Paindlikkust ja konkurentsi

Mirje Mändla

Eesti Muusikakoolide Liidu tegevuskava üle arutlevad Neeme Punder ja Timo Steiner.

Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees ja Võru muusikakooli direktor Neeme Punder ning juhatuse liige ja Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner võtsid arutluse alla muusikakoolide võistluste taseme, muusikakoolide rolli professionaalses ja huvihariduses ning esitasid küsimuse, kuidas elavdada regionaalset kultuurielu.

Regionaalne kultuurielu koostöös kultuuri- ja haridusministeeriumiga
Enne vestlusringi suhtlesin Narva ja Pärnu orkestri esindajatega. Narva Linna Sümfooniaorkestri peadirigent Anatoli Štšura on vähemalt kümme aastat hoidnud fookuses teemat, kuidas leida Narvast pärit muusikutele kodulinnas tööd, mis tagaks ka nende osalemise sealses orkestris ja projektorkestrist saaks regionaalne stabiilselt tegutsev orkester. Samalaadsete küsimustega seisab silmitsi Pärnu Linnaorkestri direktor Tõiv Tiits. Koostöös Pärnu muusikakooliga loodab Tiits leida lähiaastail vahendeid, et osta harf, luua muusikakooli harfiklass ning tänu võimalusele esitada ka harfipartiid sisaldavaid teoseid laiendada orkestri repertuaari. Suur osa Pärnu Linnaorkestri orkestrante õpetab piirkonna muusikakoolides, aga puudu on kohalikest puhkpillimängijatest.
Timo Steineri meelest tuleks toetada regionaalseid orkestreid selle mõttega, et seal mängivad muusikud saaksid osaleda ka hariduse vallas. Süsteemi võiks üles ehitada nii, et poole muusikute koormusest annaks töö orkestris ja poole õpetamine muusikakoolis. See, et nad elaksid-tegutseksid kohapeal, looks tingimused alustada ka väiksemate stabiilsete koosseisude kontserttegevust. Narva ja Pärnu orkestri kõrval tuleks kindlasti suurendada ka Vanemuise sümfooniaorkestri paindlikkust.
Neeme Punder: Eestis tegutsevad veel Tartu ülikooli sümfooniaorkester ja Lilyan Kaivu juhatatav Üle-eestiline Muusikaõpetajate Sümfooniaorkester.
Timo Steiner: Tegemist on harrastus­orkestritega ja seal mängimisega inimesed elatist ei teeni. Kui suurendada Pärnu Linnaorkestri koosseisu sümfooniaorkestrini (s.t tõsta puhkpillide osakaalu), siis sellest võidaksid kõik: orkester, haridusruum seal ümber ning regioonis oleks rohkem spetsialiste, kes õpetaksid regiooni koolides.
Punder: Tõsi ta on, et linnal ei ole nii palju raha, et palgata tööle terve sümfooniaorkestri koosseis. Praegu on kummaline seis, kus mitmed mängijad, kes osalevad Pärnu Linnaorkestri töös, tegutsevad hoopis Estonia või Vanemuise orkestris.
Steiner: Selline korraldus on kulukas, sest kulka maksab muusikute sõidukulu.
Punder: Selge see, aga palgaline koht ütleme 40 inimesele oleks rahaliselt päris suur koormus. Ja mulle tundub, et mujal ei ole nii palju kuulajaid, et orkestrid saaksid nagu ERSO igal nädalal kontserte anda.
Steiner: See peaks olema poolenisti haridusprojekt ning osa rahast võiks tulla haridusministeeriumi kaudu. Kas Pärnu orkester üldse saab teha mõne projekti ilma lisajõududeta?
Punder: Ilmselt on neil ikka vaja mõnda trompetit või trombooni juurde. Pärnu LO rahastus tuleb hetkel linnalt.
Steiner: Riik on neid 20 000 euroga toetanud, mis on riigile üsna sümboolne summa. Siiski, kahe valdkonna koostoimes oleks võimalik üle Eesti uusi õpetajaid leida.
Punder: Kardan, et see on suhteliselt väike võimalus, sest orkestreid on väljaspool Tallinna vähe. Eilse seisuga oli Tallinnas 430 007 elanikku – näen paremat võimalust selles, kui kõik inimesed ei tormaks Tallinnasse.
Steiner: Aga selleks, et nad ei tormaks, on vaja luua ka mujal mingeid tingimusi.
Punder: Just, praegu ei lähe EMTA lõpetajad enam Lõuna-Eestisse tööle. Tudeng tuleb Tallinnasse õppima, loob samal ajal pere ja naljalt enam ära ei lähe. Sellepärast on õppimise keskkond väga oluline: arvan, et kes tulevad Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima, hakkavad suure tõenäosusega seda kanti teenindama. Sama on Heino Elleri nimelise muusikakooliga Tartus, kes ise ütleb, et on Lõuna-Eesti kompetentsikeskus. Praegu ei anna nad välja pedagoogilise kvalifikatsiooni kutsetunnistust, aga koostöös Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooliga luuakse aastane pillipedagoogide õppekava.
Steiner: Kõige rikkam on kultuurielu siiski Tallinnas: siin toimuvad kontserdid ja näed oma eriala inimesi. Kvaliteedi mõttes ei ole siinne kultuurielu küll superrikas, aga eriala mõttes on see siiski parim keskkond. Selles mõttes peaks pillimängija tulema siia õppima.
Punder: Ma ei tea täpselt, kui palju õpib EMTAs näiteks pianiste, aga kindlasti muljetavaldavalt suur seltskond ja on täiesti selge, et kõikidele tööd ei jagu. Samamoodi ei saa kõik keelpilliõpilased Tallinna orkestrites tööd, võib-olla puhkpillimängijaid on vähem. Tallinnasse ei mahu kindlasti kõik tööle.
Steiner: Kindlasti ei mahu, aga arenemiseks on see väga oluline keskkond. Väikese Eesti häda on see, et meil ei ole eriti konkurentsi.
Punder: Viimastel aastatel on noortel olnud võimalus minna õppima teispoole piiri ning tõsi ta on, paljud lähevadki ära. Põhjused on samad: noortel inimestel tekib oma elu Londonis, Hamburgis või Kölnis.
Steiner: Minu meelest on see väga terviklik probleem. Lõuna-Eestis toimiva kultuurielu loomiseks peaksime mõtlema koos nii kultuuri kui hariduse peale. Kui Tallinnas ei pea muusik tingimata hariduses tegutsema, siis mujal nii ei saa. Ja Lõuna-Eestisse õpetajaid ei jätku.
Punder: Ma arvan ka, et Lõuna-Eestis on võimalus õpetada muusikakoolis ja -ringis ning kui on orkester, siis ka seal mängida. Tartus mängivad parimad muusikud Vanemuise orkestris ja edasi võib muusikaga tegeleda omaalgatuslikes ansamblites ja kooslustes. Toonitan ikka seda aspekti, et kui jätkub tohutu inimeste äravool Tallinnasse, siis varsti pole enam kohalikke, kellele kultuuri pakkuda.
Steiner: Tartu on positiivne näide. Kümmekond aastat tagasi ei olnud seal eriti palju muusikutest püsielanikke ja muusikaelu oli suhteliselt vaiksel järjel. Praegu on kulka taotlustest näha, et seal tegutsevad aktiivsed muusikud, kes korraldavad üleriigilise tähendusega kontserte. Samamoodi võiks väljaspool Tartut koos käia ja endale ise tööd luua.

Professionaalne muusika­haridus ja harrastustegevus­
Punder: Oleme siiani rääkinud sellest osast muusikahariduses, mis on seotud sümfoonilise muusikaga, aga muusikalise kõrghariduse saab omandada ka jazz- ja pärimusmuusika valdkonnas.
Steiner: See on väga hea diskussiooniteema, mille peaks suures ringis läbi arutama. Milline on väikeses Eestis tegutseva muusiku profiil? Kas pärimusmuusik peaks põhimõtteliselt suutma mingil tasemel mängida orkestris või kas jazzkontrabassist peaks olema võimeline mängima kontrabassi sümfooniaorkestris?
Punder: Meil on sellised näited.
Steiner: Aga see peaks kajastuma hariduse visioonis.
Punder: Ausalt öeldes arvan, et see on iga loomingulise inimese sisemise kutsumuse küsimus. Ma pigem ei poolda seda, et peab haridust omandades ilmtingimata kõike tegema. Mulle tundub, et siin ei ole ka suurt probleemi, sest paljud jazz- ja pärimusmuusikud löövad ühes või teises valdkonnas kaasa ja saavad sellega hakkama. 
Steiner: Pillivaldamine peaks olema selline, et muusik oleks võimeline mängima seda, mida parasjagu vaja. Näiteks, kui regioonis tegutseb kutseline orkester, siis tal ei tohiks olla mängutehnilisi piiranguid, nii et ta ei saa seal hakkama.
Punder: Kutselistes orkestrites on kohad hõivatud. Viljandi Noorteorkestris või Üleriigilises Noorte Sümfooniaorkestris saavad kõik kaasa mängida ja igasuguse suunitlusega inimesed teevad seda päris suure mõnuga. Me oleme selles mõttes kahe küna vahel, et üks on professionaalne akadeemiline muusikaõpetus ja teine on see muusikakultuur, mis ei ole akadeemiline, aga nõuab samamoodi pillimänguoskust. Selle pinnalt mängitakse jazz- ja popmuusikat.
Steiner: Küsimus seisneb pigem selles, kas algtasandi jazzmuusiku, klassikalise muusiku ja pärimusmuusiku pilliõpe erineb.
Punder: Minu seisukoht on, et ei erine. Olen aastate eest viibinud päris kummalisel foorumil Barcelonas, kus üks Oslost pärit jazzipedagoog teatas, et klassikalise muusika õpetus segab ära jazzmuusika tunnetuse, et see paneb inimesed kinni. Minu meelest on pillimäng manuaalne tegevus ning selles vallas tuleb omandada standardoskus.
Steiner: Tehniline baas peaks olema nii hea, et see loovust ei takista.
Punder: Pillimänguoskus oma baasteadmiste kriteeriumides on vaja omandada. Pärast võib mängida ükskõik millises stiilis. Näiteks võiks tuua Wynton Marsalise – absoluutne jazziguru suudab geniaalselt mängida ka Haydni trompetikontserti. Selliseid pianiste on väga palju, näiteks Matsujev või Novikov.
Steiner: Meie oleme süvamuusika taustaga, aga mida jazzmuusikud ise arvavad?
Punder: Näiteks Indrek Kalda Viljandist ütles, et oi kui hea on õpetada pärimusmuusikat tehniliselt hea taustaga mängijale nagu Maarja Nuut. Mulle tundub, et aegunud on müüt, nagu segaks klassikaline muusikaharidus teatud stiilitunnetust.
Steiner: Küll aga, kui solfedžo metoodika peale mõelda, oleks meil jazzmuusikutelt üht-teist õppida ja üle võtta.
Punder: Kui rääkida nüüd huviharidusest, siis Tonio Tamra (EMLi juhatuse liige ja Viljandi muusikakooli direktor) mõte on olnud see, et huvihariduse suurema kaasatõmbamise käigus avaneb rohkem tegutsemisvõimalusi ka neil, kes on saanud professionaalse väljaõppe. Me ei saa muusikakoolides lapsi õpetada ainult selle eesmärgiga, et neist saavad tulevikus orkestrandid. Eestis ei ole palju orkestreid, mistõttu oleks muusikakoolide tegevus väga kitsa fookusega.
Steiner: Muusikakoolide liidul ei ole seni olnud koolide huvitegevuse eraldi tegevuskava. Tegelikult oleks väga huvitav leida seoseid harrastustegevuse ja professionaalsete muusikute vahel. Kas on koostöövõimalusi? Vaade oleks avaram ja musitseerimisrõõmu rohkem. Selles mõttes on muusikakoolid toredas rollis, et nad võiksid suunata professionaalset muusikaelu, aga ka harrastus­tegevust.
Punder: Jüri-Ruut Kanguri tegevus üle-eestilise sümfooniaorkestri juures on lihtsalt fantastiline. Samamoodi meeldib lastele mängida üleriigilises puhkpilliorkestris. Loodetavasti suudab Sirli Illak taas tööle panna Lõuna-Eesti muusikakoolide puhkpilliorkestri ja sellele uue hingamise anda. Väga lahedad on ka bigbändid, neid tegutseb nii Sauel kui ka Narvas, samuti igasugused puhkpilliorkestrid, kellest kutseline on meil ainult kaitseväe orkester.
Steiner: Me kogu aeg otsekui piirame ennast eesti keeleruumiga, aga muusika on universaalne keel ning muusikale ja muusikutele on kõik teed valla, pead lihtsalt ise väga heal tasemel mängima. Me peaksime suutma anda nii head haridust, et lapsed saaksid koputada kõikidele ustele ja mitte ainult mõtlema, kas on töökohti Eestis.
Punder: Absoluutselt! Aga ei saagi öelda, et meie haridusega ei saa mujal hakkama, saadakse küll.

Rahvusvaheliselt avatud konkursid
Steiner: Mulle tundub, et väikeses Eestis on mõnes pillirühmas konkurents peaaegu olematu. Võib-olla tuleks korraldada rahvusvaheliselt avatud konkursse, et ei tekiks mugavustsooni: näiteks tromboonimängijana ei piisaks sellest, kui suudad mängida kakskümmend minutit ja kohe võidki võita teise koha.
Punder: Olen nõus, et lapsel peaks olema võimalus osaleda mitmetel võistumängimistel, aga pole raha selliste konkursside korraldamiseks.
Steiner: Neid võiks korraldada nagu meistrivõistlusi spordis. Kutsume lätlased oma õue peale, minu meelest ei olegi lisaressurssi vaja. Tõlgime lihtsalt konkursi üleskutse mõlemale mõistetavasse keelde ja ütleme, et kõik on oodatud.
Punder: Kardan, et Eesti lastel läheks siis raskeks, sest ümberkaudsetel maadel on üllatavalt kõrge mängutase.
Steiner: Aga seda meil ongi vaja! Tulevikus hakkame nende muusikutega konkureerima ja võiks juba algusest peale tajuda, et see on raske. Siis oleks veel võimalik midagi ette võtta, hakata rohkem harjutama. Ma teen siiski ettepaneku teha Eesti konkursid avatuks ning anda Eesti esindajatele n-ö Eesti meistri tiitel. Sellisel juhul näeme ka, mitmes on Eesti meister üldarvestuses, kas neljandal, viiendal või kümnendal kohal.
Punder: See on ikkagi professionaalsust taga ajava sektori üritus. 90 protsenti muusikakoolis õppijatest ei mahu kuidagi selle sisse.
Steiner: Nendele tuleb hoopis koosmänguhetki tekitada, luua orkestreid, teha koostööd professionaalsete muusikutega, et musitseerimisest maksimaalset rõõmu tunda. Kindlasti tuleks selle 90 protsendi hulgast üles leida üliandekad inimesed.
Punder: Neid ikka on ja nad on ka üles leitud ning nad on läinud õppima muusikakeskkooli või välismaale. Aga kus ja millisel kujul peaks avatud konkurss toimuma?
Steiner: Meil on piirilinn – Valga. Avatud konkursse tuleks teha eelkõige pillirühmades, kus meil endal on konkurents väike: hea, kui on kolleeg, kellega võistelda.
Punder: Võrulased on Lätis konkurssidel käinud ja neil läks eelmisel aastal suhteliselt hästi.
Steiner: Vastupidi võiks ka olla. Äkki tahaksid ka soomlased osa võtta?
Punder: Võib-olla tõesti, siis peaks suurendama EMLi teavitustegevust siinsete konkursside kohta. Meie kirjakasti saabub ju alatasa teateid eri riikide konkurssidest. Aga meilgi on keskastme kolme kooli konkursid ning Narva Chopini konkurss, kus on osavõtjaid välisriikidest.
Steiner: Tõesti, mingisugused kokkupuutepunktid on olemas, aga Chopini konkursi tingimused on päris karmid.
Punder: On ka selliseid, kus peamine on koosmusitseerimine ja tänukiri antakse osalemise eest.

Vestlusringi tulemusena võttis EMLi juhatus suuna püüelda muusika valdkonnas avatud meistrivõistluste korraldamise poole ning initsieerida piirkondlike orkestrite ja ministeeriumide ümarlaud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming