas-tajutavas dimensioonis. Lausa klassikaliselt!

Mark-Anthony Turnage ise kandis sisemiselt rikka ja väliselt pretensioonitu loova inimese pitserit, mis mõjus väga sümpaatsena ja äratas usaldust. Tema justkui isekuseta pühendumuses ja kõrges professionaalsuses – ka kõige ilmsemates reegleid eiravates loomingulistes tulemites – on võti, miks ta on heliloojana hinnatud ning mängitud paljudel kontserdi- ja teatrilavadel USAst Skandinaavia maadeni. Ei möödu vist nädalatki, kui tema muusikat kusagil ei mängitaks. Ta on olnud paljude tipporkestrite resideerivaks heliloojaks ja hetkel on seda koguni kahe, Londoni Filharmoonia SO ja Chicago SO juures. Muljetavaldav on ka nii tõsise kui jazzmuusika suurte interpreetide loetelu, kellega ta koostööd teinud. Heliloojast endast ja tema teostest, kaasa arvatud ooperid, võiks pikalt rääkida, sest iga tema helitööga kaasneb teatud „lugu” – kas idee tasandil, kontseptuaalses või väljenduslaadilises plaanis.

Kuuldud teoses on helilooja realiseerinud oma pikaajalised püüdlused ühendada jazzmuusika klassikaga, kusjuures on alles tema isikupärane helikeel, mis julgeb kaasata kõik nüüdisaegsed stiilid. Ja see on õnnestunud. Teatud mõnus (sõna)mängulisus peegeldub juba pealkirjas, kuhu on põimitud kavalasti sisse kaasautori John Scofieldi nimi: „Scorched” = SCOfield oRCHEstrateD!

Umbes tund ja veerand kestnud teos tundub laias laastus lihtsalt jazzisüidina. Jaotatuna 16 osaks markeerivad osade pealkirjad küll pigem aeglase-lüürilise-mõtliku ning kiire-energilise-pulbitseva, „sädemeid pilduva” algelemendi vaheldumist. „Loo mind” 1 ja 2, „Lootuse igavesed allikad” jt annavad lähenemisnurga kindlasti muusikuile, kuid publikule tunduvalt vähem. Pealegi läheb 16 osa üle järjepidamine üsna ruttu lootusetult sassi. Huvitav oli tajuda, kuidas rütm on helilooja käes nagu organiseeriv, „korda pidav” alge ka kõige meeletumate „põletamiste” ja kakofooniliste kõlade kooshoidmisel. Suurepärase psühholoogilise vaistuga vahelduvad siin kaootilised episoodid erakordselt ilusate muusikaliste ideedega, mis suubuvad konsoneerivas harmoonias kitarri-improvisatsioonidest mahedalt taas bigbändilikku kõlasse.

Muusikalisi ideid jagub Turnage’il kuhjaga iga osa jaoks. Ma ei jaga päriselt kavalehe mõtet, et „Scorched” on metsik lugu, et „tänu hullumeelsele muusikalisele struktuurile lipsab see teos taas ja taas psühhedeeliasse. See on justkui eufooria rohtude mõjul – ainult palju tervislikum”. Tegemist on tõesti pidurdamatult vaba musitseerimismõnuga, sädemeid pilduva ja kohati ülimassiivse kõlamassiga, lausa füüsilist toimet omava muusikaga, kuid samal ajal otsib ja leiab kõrv fantastiliselt rikkaid lahendusi kõikides muusikakomponentides. Või ei ole eestlastest muusikud ehk nii ennastunustavad?!

Mitte väike roll pole teoses ka jazztrio improvisatsioonilistes enese väljamängimistes. Kitarri- (John Parricelli) ja kontrabassivirtuoos (John Patitucci) olid suurepärased, pisukese pettumuse valmistas aga Peter Erskine löökpillidel, kelle kõlaarsenal tundus kuidagi ühekülgse ja tuimana. Teost lähemalt tundmata jäi muidugi saladuseks, milline osa oli paika pandud helilooja(te) poolt ja milline oli kanda nende kolme improvisatsioonidel. Lummavalt kaunina mõjus aga alati trioepisoodide orkestrisse (ERSO), kas siis keelpillidesse või vasekõlasse sulandumine. Samas võis tutti-kohtades vaid näha, aga mitte kuulda kellamängu, isegi klaverit… Ega dirigent Olari Elts poleks ka vist selles osas midagi ära teha saanud.

Siinkohal väike virisemine: Estonia kontserdisaalis jääb publik esitajatest kaugele, keskrõdu rahvas veel eriti eemale. Jazzkontserdil mängib oma osa teatud füüsiline lähedus, silmside, „käegakatsutavus”, et reageerida spontaansete kiiduavaldustega mängija igale kordaminekule. Kontserdisaalis see fenomen ei tahtnud toimida. Alles poole teose ajal taipas publik, et tahaks, ja kui tahaks, siis ka võiks ja vist isegi peaks plaksutama, solisti tänama. Teisisõnu – võtma omaks uued mängureeglid. Tekkis jahedana mõjuv ebalus, mis mängijaile just stimuleerivalt ei mõjunud. Kokkuvõttes tundus kogu teos ka pisut pikale venivat. Üks neetud paradoks on ju see, et publik harjub kiiresti ka väga heaga ning ootab siis veel paremat, uut ja üllatavat. Kuigi muusika oli põnev, nauditav ja leidlik, väsitas see ühtejärge kuulamine siiski lõpuks ära. Selles žanrite kokkusulatamise idees muusika võitis, aga mitmesuguste ootustega publiku seas võis see ka probleeme tekitada.

Ja lõpetuseks – mulle meeldib väga Olari Elts kui dirigent, mulle meeldib temas kõik. Aga ometi kangastus selle teose ettekannet kuulates dirigendipuldis Paul Mägi… Teist temasarnast jazzdirigenti meil pole olnud ega ole ka veel praegu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming