Parmupill – soolopill

Kairi Leivo

Eesti rahvapillidel mängimise traditsiooni taastamine kogub aasta-aastalt hoogu. Tagasitee rahvamuusika ansamblitesse on leidnud torupill, väikekannel ja hiiu kannel. Kaua on oma järge oodanud parmupill. Nüüd on lünk parmupillimängu ja -mängijate uurimises taastatud. Pärimusmuusik Cätlin Jaagol on valmis  saamas kogumik „Eesti parmupill”. Autori sõnul ajendas seda koostama vajadus teadvustada, et parmupill on tegelikult olnud peene mängutehnikaga soolopill, millel mängiti meloodiaid ja mis on olnud teiste omaaegsete kõrval ka tantsumuusika mängimise pill.       

Kolmeosalisse kogumikku kuulub CD arhiivisalvestustega aastatest 1922–1994 ning  teksti- ja noodiraamat. Tekstiraamat tutvustab eesti parmupillimuusika traditsiooni, 16 pillimeest ja nende esitatud lugusid ning õpetab parmupilli mängutehnikaid. Noodiraamatus on CD-l avaldatud parmupillilugude noodistuste valik.       

Maailma üks vanimaid instrumente parmupill on ka Eestis sajandeid kasutusel olnud. Kuidas see täpselt Eestisse jõudis, pole teada, ent vanimad arheoloogilised leiud pärinevad  XIII sajandist Otepää linnamäelt. XII –XVIII sajandisse dateeritud parmupille on leitud ka kõigil Eesti naabermaadel. 

Paljud on maailmas rännates kaasa toonud eksootilise ja põneva idamaise või euroopa parmupilli ja sellest ka esimesed toonid välja võlunud. Nii mõnedki on valusast laksust hammaste  pihta pilli kapiservale suveniiriks jätnud. Kõlab ju tavapärane parmupillimängu õpetussõna nõnda: „Pane pill suhu hammaste vahele ja tõmba sõrmega keelt”. Parmupillil mängimise põhimõte on sama nii metallist kui bambusest valmistatud pillidel ja kogumikust leiab asjalikke näpunäiteid nii pilli käsitsemise kui ka erinevate pillimängutehnikate kohta. Lisaks põnevatele rütmidele saab osavam parmupillimängija pillist kätte oktavi jao noote, mis määrab  ka parmupillilugude repertuaari. Bachi ja Mozartit pole esialgu mõtet parmupilliga mängida proovida, küll aga saab igaüks hakkama lihtsama polka või labajalaga. Nende noodid ja helinäited leiab kogumikust kenasti kätte. Parmupillide leviala on ulatub Briti saartest läänes kuni Tšuktši poolsaareni idas ning Indoneesiani lõunas. On huvitav, et nii arheoloogilised kui ka hilisemad eestlaste seas fikseeritud parmupillid esindavad kõiki Euroopas moes  olnud pillitüüpe. Praegu kipume aga unustama, et tegelikult võiks tunduvalt parema pilli saada Eestist, sest turistide jaoks mõeldud masstoodang ei saa iial olla nii tundliku keelega kui meistripill. On oluline, et eestlased mängiksid oma, eesti parmupillil.       

Heal lapsel on mitu nime ja palju kodusid: Venemaal vargan, Norras munnharpe, Prantsusmaal guimbarde, Tuvas khomus, Austrias maultrommel, Inglismaal ja Ameerikas jew’s harp, ja nõnda edasi läbi terve ilma. Seejuures on naljakas, et üldtuntud ingliskeelne parmupilli nimetus jew’s harp ehk „juudi harf” on ajalooline kurioosum, sest juutidele pole see pill  üldse omane! Tegelikult pidanuks olema jaw’s harp ehk sõna-sõnalt „lõualuu harf”, kuid kirjastajatel läksid tähed kunagi segi ja nii on isegi teaduslikes väljaannetes kinnistunud sisuliselt ebatäpne nimetus jew’s harp. Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel.     

Cätlin Jaago sai innustust taastada Eesti parmupillimängimise traditsioon Norras parmupilli õppides. Eestisse naasnud, võttis ta ette aastatepikkuse otsingu leida Eesti rahvaluulearhiivist üles parmupillisalvestused ja kogus materjale parmupillimängijate kohta. 2009. aastal valmis tal magistritöö, mille raames ta uuris parmupillimuusika taasesitamise võimalusi, jäljendades analüüsitud lugude põhjal parmupillimängijate mängustiile. Jaago ind parmupillimängu taastamisel  on nakatanud teisigi – häid parmupillimängijaid võib tänasel rahvamuusikamaastikul juba mitmel käel kokku lugeda. Nii mõnigi neist on käinud läbi samasuguse tee – omandanud pillimänguoskuse Norras. Eesti ansamblites leiame lisaks Cätlin Jaagole parmupille mängimas Juhan Suitsu, Sandra Sillamaa, Priit Moppeli, Heikki-Rein Veromanni, Jaak Johansoni ja paljud teised. 

Ise parmupille meisterdava Priit Moppeli pillid on aastatepikkuse kogemuse ja katsetamise järel ideaalilähedased, mis lubab esitada  rahvalikke lugusid suure nüansitäpsuse ja hea kõlaga. Aga neid pille mõistavad valmistada teisedki pillimeistrid. Võhikule võib olla üllatus, et pilli suurusest ja keelest sõltuvalt on pillid eri helistikes ja ühel korralikul parmupillimängijal tuleb erinevate lugude mängimiseks pille kaasas kanda lausa kohvriga.         

Enamik vanu parmupillimängijaid on siiski põhipillina mänginud mitmeid muid pille ja parmupilli teiste kõrvalt. Ometi mõistab hea pillimees parmupilliga tantsuõhtu või kontserdi kenasti ära sisustada. Maailmas (Norras, Ameerikas, Austrias jm) peetakse juba aastaid ainult parmupillile ja parmupillimängijatele pühendatud rahvusvahelisi festivale. Näiteks  Austria väike Mollni küla hiilgab parmupillimeistrite rohkuse poolest ja kasutab seda osavalt oma küla tutvustamisel: Mollni meistrite tehtud väga kvaliteetseid parmupille ihkavad oma kogusse parmupillimängijad üle maailma ja mitmed neist on jõudnud ka Eestisse. Meil endalgi pole häbeneda midagi. Võime taas kiita August Pulsti tarkust, kes pani kontsertidel teiste pillimeeste kõrval mängima ka parmupillimängijad. Tänu temale on arhiivis  säilinud vanimad lood, mille salvestas fonograafiga Cyrillus Kreek 1922. aastal Pulsti korraldatud Eesti Muuseumi peol. Need on viis lugu Peeter Vekmannilt. Hilisemalt fonografeerisid parmupillilugusid teistelt mängijatelt ka Eduard Oja ja Herbert Tampere, samuti pärast Teist maailmasõda rahvaluulearhiivi ekspeditsioonidel ja lühematel kogumiskäikudel.     

 Iga parmupillimängijat iseloomustab kogumikus ka lugu: näiteks Peeter Vekmanni mängu kohta võib August Pulsti mälestustest lugeda järgmist: „Parmupill, mida oma lihtsuse poolest  võiks ka poisikeste või karjapoiste pilliks nimetada, on meisterlikul käsitlusel vägagi nauditav. Peeter oli pillimees, kes oma ladusa toreda mänguga võitis kõiki esimestest helidest peale, kui ta vaid pilli vibreerivat keelt puudutas – piu, pau, pau! Temast osavamat mängumeest sellel pillil ei ole minul juhust olnud seni kuulda – see helises nagu võlupill. Kui Peeter mängima hakkas, siis juba esimesed helid tõid saali sellise vaikuse, et isegi nööpnõela kukkumist oleks  võinud kuulda. Pilli käsitaja oskas oma suukoobast sellevõrra osavasti resonaatoriks ära kasutada, et helid omasid suurt värvirikkust ja vaheldust. Mängust võlutud publik ei tahtnud kuidagi lasta esinejat lavalt lahkuda. Ta pidi kordama.” (August Pulsti mälestused, ETMMM 234: 1/15, lk 62 ja 69). Sellesarnaseid vahvaid lugusid leiab kogumikust veelgi. 

Loodetavasti aitab kogumiku ilmumine Eesti parmupillitraditsioonile uue elu sisse puhuda. CD-l leiab 49 helinäidet, mis on ühtlasi eesti parmupillimuusika raudvara. Selleks, et traditsioon ärkaks uuesti ellu, tuleks esmalt raudvara tähelepanelikult üle kuulata. Alles  siis kui raudvara selge, võib uudishimulikult maailmas ringi vaadata ja uusi nippe ja nõkse leiutada, iga pillimees individuaalselt, aga miks mitte ka koos üksteiselt õppides. Soovitan Viljandis pärimusmuusika aidas tegutseva August Pulsti õpistu parmupillikursusi, mida juhendavad Cätlin Jaago ja Juhan Suits. Sealt saab parmupillimänguks vajaliku tõuke isegi see, kes võtab pilli kätte esimest korda. Samuti on huvilised veebruaris oodatud  osa saama kuues Eestimaa paigas aset leidvast kontserdist, kus Cätlin Jaago tutvustab uut kogumikku. Vahelduseks muusikale räägib jutuvestja Piret Päär nii tõestisündinud lugusid kui rahvajutte, kus peategelaseks pillimees. Kontserdid on täna Sangaste seltsimajas, 6. II Haanja rahvamajas, 9. III Tallinna Vanalinna muusikamajas, 10. II Pärnu Maarja-Magdaleena gildis, 18. II Rapla kultuurikeskuses ja 25. II Harjumaal Oru külakeskuses. Kui aga  suuremalt mõelda, võiks ka Eestis mõne aasta pärast olla oma rahvusvaheline parmupillifestival. Siis vahest hakkaksid rahval suveniirina kapinurgas vedelevad parmupillid kodudes rõõmsamalt kõlama: „Igaühel parmupill, sellel mängib tirilill”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming