Pärnu laste maitset kujundab „Muusikamoos”

Toomas Velmet

Juba aastaid, alates 2003ndast, korraldatakse Pärnus riigi ainukest muusikafestivali lastele, pealkirjaks „Muusikamoos”, ja lapsed armastavad seda festivali. Tegijad pakuvad välja retsepti, kuidas „moosi” keeta: törts oma linnaorkestrit, ports koorimuusikat, surts folk- või muud muusikat, tubli annus professionaalsetelt tegijatelt, sekka kulbitäis koolitust ja lõpetuseks üks käntsakas muusikali või muud toekamat. Retsept ei ole keeruline ja võiks ju leida järgijaid mujalgi,  kuid ilmselt ei ole keeduprotsess niisama lihtne kui maiustamine. Selle kohta on märke, mis selges sõltuvuses elujärjega, kuid tegijate järjekindel fanatism ja ennekõike lastest hoolimine pole lasknud head tegu hanguda. Veel 2009. aasta „moos” kestis 22. – 29. märtsini ja sisaldas seitset kontserti, neist üks koguni Tallinnas. Tänavune, mõnevõrra väiksem oli nelja „purgireaga”, kusjuures üks  kordus Jõhvi kontserdimajas. Ka ei õnnestunud mul bukletit hankida. Võib-olla polnudki teist?

Aga Pärnu laste veerandilõpu nädal sai siiski sisustatud nii, et koolivaheaeg kulub küll puhkuseks ära. 15. märtsil viidi Jõhvi lastele külakostiks kontsertetendus „Loomade karneval”. 16. III toimus viis seanssi pealkirjaga „Oreli saladused” Pärnu kontserdimaja suures saalis, kus organist Kristel Aer pühendas lapsed oreli ehitusse, kujunemislukku ja mänguvõimalustesse  ja viis lapsed ikka pilli sisse küll ning küllap sai nii mõnigi saladus avalikuks. Suurüritusena pakuti 17. III kontserdimajas Camille Saint-Saënsi „Loomade karnevali”. See polnud lihtne kontsert, vaid etendus, kus tegelasteks Kersti Adamsoni balletistuudio ja Pärnu Linnaorkester päris võrdsete partneritena, sest ka orkester oli laval, et lapsed tõepoolest näeksid, kes on kes nii balletis kui orkestris. Kogu etendust juhatas dirigent Elmo Tiisvald, teksti luges  teinegi dirigent Raul Talvar ning lapsed tantsisid ja orkestrandid mängisid. Ega see muusika nüüd ainult Saint-Saënsile ka ei kuulunud: sissejuhatuseks kõlas osa Griegi süidist „Holbergi aegadest” ja karnevaliritta oli seatud ka paar pilti Mussorgski galeriist „Pildid näituselt”. Kokku sai neid tunni sisse seitseteist ja, mis kõige olulisem, lapsi pungil täis suur saal (901 istekohta!) ei näidanud väsimuse ega tüdimuse märke, maiustades isukalt Mussorgski rosinaid  Saint-Saënsi moosis.

Kohe teises numbris lavale ilmunud lõvi tuletas vanematele lastesaatjatele meelde midagi huvitavat „pingviinide” paraadi etenduselt – tõsi, ta jäi üksikuks uitajaks omas liigis. Kogu etendus oli lastele hästi „söödavaks” keedetud, kohati ehk liigagi – ma ei usu, et laste mälumaht on nii väike, et nad lisaks dirigentidele ei võiks meelde jätta ka orkestrisoliste, on nad ju selle ära teeninud küll. Kedagi tõsteti püsti ja keegi oli isegi eeslaval, kuid kindlasti  jäid ette lugemata pianistid, kelle komponent moosis on päris oluline. Kuigi ma aiman, kes olid klaverite taga, jäägu see siiski saladuseks, nagu korraldajad soovinud. Mõistan suurepäraselt ja kiidan heaks mõtte, et selles konkreetses etenduses peab orkester olema nähtaval ja et balletistuudio paarkümmend tantsijat ei saa läbi ilma aksideta, kuid mõelda selle üle võiks, sest Eesti kõige parema akustikaga kontserdisaali akustika on seda väärt, et sellega ka lapskuulajate  kõrvu hellitada. Seda enam, et kontserdimaja „orkestriauk” on fantastilise akustikaga ja minu teada ka reguleeritava sügavusega. Saint-Saënsi teose esitaja on orkester ja kõik muu seal juures on selle muusika illustratsioon, mitte vastupidi. Mõelgem edasi, sest etendus on väärt, et seda ikka ja ikka korraldada. Kolmanda sündmusena esines Pärnu raekojas 19. III oma linna käsikellade ansambel Agapella, kes on juba riigis edu saavutanud ja  tuntust kogunud ja seda tänu dirigentidele, kelleks on Helvi Treiblut ja Elo Kesküla. Selgi kontserdil olid kellahelistajatele kaaslasteks tantsijad, aga ka fagotisolist Mari Kalmet ning löökpillur Rauno Pella. „Muusikamoosi” finaal sai teoks aga jälle kontserdimaja suures saalis, kus olid Pärnu LO ees soleerimas Pärnu linna lapssolistid muusikakoolist.

Orkestrit juhatas meisterlikult – ega lapsi selleta saata ole võimalikki – külalisena Lukas Groen (Holland) ja oma  individuaalset meisterlikkust näitas üheksa solisti. Loen väga oluliseks nende nimede avaldamist, sest tulevikus võib nii mõnigi juba professionaalsel laval meenuda. Need üheksa olid: Chris Sommer (trompet), Rauno Pella (löökpillid), Regina Mänd (viiul), Liisa Veri (viiul), Laur-Juhan Luuk (tšello), Mai-Liis Pukk (klaver), Hanna Mathilda Metshein (flööt), Maris Jürgenson (flööt) ja David-Filip Popov (tšello). Mõelgem hetkeks veel, miks see kõik, eriti viimane kontsert, on Pärnus võimalik. Meil on palju-palju muusikakoole, kõigis tööl fanaatilisi ja meisterlikke õpetajaid, aga kusagil mujal ei ole võimalik, et lapsed saavad esineda Eesti parimas kontserdisaalis sümfooniaorkestriga ja kui vaja, siis Steinway klaveritel, kogedes oma elu esimest edu suures saalis. Võib mürki võtta – see edu ei jää viimaseks.

Aitäh, Aivar Mäe, kes sa oled Pärnust pärit. „Muusikamoosi” keetsid kokku Pärnu filharmoonia  koostöös Pärnu kontserdibürooga, peakokad Helen Erastus ja Maarja Talts.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming