Pärnu, nädalaks muusika maailmalinnaks

Tõnu Reimann

Pudemeid kammerkontsertidelt 28. juuli Järvi suvefestivali avakontsert tõstis kõrgele lootused kuulda kammermuusikat heas esituses, sest suurem osa kammermuusika galakontserdil esinejatest kuulus festivali sümfooniaorkestrisse ja suutis juba seal oma mänguga tähelepanu äratada. Pärnu kontserdimaja suures saalis antud kontsert ise algas aga korraldajatele dramaatiliselt: kava esimesed esinejad ei olnud esinemiseks valmis ja kui lava järgmisele koosseisule ümber korraldati, selgus, et üks esineja ei ole sel õhtul võimeline lavale minema, vajades hoopis kiirabi (kuumalaine oli just alanud). Uus lava ümberkorraldus – ja kontsert algas Robert Schumanni Klaveritrio nr 1 ettekandega koosseisus Irina Zahharenkova (klaver, praegu Sibeliuse akadeemia doktorant ja EMTA õppejõud), Ulrike Danhofer (viiul, Viini muusikakõrgkooli professor) ja USAst pärit tšellist Jason Calloway. Zahharenkova mängu ilmestab emotsionaalne alge, milles kõlakultuuril on kandev roll. Kuna klaveritrios määrab pianisti mäng teose alatooni, oli põnev jälgida terviku tekkimist ja keelpillide panust sellesse. Danhoferil on väga puhas ja selgelt liigendatud toon, mis haakus hästi pianisti taotlustega. Tšello toetas oma partiiga teose põhijooni, mõnevõtta väiksema aktiivsusega. Triost kujunes selgete joontega tervik, kus emotsionaalsed tõusud olid ette valmistatud ja pingete gradatsioon intellektuaalselt paigas.

Seda väga head taset jätkas Weimari Linnaorkestri metsasarverühma kontsertmeister Fritz Pahlmann koos Norrast pärit pianisti Gunilla Süssmanniga. Schumanni „Adagio ja allegro” kõlas sedapuhku autori lemmikvariandis (sagedamini kuuleb seda tšellistide või vioolamängijate esituses). Mäng hellitas kuulajate kõrvu: ilus ümar toon tõeliselt välja peetud Adagio’s pani kuulama. Kui keelpillimängijad kasutavad kahe pala kontrasti saavutamiseks teravdatud strihhe, siis Pahlmann jätkas oma Allegro’t stabiilselt ilusa tooniga, tekitades teosest kõlalise terviku. Saatepartii oli täpne ja koostöö solistiga suurepärane.

Järgmised esinejad Matthew Hunt (klarnet), Máté Szűcs (vioola) ja Sophie Rahman (klaver) olid valinud neli osa Max Bruchi tsüklist „Kaheksa pala klarnetile, vioolale ja klaverile”. Nende esituses sai publik kingituse, mille alateadlikus ootuses inimesed ikka kontserdile lähevad – nimelt, et saada üllatava ja tõelise elamuse osaliseks. Laval kaks meest, kes valdavad täiuslikult oma instrumenti, naudivad muusikat, teevad seda vabalt, olles ideaalses dialoogis algusest lõpuni. Tunda oli, et nad ei mängi esimest korda koos. Esinejate CVsid sirvides võis leida, et Hunt, üks Inglismaa paremaid klarnetiste, kes praegu töötab Breemeni orkestri solistina, on sage külaline Berliini Filharmoonikute kammerkontsertidel, selle orkestri vioolarühma kontsertmeister on Szűcs aastast 2010. Kahe mehe tulevärgi vahel liikus oskuslikult pianist Rahman, olles paindlikult ja täpselt ansamblis. Publik läks endast välja, aga lõpuks ikkagi esinejad vahetusid ja kõlama hakkas Helena Tulve „Ja valgusest pimedus” fagotile ja keelpillikvartetile.

Esmane kuulamismulje oli, et tegemist on sügava ja tervikliku teosega, kantud ühest ideest, mis muusikalise motiivina suubub laskuvasse veerand-, pool- või kolmveerandtoonilisse kujundisse. Vahepealne meno mosso toob sisse uue kõlalise mõõtme – valguse, et pöörduda peagi tagasi põhimotiivi – pimeduse lõpliku võidu juurde. Teos on pühendatud Martin Kuuskmannile ja ootuspäraselt oligi fagoti roll nii muusikalise materjali poolest kui ka esituslikus plaanis juhtiv. Kuid seda mitte üksi – tähtsuselt peaaegu võrdväärse partii on autor kirjutanud vioolale (Mihhail Zemtsov), mis lisas paindliku ja sooja tooniga teosele tundelisust. Viiulite (Mari-Liis Päkk ja Triin Ruubel) ja tšello (J. Calloway) roll oli mitmeplaaniline: kord tämbriline foon, kord lisati sümfoonilist mõõdet, kord viidi edasi küllaltki keerulise partituuri muusikalist arengut. Teos oli põhjalikult ette valmistatud, pani kuulama ja moodustas kontserdi sisulise raskuspunkti.

Viiuldaja Ruubelit kuulsime ka järgmise teose, inglise naishelilooja Rebecca Clarki üheosalises trios „Dumka”, partneriteks Andres Kaljuste (vioola) ja S. Rahman (klaver). Ruubeli õpingud Saksamaal on sujunud edukalt: tema mängu iseloomustab praegu tahte, taotluste, veendumuste ja oskuste sümbioos. Toon on avardunud ja pilli kõla rikkalikum. A. Kaljuste demonstreeris sel kontserdil oma paindlikkust vahetada viiul vioola vastu ja vastupidi. Ansamblites eri rollis suheldes kõlab aga tema mängust läbi kogu muusikalise materjali (partituuri) tundmine ja selle kaudu oma rolli täpne teostus. Koos Rahmaniga kujundati see põhiolemuselt melanhoolse ballaadlikkuse ja kergelt bartóklike rahvamuusikaintonatsioonidega lugu mõnusalt kuulatavaks.

Suurejoonelise kontserdi krooniks kujunes Mendelssohni Keelpillioktett Es-duur. Viiuldajateks Florian Donderer (Bremeni SO kontsertmeister), Lasse Joamets, Andres Kaljuste ja Juta Õunapuu, vioolad Máté Szűcs ja Mircea Mocanita (Rumeenia) ning tšellod Indrek Leivategija, ja Andres Lend. Oktett on Mendelssohni mängituim kammerteos ja Eestiski mitme koosseisu esituses kõlanud. Tavaliselt juhib ansamblit esimene viiul, mida Donderer ka oma delikaatsel moel tegi. Seekordses koosseisus oli aga ka teine mootor, esimene vioola Szűcs, kellest kiirgas energiat kõigi keskmiste häälte aktiveerimiseks. Ansamblis mängides ei keskendu ta ainult oma partiile, vaid sütitab kommunikatsioonialtilt ka teisi. Võinuks arvata, et Mendelssohn on kohal (nimelt olevat autorile väga meeldinud oma oktetis kaasa lüüa just esimest vioolat mängides). Kui okteti kaks esimest osa kulgesid heas traditsioonilises vaimus, kus tavapärasest kvaliteetsest esitusest eristus keskmiste häälte rikkalikkus, siis Scherzo oli tõeline unenäoline jada Oberoni, Titania, Pucki ja Kapellmeistriga, kes juhatab pisikeste putukate ja loomakeste orkestrit. Strihhid olid uskumatult kerged, viperused puudusid. Samasuguse hoo ja musitseerimistahtega mängiti ka Finaal oma fuugaga. Esitus, mis rikastaks kas või televisiooni muusikakanalit Mezzo.

Sellega lõppes suuremahuline kammermuusika kontsert, kuid huvitavat selles žanris jagus veel mitmele päevale.

30. juuli

Järvide päeva kontsertide üks küpsemaid esitusi oli Šostakovitši Tšellosonaat vendadelt Marius ja Mihkel Järvilt Pärnu raekojas. Marius Järvi tšellomäng, mis on oma põhiolemuses pikka aega olnud romantilislüüriline, on viimastel aastatel muutunud jõulisemaks, mis aitab valitseda Šostakovitši teose kompaktset vormi. Sonaadi varem kuuldud esitusega võrreldes oli tunda nii vaimset kui tehnilist küpsemist, autori mõtetele lähenemist ja enesekindlust. Teose rütmiline külg oli täpne ja pealesuruv, mis töötab hästi sonaadi allegro-osades, võib aga muutuda kammitsevaks Largo’s.

Samal õhtul jätkus päev Eliisabeti kirikus, kus kontserti alustas Schuberti Keelpillitrio B-duur, esitajaiks Maarika, Andrus ja Teet Järvi. Trio viiulipartii asendamine flöödiga tegi teose kõlapildi pehmemaks, pakkudes uusi võimalusi artikuleerimiseks, mida Maarika Järvi ka kasutas. Andrus Järvi, kelle vioolamängu pole Eestis aastaid kuulda saanud, tõmbas tähelepanu oma toonile: lihtne ja täpne poognajaotuste kasutamine ja intensiivne vibraato meenutas vanema põlvkonna vioolamängijate (Bruno Giuranna) mängu. Paremaid näiteid sellest oli Menueti Trio esitus. Samal kontserdil sai kuulda veel ühte Järvide perekonna vioolamängijat, kui Madis Järvi esitas Enescu „Kontsertpala”. Tema mäng oli aplombikas ja vaba, pälvides publiku tähelepanu.

Kontserdi lõpuosa kuulus viimase paarikümne aasta jooksul loodud muusikale: John Tavener, Eino Tamberg, Jonas Tarm. Taveneri laulud sopranile ja tšellole Anna Ahmatova luulele on hea näide, kuidas sügavad ja lihtsad tekstid on äratanud helilooja fantaasiamaailma: hääle ja keelpilli läbipõimunud kude annab põneva võimaluse jälgida mõlema partii vertikaali ja kuulata tekkinud tervikut. Esitus (Elizabeth Paavel ja Marius Järvi) oli heas ansamblis ja mõjuv, jääb vaid loota, et edasised õpingud Sibeliuse akadeemias aitavad juba mitmekülgse lavakogemusega noorel lauljataril lahendada kõrge tessituuri kõlaprobleeme. „Kutse tantsule” soolofagotile on Tambergi viimaseid helitöid. Kogemus kirjutada Kuuskmannile (temale on pala ka pühendatud) oli heliloojal Fagotikontserdiga juba olemas. Rahulikult tantsusammu otsiv pala annab rikkalikke võimalusi liigendusteks, tämbritega mängimiseks, pingete tekitamiseks ja lahendamiseks. Mitmekihilisust lisab aga kusagil taustal olev mõtlikkus – nagu eemalt. Kuuskmann esitas pala talle omase energia ja meisterlikkusega.

1994. aastal sündinud USAs elava ning seal viiulit ja kompositsiooni õppiva eestlase Jonas Tarmi nimi ilmus meie muusikaavalikkuse ette sel kevadel, kui ta oli teosega „Ringvaremed” flöödile, viiulile, tšellole ja klaverile võitnud USA noorte heliloomingu võistluse. Teoses on kasutatud mitmeid mõjutusi ja helitehnikaid: atonaalsust, graafilisust, kromaatilisust – kuni Piazzollani. On ju seda tehtud varemgi, ometi mõjus muusika värskena, põhjuseks hea proportsioonitaju, mis ei lasknud kuulaja tähelepanul väsida. Teose instrumentatsioon on asjatundlik ja huvitav. Esitajad Maarika, Miina, Marius ja Mihkel Järvi olid koos autoriga põhjalikult süvenenud partituuri ja suutsid anda veenva tõlgitsuse.

31. juuli

Kalle Randalu sooloesinemistele on sel suvel Eestis olnud võimalik korduvalt kaasa elada: Beethoveni 5. klaverikontsert suve hakul, Schuberti sonaat „Klaaspärlimängul” Tartus, Mozarti Kontsert kahele klaverile – kõik mängitud ühtlaselt suure kontsentratsiooni, hea maitse ja pianistliku üleolekuga. Tema elektriseeritud mängumaneer ja kõrged nõudmised endale on leidnud hea tasakaalu, esinemiskindlus on nauditav. Kammerkontserdil „K. Randalu ja sõbrad” Pärnu kontserdimaja suures saalis olid õnnestunumad numbrid just samast kõrgklassist. Debussy Rapsoodia klarnetile ja klaverile nr 1 (Toomas Vavilov) ning sama autori Sonaat tšellole ja klaverile (Teet Järvi). Ansambel Vavilov-Randalu üllatas oma kõlalise rikkuse ja pingete nivooga. Vaikusest sündivad helid ei vajanud crescendo’t, et tekiks pinge. Mäng käis pigem tämbritega, mis viisid pikalt juhitud eesmärgini. Kogu see värvimäng oli intellekti kontrolli all, mis andis esitusele oma võlu.

Tšellosonaadi kõlaline maailm erineb Rapsoodia omast üsna palju. Debussy impressionism on siin stiilielementide poolest kirjum, tujukam ja närvilisem, jättes palju ruumi emotsionaalsele esitusele – tunglevus koos kiirendusega, rahunemine koos aeglustusega. T. Järvit ja K. Randalut kuulates tekkis mõte – kuidas see saakski teisiti olla? Selle pidevalt pingestatud liikumise vahele muidugi Debussy sillerdavad kõlakombinatsioonid (klaveri kõla!) ja senini kõrvus püsivad tšello pizzicato’d. Esitus oli vaba, fantaasiarikas ja meeldejääv. Kontserdi avanumbriks olnud Schuberti „Forellikvintett”, esitajateks Jari Valo (viiul, Soome), Andrus Järvi (vioola), Teet Järvi (tšello), Mati Lukk (kontrabass), ja selle lõpuks kõlanud Schumanni „Muinasjutud” klarnetile, vioolale ja klaverile (T. Vavilov, M. Zemtsov) olid meeldivad kuulata, kuid mõningane strihhiline ja kujundlik kirjusus ei luba neid võrrelda eespool mainitud esitustega.

Darius Milhaud’ kontsertsüit „Maailma loomine” oli kergeks vahepalaks ja sellisena lõõgastav hetk sellel kolmeosalisel kontserdil. Kuna tegemist on balletimuusika seadega, on orkestri kõlapaletti keelpillikvarteti ja klaveri abil raske saavutada. Teoses on ohtralt džässilikke elemente, mis kõige eredamalt kõlasid vioolamängija Zemtsovi esituses.

1. august

Festivalil kõlanud kammermuusika rikkalik valik lõppes öökontserdiga Eliisabeti kirikus. Kavas olid Bachi Brandenburgi kontserdid nr 3 ja 5, kaks aariat Händeli ooperist „Julius Caesar” (solist E. Paavel) ja Enescu Oktett keelpillidele. Kontserdi barokses osas oli liidrirollis F. Donderer, kelle tõlgitsuses oli Bach paindlik, rõõmsameelne ja ansambli kõla parimatel hetkedel läbipaistev. Eredaimad muljed jäid kontserdi nr 3 Allegro moderato osast, kontserdi nr 5 aeglasest osast Affettuoso solistide ansamblile (Maarika Järvi, Florian Donderer, Reinut Tepp), mis tekitas rahulikult voogava, ansambliliselt ühtse tundliku hetke, ja Tepi kordumatu isikupära ja virtuoossusega mängitud sama kontserdi klavessiinisoolost.

Kontserdi lõpetanud Enescu Keelpillioktett on eriline teos selles žanris. Äsja Rumeenia provintsist Pariisi saabunud 19aastase noormehe soov kõik oma uued tunded ja kogemused noodipaberile panna täitus vaevaliselt, tulemuseks oli aga ainulaadne muusikaline tervik, helikeel, mis on ainuomane vaid sellele teosele. Juba esimese osa kaaluka peateema arendamine ei kulge tal rahulikult – see tuleb panna kaanonisse. Teise osa fuuga kirjeldamiseks on vahest parim sõna „ekstreemne”: dissonantsid järgnevad üksteisele lahenduseta, rütmiline käsitlus on vulkaaniline. Teose ainsaks hingetõmbehetkeks on pisut salapärases võtmes Lentement, kus sai nautida Arvo Leiburi viiuli sulnist kõla. Okteti lõpetab üha uuesti esile tungiv pöörane valss. Oktett koosseisus Arvo Leibur, Ulrike Danhofer, Triin Ruubel, Miina Järvi, Mihhail Zemtsov, Andrus Järvi, Marius Järvi ja Teet Järvi tõi selle pidevas muutumises grandioosse teose kogu selle suuruses, mitmeplaanilisuses ja uudsuses (kirjutatud 1900. a) publikuni, kes oli peale keskööd lõppenud kontserdil väsinud, aga õnnelik …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming