Pateetiliselt ja vabas vormis

Evi Arujärv

 

4. augustil esines Nigulistes belgia organist Edward De Geest. Kava esimese poole täitis Johan Sebastian Bachi orelilooming, teises pooles kõlas XX sajandi Euroopa orelimuusika.

Belgia külalise Bachi tõlgendustes torkas otsekohe silma jäigavõitu, pateetiliselt jutlustav kõneviis. Vähemasti kahes esimese teoses (Prelüüd ja fuuga c-moll, koraaliprelüüd ?Erbarm dich mein, O Herre Gott?) lõi selle mulje meetrumisümmeetria rõhutamine koos raskepäraselt pidulike retooriliste aeglustustega. Luterlus muidugi ongi mõne teise religiooniga võrreldes dramaatiliselt jutlustav. Ometi tekkis ketserlik mõte: vähendatud juhtseptakordi ja kolmkõlalise materjali vastandused suure kontrapunktimeistri töödes võivad teatud rõhutuste puhul sama monotoonselt mõjuda nagu mõni kolmel akordil põhinev poplugu? Järgnenud teostesse (Fantaasia ?Jeesus, rõõmusta?, Passacaglia ja teema c-moll) tõid elusam retoorika, individualiseeritud sõrmelöök ja hea bassitehnika märksa enam selgust ja kergust.

Kontserdi teises pooles mängitud belglase Gabriël Verschaegeni, hollandlaste Hendrik Andriesseni ja Chris Dubois? (1934) ning prantslase Marcel Dupré teoseid ühendas modernismisajandi vabanenud laadikasutus ja ootamatud registrivärvid. Ka kuulsa poja, postminimalismi kiiluvees liikuva Louis Andriesseni isa Hendrik Andriesseni (1892 ? 1981) Tokaatale andis eripärase ilme laiendatud tonaalsus, milles iga hetk avanes otsekui mingi uue helilaadi kontuur. Edward De Geesti esituse ilus külg oli läbipaistev faktuur, kuid teose tonaalne ?sihitus? kippus natuke ka hägustama esituse loogikat.

Belgia orelimuusika klassiku, Genti orelifestivali ühe algataja Gabriël Verschaegeni (1919 ? 1981) helilooming kannab antiromantismi ja reformatsiooni vaimu: ?Romantism on möödas. Nüüd on aeg tulla uuel helikeelel, mis põhineb barokiajastu selgel ja loomulikult orelistiilil.? Tema välja öeldud ideaaliks on ?range konstruktsioon, puhas kontrapunkt, selged meloodialiinid, läbipaistev faktuur ja eelkõige meloodika esmatähtsus?. Verschaegeni Variatsioonides vanale flaami jõululaulule ?O Corydon, sei daer de Stal? Edward De Geesti esituses oli lisaks teose helikeelest tulenevale faktuuriselgusele ka pretensioonitut ilmsüütust.

Hollandi helilooja Chris Dubois? (1934) trip-tühhoni ?Salve Regina? ettekande tegid huvitavaks registrikontrastid, keskmise osa pehme piimjas koloriit ja ekstaatiline ?Postluudium?.

XX sajandi nimekamaid orelivirtuoose ja -heliloojaid Marcel Dupré (1886 ? 1971) arendas oma kuulsa kaasmaalase Charles-Marie Widori jälgedes orelisümfoonia ja sümfoonilise poeemi traditsiooni. Sümfoonilise draama hõngu oli ka tema ?Legendi? ja ?Finaali? esituses. Edward De Geesti mängulaadis tervikuna kippus sümfooniline paatos domineerima. Kontserdi parimad hetked olid siiski need, milles enam intiimsust ja mõtteselgust.

 

Grünbergi kaemuslik kõlateekond

6. augustil kõlas orelifestivalil vabamas vormis muusika. Pealkirja all ?Õhtumeeleolud? esinesid Nigulistes Sven Grünberg (klahvpillid), Vambola Krigul (löökpillid) ja Lilian Langsepp (harf). Pika kaemusliku kompositsiooni kõlapildis oli esiplaanil süntesaator, taustaks õrnemaid ja võimsamaid (gong ja suur trumm) löök- ning värvipille, intiimseks täienduseks harf. Kolme muusiku koostöö ülivõimsate tehis- ja habraste naturaalkõlade kokkusobitamisel oli igati tasemel.

Püüeldes metafüüsiliste seisundite poole, on Grünbergi improvisatsiooniliste kompositsioonide ?sõnavara? tegelikult üsna tuntud ja universaalne. Kompositsioon ?Õhtumeeleolud? moodustas selgete üleminekutega kontrastsete episoodide rea, milles võis ära tunda eri liiki arhailist monoodiat, lääne klassikale viitavaid hümnilikke (koori)faktuure, orientaalset rütmikat ja intoneerimist (spetsiifilised tämbrid, glissando?d ja melismaatika), aga ka (vaiksetes harfimõtisklustes) Pärdi, Raveli ja tuntud lääneliku meeleolumuusika intonatsioone. Siduvates vahelõikudes kõlas linnulaul ning kohises ja mühises loodushelisid või kosmilist ruumi meenutav metafüüsiline helimaailm.

Kaheksakümmend minutit kaemuslikku kõlateekonda valdavalt mediteerivas, ekstaatilises või raugelt sentimentaalses meeleolus oli ilmselge proovikivi nii vahendajatele kui ka publikule. Kõlapildi põnevus ja vaheldusrikkus hoidis kuulajate tähelepanu siiski ligi tund aega ülal. Pärast seda hakkas väsinuid salamisi ukse poole hiilima.

Grünberg kasutab idast ja läänest pärit tuntud meloodia- ja rütmimudeleid, tuues sisse ajalisi (rõhutatud aeglus) või kõlalisi (kõlatugevuse äärmused, süntesaatori eriefektid ja imitatsioonide tehislikkus) võõritusi. Intiimse ja sürreaalse ? omaste, intiimsete, äratuntava semantikaga kujundite ja mingit laadi võõrituse vastandus tundubki olevat Grünbergi muusikalise mõtlemise iva, milles kompositsiooniline plaan teenib kommunikatiivset sihti. Sihtmärgiks on kuulaja empaatia ja ohutunne. Empaatia ja ohutunne ? armastus ja hirm on ka inimeksistentsi paratamatud kaaslased… Muuseas, Grünbergi muusikat läbib ka üks päris oma intonatsioon: hingestatud, pehmelt embava kontuuriga fraas. Sinna, või vaikusesse, jõuabki ta alati tagasi. Iseasi, kui suurtes annustes vaikust, armastust ja metafüüsikat on publiku rollis inimene korraga taluma võimeline.