Pealelend – Monika Mattiesen, rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ kunstiline juht ja produtsent.

VIRGE JOAMETS

Tartus 15 aastat tagasi alguse saanud Eesti noorte heliloojate festival on laienenud Eesti heliloojate festivaliks ning toonud kuulajate ette ka välisheliloojaid ja külalisansambleid. 15. toimumiskorral jõuab festival publiku ette teisiti nimetatuna, püüdes täita NYYD-festivalist jäänud tühimikku. Kuidas rahastatakse rahvusvahelist nüüdismuusika festivali?

Sirp2016_01_0025__art_r1

Eesti ainsa rahvusvahelise nüüdismuusika festivalina jätkab „Afekt“ NYYD-festivali traditsiooni. Kõik need aastad on Eesti heliloojate festivali rahastanud Tartu linn, kultuuriministeerium ja Eesti kultuurkapital. Aga selleks, et teha suurt rahvusvahelist nüüdismuusika festivali, on vaja hankida raha Euroopast. Paaril viimasel aastal on kodumaine toetus ulatunud umbes kolmandikuni kogu eelarvest, kasvades proportsionaalselt festivali rahvusvahelise rahastusega.

Ülikoolilinna maine ja mentaliteediga sobitumine on meie üks prioriteete. Tartu linnavalitsus on suhtunud festivali algusest peale väga positiivselt ja nüüd tegime Tartu linna kultuuriosakonna juhataja Katriin Fisch-Uibopuuga pikemaajalisi koostööplaane. Nüüdismuusika festival on küll väga spetsiifilise fookusega, mistõttu publiku hulk ei saa ega peagi olema võrreldav kommertsürituste auditooriumiga. Juba mitu aastat on meie arvustused jõudnud rahvusvahelisse pressi: kajastus Saksamaa, Taani, Rootsi meedias on oluline nii meie valdkonna maine kui ka laiemalt kogu Eesti nähtavuse seisukohalt Euroopas. Kuna aastal 2020 on Tartu ja Austria linn Graz Euroopa kultuuripealinna kandidaadid, saab „Afekt“ otseselt kasvatada Tartu linna võimalusi selles konkurentsis.

Paaril viimasel aastal Berliinis tegutsedes on mul läinud väga palju energiat ja aega kultuuridiplomaatiale, et üldse aru saada, millised on rahastamise struktuurid ja kuidas sellesse skeemi sulanduda. Igas riigis on fonde, kust saavad raha taotleda ainult festivalikorraldajad. On ka fonde, mis väga jõuliselt rahastavad kesksete nüüdismuusika festivalide produtseeritud esiettekandeid. See tähendab, et ühelt poolt kirjutame paljude puhul, kes meie festivalile tulemas, soovitusi nende oma riigi fondidele, ja teiselt poolt neile fondidele, kust festivalikorraldajad saavad raha taotleda. On ka fonde, mis annavad toetusi juhul, kui ürituste reklaam ja väljund on seotud saksa keeleruumiga. See tähendab, et „Afektil“ osalenud ansamblid esitavad meie festivali produktsiooni, kus on enamasti esindatud ka eesti muusika, ühtlasi Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Muide, rahvusvahelistes fondides ei näe seda, et popmuusika, rahvakultuur ja klassikaline muusika oleksid esindatud koos. Eestis see vahel nii on ja ma arvan, et see teeb mõlemale poolele kahju. Kaalukausid ei ole võrdsed, olen selle segadusega kokku puutunud.

Väga oluline on kohtuda kollektiivide kunstiliste juhtide ja agentuuride esindajatega isiklikult ja korduvalt, et aru saada, kuidas nad on omavahel seotud ja milline on nende huvi meie nüüdismuusika tegijate vastu. On väga hea meel tõdeda, et teatakse eesti heliloomingut ja tegijaid: Liisa Hirsch, Tatjana Kozlova-Johannes, Helena Tulve, Arash Jazdani (Eestis tegutsev Iraani helilooja), Jüri Reinvere on klassikute Pärdi ja Tüüri kõrval nimed, mida kuuleb Saksamaa tipptegijate suust. Inglismaal mängitakse jällegi Kõrvitsat, Grigorjevat, Tulevit …, Skandinaavias Reinveret, Lille … On selgelt tunda, et piirkonniti eelistatakse erinevat muusikalist esteetikat. Eestis on väga mitmepalgelist nüüdismuusikat ning peab väga täpselt teadma, millisele festivalile ja ringkonnale millist autorit koostööks pakkuda.

Mitmeid väga mainekaid festivale näiteks Saksamaal, Taanis ja Inglismaal rahastavad maailma kaks kõige rikkamat riiki Norra ja Šveits. On näha, et isegi festivalide fookusheliloojad valitakse sellest lähtuvalt. Raha dikteerib, midagi pole teha. Rahvusvaheliste festivalidega seoses sünnib ka ühisprojekte, et esitleda neid nii ühel kui ka teisel maal. Miks on „Ultima“ festival nii elujõuline? Samuti Donaueschingeni festival. See eraldub küll väga selgelt teistest, kuid paljud festivalid ostavad järellainena seda, mida nemad on teinud, ka meie – see on koht, mis dikteerib, kuna seal tõesti sünnib muusikaajalugu. Darmstadti festivalist kõnelemata.

Minu mõte on, et kõik siin esinevad ansamblid panevad oma kava kokku meie festivali ideest ja fookusest lähtuvalt. See tähendab, et samu kavu esitavad nad kohe ka mujal järgmistel festivalidel. Oluline on ka see, et nii väikeses riigis nagu Eesti ei saa me nii spetsiifilist festivali korraldada üksnes Tartus. Enamiku kollektiivide huvi esineda ka Tallinnas on täiesti loomulik. Dubleeritud kontserdid ei lähe rohkem maksma, samuti annavad külalismuusikud meeleldi meistriklasse EMTAs. Ansamblid ja heliloojad on nõus siia tulema palju väiksema raha eest kui näiteks Kopenhaagenisse või mujale, sest eesti muusikal on väga hea maine. Ka meie poliitiline kultuur ei ole väljaspool Eestit madala mainega, nii et elame väikesel eksklusiivsel maal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht