Pealelend: Helena Tulve, Eesti muusika päevade üks kunstilisi juhte

MARIA MÖLDER

Helena Tulve

Tarvo Hanno Varres

6. – 13. IV on taas oodata Eesti muusika päevi, mis toovad kontserdisaalidesse suure uue heliloomingu kontsentratsiooni. Eesti vanima siiani tegutseva festivali teema on sel aastal „Läbi hämaruse“.
Väljas on näha aina rohkem päikest ja õhus on värsket kevadhõngu. Miks rõhute Eesti muusika päevadel tänavu hämarusele? Miks peaks publik tahtma aprillikuus sellele mõelda?
Hämarus on omamoodi vahepealne aeg ja seisund: ei ole enam/veel valge, aga ei ole ka veel/enam pime. Hämaruses on justkui vähe näha, samal ajal ilmutavad end mitmesugused tunded ja aistingud. Näib, et me ei kontrolli olukorda, lihtsalt oleme ja ootame, kas läheb valgeks või pimedaks. Maailmas võib juba mõnda aega tajuda kummalist hämarust. Pole selge, kuhupoole asjad liiguvad ja kas me seda kuidagi mõjutada saame. Maastikud ja keskkonnad hävivad ja tekivad, tuli ja jää möllavad, tuuled ja veed võitlevad ning ei ole selge, kuidas inimesed muutustega kohanevad. Inimesed on omavahelgi vaenujalal ja ühiskonnad tunduvad rebenevat. Kahte suunda samal ajal liikuda ei saa, infokülluse hämaruses peame tegema valikuid ja otsuseid. Mis meid tõukab, kutsub või peibutab? Kui teadlikud me nendest impulssidest oleme? Kuhu see kõik viib? Kuidas ebakindluses mitte kaotada usaldust?
Millele toetub meie sisekompass? Kas andmetele, mis saabuvad väljastpoolt, või on otsused seotud meie omaruumiga? Ja vastupidi, kas usume, et meie sisemaastik mõjutab ka ümbruskonda? Kuivõrd julgeme toetuda sellele, mida ainult aimame?
Tõepoolest, kevad saabub, päike annab uut energiat, maailm muutub taas värvilisemaks. Eesti muusika päevade teemavalikus on viimastel aegadel ehk vähem lähtutud publiku ootustest ja eelistatud sisesunnist teemasid, millega peaks tegelema, mida peaks enda sees vaatlema, mõtestama ja ka väljendama, jagama. Muusika tegeleb paljuski nähtamatu maailmaga, annab võimaluse tajuda, kogeda ja kaaluda iseenda sees. See tundub praegusel ajal esmavajalik.
Hämarus annab meile ette kõik valikud: liikumine läbi elusa hämaruse nõuab meilt sisemist selgust ja pakub meile külluslikult võimalusi ka ootamatuteks kohtumisteks ja ilmutusteks; varjul ilu, tähelepanelik kohalolu ja hinnanguteta vaatlemine saavad meis kehastuda. Festivalil on nende võimaluste avanemiseks pakkuda olukordi, kõlaruume ja teekondi.