Pealelend. Maano Männi

Tiina Mattisen

Esmaspäeva, 17. XII õhtul esitletakse Mustpeade majas kontserdiga CDd „Kuus aastaega+”, kus Evald Vainu ja Astor Piazzolla loomingut esitavad Pärnu Linnaorkester ning solistid Leonora Palu (altflööt) ja Maano Männi (viiul).  Maano Männi koostöö Pärnu Linnaorkestriga algas juba 1999. aastal. Nüüdseks on jõutud esimese ühise plaadistuseni, mille kunstilise külje eest on vastutanud Maano Männi. PLO on varemgi osalenud muusika salvestamisel, sh telefilmile „Pimedad aknad” (taastatud 2007) ja tummfilmile “Noored kotkad” (taastatud 2008). Koos RAMiga on salvestatud Gavin Bryarsi loomingut (GB Record Production, 2008) ja Pärnu kammerkooriga Urmas Sisaski „Te Deum“ (2008). Ent äsja valminut tutvustatakse kui esimest täielikult omaproduktsiooni.

Plaadikavast äratavad suuremat tähelepanu Evald Vainu palad, sest taasesitused ja -plaadistused saavad meie varasemale muusikale osaks paraku üsna harva.  Seepärast uurimegi ettevõtmise kunstiliselt juhilt Maano Männilt, kuidas plaadi idee sündis. Kuuldavasti avastasid Vainu muusika „juhuslikult”?
MAANO MÄNNI:  Kuulasin aasta alguses raadiost saadet „Jossif Šagal 90” mitmekülgsest viiuldajast, kes oli „kodus” nii klassikalises kui ka kergemas žanris.  Saates kõlas akadeemilise viiulimuusika kõrval midagi mulle täiesti uut. Selleks „uueks” oli Evald Vainu  pala „Kaks karakterit”. Arvasin, et tunnen läbi ja lõhki eesti viiulimuusikat, kuid Vainu gershwinlik helikeel, kaunis meloodia ja erakordne orkestratsioon liigutasid mind hingepõhjani. Miks ma pole varem tema instrumentaalteostest midagi kuulnud? Toibudes seadsin sammud ERRi fonoteegi poole, kust leidsin mitmeid Vainu palu viiulile ja orkestrile, kõik sellises džässilikus à la valge smokingu Hollywoodi stiilis. Viiulipartiid on väga virtuoossed, seejuures mugavad mängida (Evald Vain lõpetas 1938. aastal Tallinna konservatooriumi viiulierialal Johannes Paulseni klassis). Pelgalt heliülesvõtetest siiski ei piisa ning teatri- ja muusikamuuseumis leidsin Evald Vainu käsikirju. Muuseumi teadur Ene Kuljus ütles veel naljatades, et „ootan siin aastaid, millal küll ometi Vainu instrumentaalteosed välja kaevatakse”. 
Kuna Pärnus elab suurepärane flöödimängija Leonora Palu, siis oli eriti tore kokkusattumus, et Vainul on ka flööditeoseid, millest ühe valisime CD-le. Ma ei saa siiani aru, kuidas nii lummav muusika on teenimatult pool sajandit tähelepanuta jäänud.

Piazzolla seevastu pole küll tähelepanuta jäänud … Ütleksin isegi, et tema menu tundub lausa üle paisutatud.
Desjatnikovi seade on väga karakteerne ja toob kõik keelpillide mänguvõimalused välja, see pole selline nõretav ja selline banaalne-kirglik nagu Piazzolla puhul oleme harjunud. „Aastaajad“ pakuvad isepäist, värvikat ja meeleolukat, rohke mahlaka huumori ja mänguliste tehnikatega vürtsitatud segu tangost, džässist, romantismist ja impressionismist. Leidsin, et Vain ja Piazzolla täiendavad teineteist ja sobivad suurepäraselt samale plaadile. Piazzolla-Desjatnikovi „Neli aastaaega” ning Vainu „Suvised niidud” ja „Sügisesel rannal” haakuvad temaatiliselt pluss meistriteosed „Kapriis” ja „Kaks karakterit”. Nii sündiski plaadi pealkiri „Kuus aastaaega+”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming