Pärimusmuusika traditsioonide ja innovatsiooni vahel

Märt-Matis Lill

On selge, et peagi kahekümnendat toimumisaastat tähistav Viljandi pärimusmuusika festival on saanud eesti kultuurimaastiku lahutamatuks osaks. Paljudele – muuhulgas ka allakirjutanule – on see sündmus, milleta oleks suve raske ette kujutada. Festivalist on saanud midagi, mille kohta kehtib juba väljend „oma tuntud headuses”. Seetõttu olingi meeldivalt üllatunud, et tänavune festival suutis ikkagi mind üllatada, ja seda väga positiivses mõttes. Selle aasta festivalil lummas mind kava väga kõrge tase, suur mitmekülgsus, korraldajate imetlusväärsed leiud ning selle kõige juures meeldiv sidususe tunne. Erinevalt mõnest varasemast aastast ei mõjunud festival laialivalguvalt. Elitaarsus ja rahvalikkus, sisutihedus ja efektsus olid heas sümbioosis ning haakusid üldjoontes suurepäraselt selleaastase teemaga, milleks oli üks kesksemaid muusikalisi  nähtusi üldse – rütm ja pulss.  

     

On selge, et rütm on midagi pärimusmuusikale üdini keskset. Ja mitte ainult pärimusmuusikale. Just rütm kannab endas ürgset inimlikku  alget, mis avaldub vajaduses maailma struktureerida või tehnilisemalt öeldes – rütmiseerida. Huizinga rõhutab oma „Mängivas inimeses” rütmi keskset rolli mängu kui inimvaimu ühe keskse kategooria toimemehhanismis. Rütmita kaotaks maailm oma piirid, oma sidususe, valguks laiali. Võib-olla on rütm midagi inimeksistentsi seisukohalt niivõrd keskset ja olulist, et sellest on õieti raske rääkidagi ning selle olulisuse võtab vahest kõige paremini kokku  nauding, mida tunneme, kui kogeme erinevas esteetilises kontekstis rütmi eri vorme. Tõepoolest, rütminauding on tõenäoliselt suurimaid, mida loov inimvaim meile üldse pakkuda suudab.     

  Alljärgnevalt peatun kahel kontserdil, kus  mulle sel festivalil sedasama naudingut kõige rohkem jagati ja edasi anti. Festivali kõige suurejoonelisemaid etteasteid pakkunud ansamblid olid ühelt poolt tugevalt seotud oma kultuurikonteksti traditsiooniga, teiselt poolt aga üritasid seda seostada neid piire ületavate nähtustega. Ühe sellise kollektiivi Oreka TX moodustavad mõni aasta tagasi PÖFFil linastunud filmi „Nömadak Tx” peategelased. Nood sõitsid mööda maailma  ringi, otsides ühist keelt kohalike traditsiooniliste muusikakultuuride ja omaenda baski kultuuri ühe omapärasema ja huvitavama instrumendi – txalaparta vahel. Baskide muusikalise rännaku tulemus andis väga kireva, pisut eklektilise, aga kindlasti ülimalt muljetavaldava muusikalise terviku, kus kõiksugu eri mandrite muusikavormid põimuvad üllatavalt loomulikult txalaparta helide ümber. Kusjuures txalaparta ise võtab selle rännaku raames samuti  väga erinevaid vorme: originaalis puuinstrument muutub Lapimaa saamide juures jääks ning Põhja-Aafrika kõrbes kiviks. Võib-olla selle projekti tugevuseks ongi eelkõige txalaparta ehk siis algselt kahe kõlava puulaua imeväärne omadus muutuda ja kohanduda. Kindlasti on keskses rollis ka kahe solisti ülimalt virtuoosne pillimängutehnika, musikaalsus ja loominguline avatus. Ma arvan, et just see aitab sellel projektil püsida hea maitse ja kunstilise mõttekuse piirides ning mitte jääda õõnsaks väliste efektide kogumiks. Samas peab ütlema, et etteaste tervikuna oli ka tõeliselt muljetavaldav lava-show selle sõna kõige paremas mõttes. Justkui baskide Riverdance, ainult et – vähemalt veel mitte – ilma iirlaste suurprojekti tugevalt kommertsiaalse kõrvalmaitseta.         

Festivali teine suuresineja oli india klassikalise muusika traditsiooni esindav Trilok Gurtu. Ka tema on ehitanud sildu kultuuride vahele, põhiliselt siis india traditsioonilise muusikakultuuri ja lääne muusika teatud vormide, eelkõige jazzi vahele. Peab ütlema, et löökpillimängija soolokontserdina oli tema esinemine  rabavalt tihe ja intensiivne. Muusikalist materjali ning lihtsalt lavalist energiat ja intensiivsust jagus Trilok Gurtul vähemalt terve ansambli jagu. On hämmastav, kuidas üksainus mängija suutis terve väljakutäie rahvast kuulama panna, kaasa haarata ja lummusesse viia. Tema mängus põimusid ülim virtuoossus, muusikalise mõtlemise mitmekihilisus, sügav musikaalsus ning eriline lavakarisma. Lääne ja ida traditsioonide muusikalised seosed mõjusid  maitsekalt ja loomulikult. Sealjuures oli kogu aeg tunda, et esinejale on põhiline oma muusikaliste ja kultuuriliste juurte juures püsimine ja neist lähtumine. Seetõttu jäi tema mäng väga maitsekaks ja igasugused piiriületamised mõjusid veenvalt ja põhjendatult. Siin ei olnud crossover’ite ja maailmamuusika kontekstis pahatihti läbi kumavat pinnapealsust ja odavat maiku. Kui globaliseeruvas maailma muusikakultuuris kusagilt eeskuju ja õppust  võtta, siis just siit. Arvan, et Trilok Gurtu edu saladus on iseenesest lihtne ja universaalne: tuleb lihtsalt tunda oma traditsiooni väga põhjalikult, teha roppu moodi tööd ja omandada pillimängu vallas täiuslik meisterlikkus ning alles siis edasi vaadata nende kultuuride ja traditsioonide suunas, mis oma kultuurikontekstist eemale jäävad. Tänapäeva maailmas kipub muusikutel paraku pahatihti nappima selle jaoks kannatlikkust, nõudlikkust  iseenese vastu ning sellega kaasas käivat alandlikkust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming